…ehk mõned muljekillud üleelamislaagrist. Nimelt, paar nädalavahetust tagasi osalesid meie malevkonna liikmed kahe ja poole päevasel kursusel, kus õpiti piiratud ressurssidega välitingimustes toimetulemist. Ametlikult siis suvine üleelamisõpe. Kuigi juba oktoobri kuu, siis ilmaga vedas küll nii, et sobis suveks kenasti. Päike paistis ja ilm oli soe ja kuiv kõik päevad.
Esimene pool koolitusest toimus Plangus klassiruumis, kus võeti läbi teoreetiline pool. Ehk üldised tõed metsas hakkama saamisest, vee filtreerimisest, varjualauste ehitamisest, tööriistade valmistamisest jne. Kursust viisid läbi n-ltn Ivanov ja n-ltn Vaikre, kes on pikaajalise kogemusega üleelamise-instruktorid. Kell 0430 oli äratus, millele järgnes motoriseeritud rännak tegevusalasse A.H. Tammsaare Vargamäe maadele. Esmalt toimus varustuse kontroll ja üleliigse ning keelatu (näiteks oma toit, väljaspool tabelvarustust olevad riide- ja muud varustuse elemendid) autosse jätmine. Edasi liikusime välja ja peale mõne kilomeetrist jalgsirännakut RMK parkimisplatsilt jõudsime ühele mitmest ümbruskonna rabasaarest. Veel kuni 60-ndate alguseni oli seal ka talupidamine, praeguseks aga on järgi jäänud ainult aidahoone, mida korras hoitakse.

Kuna kursus oli eksperimendi korras väga lühike ja kompaktne tehtud, piirdusime varjualauste ehitamise osas teooriaga reedel ja kasutasime juba olemasolevaid. Ehk järgnevalt tutvustatigi meile erinevaid „Jänese hotelle“, mis olid kõik natuke isemoodi ehitatud. Peale neljasteks gruppideks jagamist määrati igale grupile tema onn ja edasine tegevus oli nende kohendamine ja parandamine vastavalt vajadusele. Samuti anti aega lõkkematerjali kogumiseks ja puude lõhkumiseks. Mõned tunnid sellega tegelenud, viidi meid samas lähedal asuvasele rabale.

Järgnev oli küll kui matk rabas, samas aga pidevalt ka pedagoogilise aspektiga, kuna õpetati, kuidas liikuda, mida silmas pidada, kuidas ületada ohtlike kohti jms. Vahepeatus oli ühel väiksel rabasaarel kunagise metsavendade laagripaiga naabruses. Seal tegime tule üles ja iga grupp korjas kättejuhtuvatest ja kasutuskõlblikest taimedest tee-materjali. Ehk siis pohla- ja vaarika varred, mingi hein veel… Väsimusest täpselt ei mäleta, meelde jäi, et kaselehed enam ei sobinud, kuna kolletasid juba. Soe jook oli igatahes väga kosutav, polnud me ka ju veel midagi söönud sel päeval. Peale nii pooletunnist pausi, mille jooksul tehti tutvust ka hundinuia heade omadustega, liikusime edasi ehk tagasi meie laagri ala poole.

Vähese une ja 0 söögi pealt oli see väike mõne tunnine matk isegi täitsa väsitav. Tagasi jõudes oli aega natuke asjade sättimiseks, millele järgnes siis ettevalmistus õhtusöögi valmistamiseks. Tähendab, saabus toormaterjalina 3 küülikut. Elusat, loomulikult. Näitlikult õpetati siis instruktori poolt, mida teha, kuidas teha, kuidas eemaldada segav karvkate jms. Ja kuigi lohutati, et ülesöödetud ja varaküpsed pikk-kõrvad oleks nii ehk naa varsti infarkti saanud, ei muutnud see siiski olukorda paremaks. Sest tuleb ausalt tunnistada, et loomade veristamine ei ole minu rida. Näidis-küülik läks potti suitsutamiseks ja teised 2 jagati gruppidele ära. Ehk siis pool looma grupile. Õnneks oli meil kahe grupi peale olemas valdkonda tundev leitnant, kes võttis lihuniku töö enda peale. Ise apelleerisin oma kogemustele abi-kokana ja tegelesin juba lõkke kohal podisevasse potti jõudnud lihaga.

Kuigi instruktorite poolt öeldi, et jänku peaks nii kahe tunniga tarbimiskõlbulik olema, siis läks selleks ikka märksa rohkem aega. Vahepealse aja tegelesime veel küttepuudega, samuti anti jooksvalt ülesandeid tööriistade valmistamiseks. A’la „taskulamp“, suurem lamp, nuga, lusikas voolida jms. Materjalid anti ka. Eks ajastus oli mõeldes siis ka lõkkevalvele, et oleks midagi öösel nokitseda. Kuna magamiskotte ei tohtind kaasa võtta, siis oli aeg ka praktika jaoks nende osas. Meie grupp otsustas asjale läheneda aga loomingulisemalt, kuna meile tundus heina täistopitud kaela ja käe aukudega 350l prügikott magamiskotina veidi kohmakas. Ehk siis, kolm meist toppisid selle sama koti lihtsalt värskeid kuuseoksi täis. Neljas otsustas aga niisama sinna sisse ronida. Enda „suleteki“ üle olin küll väga uhke ja olgem ausad, see oli ka väga soe!
Küülikust veel nii palju, et kuigi ootused olid suured, siis peale sööma asumist läks see vaimustus kiirelt üle. Puuokstega potist liha urgitsedes, tuli tõdeda, et mitte 100% küps ja ilma igasuguste maitseaineteta liha väga suur gurmee-elamus siiski pole. Vahepeal kamba peale saadud väike pakk soolapähkleid maitses hulka paremini. Lisaks anti ka hommikupudruks kruupi. Meie otsus oli see kohe potti jänisele seltsiks lükata. Mõeldud tehtud aga tahma ja puuokste segune hall ollus ei köitnud mu kamraade sugugi sööma. Ise lõkkevalves istudes sai siiski seda „ühepajatoitu“ sisse vitsutatud ja polnud häda midagi. Natuke küll muretsesin, et kuidas kruup ja küülik ja rabas päeval söödud külmavõetud pohlad omavahel kõhus läbi saavad aga mingeid komplikatsioone ei tekkinud õnneks.
Hommik algas erinevate pussnugade tutvustamisega,ala koristamisega ja saime ka tõelise pidusöögi. Nimelt, grupipeale paksu kääru koduleiba, tüki kitsejuustu ja konservi. Luksus kuubis! Lisaks pidime ette näitama öösel valmistatud tööriistad. Minu lusikas küll sobis kenasti tulehakatuseks, mitte söömiseks, aga sain väärt kogemuse ja järgmine tuleb kindlasti märksa etem. Siis õpetati, kuidas endale alus- ehk lebomatti valmistada. Kui osad hakkasid siis toda meisterdama, asusid teised peale instruktaasi vett keetma lõkkes (plastikpudelis). Lõunaks oli ettenähtud 2 pakki kiirnuudleid ja 1 pakk kiir-kartuliputru. Pole kunagi mõelnud, et sellised asju omavahel kokku segada. Aga eks värske õhk ja tühi kõht on kõige paremad kokad ja kohtunikud, nii et maitses üli hästi! Nagu näha pildilt, ei läinud ükski makaron raisku!

Peale ala puhastamist tutvustati meile veel natuke soosaare ajalugu, räägiti võimalustest sinna ise tulla ööbima ja loeti sõnad peale heaperemehelikuks käitumiseks. Kuna RMK ehitas hiljuti laudtee, siis on hakanud ala külastama ka paljud tsiviilisikud. Kes kahjuks ei käitu alati sugugi kõige mõistlikumalt seal. Mainimata jäi, et öösel sai ka püstkojas sauna, mida samuti seal saab kasutada.
Kiire rännak tagasi auto juurde, lõpurivistus ja masinale! Nii see kogemus lõppes tol päeval. Kuna ilmaga vedas meeletult, siis jäi hea emotsioon. Ja kuigi on mitmeid asju, mida peaks läbi mõtlema ja parandama korraldusliku pool pealt, siis oli tegu kasuliku ja vahva kogemusega. Nagu aru saan, siis plaan on üleelamisõpet siduda juba kohustusliku elemendina Kaitseliidu õppekavasse. S.h ka siis linnatingimused, talvine aeg ja ka vangistus. Kõlab põnevalt ja ootan huviga uusi väljakutseid!
J.I.