14. detsembril, kolmandal advendil, jõudis lõpule Kaitseliidu Tallinna maleva õppus Toompea Lukku 2025. Õppuse keskne põhimõte oli selge ja teadlik: treeni nii, nagu tegutsed päriselt ja just seda ka tehti. Harjutati linnakeskkonnas, avalikus ruumis ja koostöös nende partneritega, kellega tuleb vajadusel tegutseda ka päris olukorras.
Õppuse viimasel päeval külastas Toompeal tegutsenud kaitseliitlasi Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm. Päeva jooksul viidi läbi ka viimane koostööharjutus Riigikantseleiga.
Kaitseliidu ülem ja Põhja maakaitseringkonna ülem külastasid ühiselt Riigikantseleid, kus jälgiti koostööharjutuse läbiviimist. Neid võttis vastu Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni valdkonna nõunik Mihkel Sildnik. Kohtumisel käsitleti koostööd, infovahetust ning Kaitseliidu rolli ja tegevust õppuse Toompea Lukku 2025 raames.
Seejärel kohtus Eesti Vabariigi peaminister Kristen Michal kaitseliitlastega. Peaminister tundis huvi õppusel osalejate käekäigu vastu, vestles nendega ning sai Põhja maakaitseringkonna ülemalt ülevaate õppuse eesmärkidest, kulgemisest ja saavutatud tulemustest.
Õppus kinnitas Kaitseliidu Tallinna maleva ning koostööpartnerite valmisolekut tegutseda reaalses linnakeskkonnas ning koordineeritult koos teiste riigiasutustega. Õpiti ja harjutati täpselt neis tingimustes, kus vajadusel tuleb ka päriselt tegutseda. Nähtavalt, vastutustundlikult ja avaliku ruumi eripärasid arvestades.
Kaitseliidu Tallinna malev viis Tallinna kesklinnas ja Toompea piirkonnas läbi õppuse esimese etapi, mille käigus Toompea malevkond harjutas linnakeskkonnas patrullimist, objektide julgestamist ning kontroll-läbilaskepunktide mehitamist. Õppus toimub koostöös Tallinna linna, Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti ning Tallinna Munitsipaalpolitsei ametiga.
Õppusel osales ligi 100 kaitseliitlast, kes tegutsesid välivormis ja lahingvarustuses. Harjutati tegutsemist reaalses keskkonnas ning olukordades, kus koostöö erinevate julgeolekuasutustega on võtmetähtsusega.
Õppus ei ole piiranud kohalike elanike ega autoliikluse tavapärast liikumist. Kõik tegevused toimuvad planeeritult ja kontrollitult.
Toompea lossi Valges saalis andsid vande Kaitseliidu Toompea malevkonna värsked liikmed.
Värskeid kaitseliitlasi tervitas Riigikogu esimees Lauri Hussar:
„Teie otsus astuda Kaitseliitu on otsus seista Eesti vabaduse ja demokraatia eest. Toompea malevkonna lugu algas 1924. aastal, kui vaprad mehed astusid riigiasutuste kaitsele. Täna kannate teie sama vastutust – hoida meie riiki nii, et Eesti rahvas saaks elada rahus ja turvaliselt. Aitäh teile – tänu teile on meie riigil alati keegi, kellele loota! “
Kaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkond asutati 5. detsembril 1924. aastal pärast punaste mässukatset, mil malevkonna liikmed asusid riigiasutuste relvastatud kaitsele. Esimene, kaheksaliikmeline valverühm asus Toompea lossis valvekorda 4.–5. detsembril 1924.
16. novembril toimus Kaitseliidu Tallinna maleva baasis Plangu 4 meditsiiniõpe neile Toompea malevkonna 132-03.Maakaitsekompanii võitlejatele, kes soovivad kandideerida järgmisele laskur-sanitari kursusele. Koostöös Kaitseliidu Tallinna Lõuna malevkonnnaga sai värskendatud nii teoreetilisi teadmisi kui ka käelisi oskusi.
Suur aitäh instruktor Raulile ja edu kõigile laskur-sanitari kursuse katsetel osalejatele!
Tänavu märtsis läks käima Toompea malevkonna korraldatud SOK18, mille läbiviijaks oli lipnik Tarmo Kose. Kuigi lipnik Kose organiseeris SOKi esimest korda sai ta sellega hiilgavalt hakkama. Kursust alustas 35 osalejat, Tallinna maleva erinevatest malevkondadest.
Kursusel oli hea sooline ja vanuseline tasakaal, mis lubas katsetada erinevaid lähenemisi ja koormusastmeid. Juba esimesel õppe nädalavahetusel said kursuslased magada külmal betoonil ja mõistsid, et mõnikord on õues parem ööbida kui toas. Nagu Kaitseliidus ikka, olid osalejad väga erineva taustaga, nii ameti kui ka kogemuste poolest: osa neist olid kogemustega kaitseliitlased, kes olid juba jõudnud väljaõppes osaleda aga oli ka neid, kes pusisid rakmetega esimest korda. Mitu kursuslast on ameti poolest meedikud, mis on Kaitseliidu kompetentside vaates kindlasti tervitatav. See tegi nii mõnelgi korral harjutuste läbimise lihtsamaks, sest oli kõrval keegi, kes oskas kaine peaga mõelda ja koordineerida näiteks „mehitamata käe“ tamponeerimist.
Kursuslane Tarts meenutab algust: „Olin kursusel ea poolest kõige vanem ja esimesel kursusekaaslastega kohtumisel mõtlesin, et mida see vana mees siin nende noorte rambode keskel siis nüüd peale hakkab? Üsna kiiresti tegid aga noored rambod oma meeskonnavaimuliku käitumisega vana mehe olemise koduseks ja sedavõrd mugavakski, et hiljem ei häirinud mind enam ei külmetades veedetud magamata ööd ega hommikuks jäätunud saapad..“
Kursuse kiituseks tuleb öelda, et kuigi kursuslased olid erinevatest malevkondadest, tekkis meeskonnavaim, mis oli sama tugev nagu oleks me kõik juba vanad tuttavad. Näiteks käis osa kursuslasi ka kogunemiste väliselt kohtumas, airsofti harjutamas ja täiendavalt valmistumas lõpurännaku tarvis.
Neid, kelle vorm oli juba SOKi alguses nii hea, et võinuks otse lõpurännakule minna, polnud arvatagi eriti palju – kuigi mõni ilmselt oli. Kolm-neli nädalavahetust rakmete ja muu varustusega ringi liikumist tegi aga juba imesid ja kursandid said hakkama sooritustega, mis märtsis tundunuks ilmvõimatud.
Meie Instruktorid kui teejuhid.
Nii nagu Ivan Orav jagas mälestusi ja teadmisi, kuidas Pätsu ajal kasvasid kase otsas õunad, jäävad SOK18 lõpetanud meenutama instruktoreid, eeskätt Reedet, Soosaart, Tarka ja Vilit, kes oma kogemuse ja rahuliku meelega olid parimad teejuhid kursuslastele, kui läks mähkimiseks või kui oli vaja meelde tuletada, et pidevalt tuleb valvas olla. Alati võis juhtuda, et Reede hüppab põõsast välja ja karjub „valang, valang!”, et imiteerida ootamatut rünnakut. Vaenlane ei maga!
Kursuslane Tarts: „Mida instruktor ei õpeta, seda malevlane ei tea. Ma ei teadnudki, et ma suudan nii kiirelt liikuda. Kui instruktor Vili äratamise peale püsti karates jõuab põsk padjalt sekund hiljem näole järele, siis see on näitaja. Soosaar oli nagu kasuisa – kui miskit oli viltu seljas, sättis otseks, kui mõni lukk oli lahti, pani vaikselt kinni, kui oli vaja ausaid vastuseid, siis just tema oli õige allikas. Tark rääkis harva, aga kui ta suu avas, kannatas kuulata ja meelde jätta. Autojuht Külm oli nagu kasuema. Ta kohe ei saanud niimoodi olla, et ta kursuslasi ei aidanud või neid ei söötnud hea ja paremaga. Ja mis kõige olulisem: tänu instruktorite tööle”
Fotod: Silver Jaanson
