Esmalt, kui üldse konverentsi juurde minna, tahaksin tänada Toomas Tamlat, kes oli ära teinud uskumatult suure töö ja pannud kokku programmi ning esinejad, kelle ettekandeid sai ainult nautida. Samuti tahaks tänada Kaitseliidu Peastaapi, kes toetas materiaalselt ja loomulikult Riigikogu kantseleid, kes andis meile ruumid.
Alljärgnevalt jagaksin teiega neid mõtteid, mida mina endaga konverentsilt kaasa võtsin.
Ajaloolane Jaak Valge avas meile 1924. a 1. detsembri mässu ettevalmistamise tagamaad ja tegelikult läks Eestil õnneks, et Nõukogude Venemaa tippjuhtkond ei jäänud siiski uskuma Eesti kommunistide loodud illusiooni fašistlikust riigipöördest Eestis, mida kommunistid peaks ära hoidma ja need 1000 meest, kes piiri taga juba valmis olid, jäid Eestisse tungimata. Millega mäss lõppes ja kuidas on see seotud meie malevkonna sünniga, teame me juba kõik isegi. Küsimusele, et kas Venemaa sellest midagi õppis, oli vastus, et Venemaa loobus peale seda maailmarevolutsiooni ideest ja keskendus kommunismi ehitamisele ühes riigis, mille peale peaksid vanad Euroopa riigid Eestile väga tänulikud olema.
Kommunikatsioonikonsultant Raul Rebase ettekanne avas detailselt neid võtteid, mida kasutakse agressioonide informatiivsel ettevalmistamisel kaasajal, mille märksõnadeks on süsteemsus ja mastaapsus ning kohati piiramatud ressursid. Ma ei tea, kas see teid julgustab või paneb hoopis muigama aga Raul Rebane tõi näite, et üks Venemaa väljaanne kujutas hiljuti Kaitseliitu kui neljakümnest tuhandest hambuni relvastatud liikmest koosnevat fašistliku organisatsiooni. Eraldi väärib äramärkimist Raul Rebase poolt räägitud lugu sellest kuidas totalitaarsed režiimid võivad sooviga meediat kontrollida saavutada hoopis vastupidise efekti.
Lugu ise järgmine, sügaval stagnaajal juhtus AK saate ajal kui Karl Vaino esines ikka tehnilisi apse, peale mida hakati kahtlustama sabotaaži ja otsustati saated salvestada. Ühel päeval enne saate eetrisse minekut pani keegi tähele, et meie heal kamraadil Urmas Reitelmann’l, kes toona pidas diktori ametit on seljas must ülikond, valge särk ja sinine lips. Olukorra lahendamiseks otsustati saade muuta must valgeks, peale mida võtsid kõik 500 ETV töötajat telefoni ja helistasid kõik tuttavad läbi, et vaadake AK’d, ehkki pilt on küll must valge, on Reitelmann seal sini must valges, sellest olla saanud üks kõige vaadatumaid saateid AK ajaloos.
Lisaks soovitas Raul Rebane Kaitseliidule, et olge nähtav, hästi relvastatud ja riietatud kaitseliitlane jätab rahva südamesse pikaks ajaks turvatunde, mida keegi sealt propagandaga võtta ei saa.
Mari Tomingas, NATO rahvusvaheline staabist andis ülevaate NATO ja Ukraina koostööst, mille saaks kokku võtta sõnadega, et NATO panustab kordades rohkem kui mõned aastad tagasi sellesse, et toetada reforme Ukrainas, mis võimaldaksid neil üles ehitada tänapäevastele lääne väärtustele vastava kaitsevõime ja loobuda sovietlikust taagast aga sellel teel on käia veel väga pikk maa, isegi pikem kui me praegu loota oskame.
Mati Raidma viitas oma ettekande alguses, et tema roll on võrreldes ajaga, mil ta andis nõusoleku tulla esinema, kuid sellele vaatamata maalis Mati Raidma suure pildi sellest, millised on riigis tervikuna ootused Kaitseliidu tegevusele ja kuidas neid ootusi, mis on kaugelt laiemad kui ainult riigikaitse, planeerida ja mõistlikult juhtida.
Lisaks lubas Mati Raidma, nüüd juba ministrina, et kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljade ja lasketiirude laiendamise küsimused saavad ka keskkonnakaitse aspektist uue hooga üle vaadatud kuna ohutsoon ei pea tähendama haruldase linnuliigi kadumist vaid hoopis allesjäämist kuna teda ei satu enam segama juhuslik inimene.
Kaitseliidu ülema, kindral Kiili mõneti jätkas eelmise kõneleja poolt alustatud teemat. Sõjameheliku otsekohesusega rõhutas kindral Kiili, et selleks, et Kaitseliit kui tema liikmete vabale tahtele tuginev organisatsioon, vajab mõistmist tema tegevust kujundavate riigiametnike poolt. Kaitseliit on unikaalne ja laiapõhjaline organisatsioon ning riik peab oluliselt parendama Kaitseliidule pandavate ülesannete planeerimist. Kindral rõhutas, et Kaitseliidu liikmed jagunevad võitlejateks, võimaldajateks ja võimendajateks ehk igal liikmel on oma roll ja võimalus kuidas Kaitseliidu tegevusse panustada. Mõnevõrra provokatiivsele küsimusele, et kas tulenevalt kõigist neist ootustest, mida Kaitseliidule tahetakse panna, võiks kunagi tulla Kaitseliidu ülem ka politsei süsteemist, vastas kindral kindlalt ei.
Kaitseliidu kooli pealik Erik Reinhold rääkis, kaitseliitlase kalleimast varast-ajast. Me kõik oleme kokku puutunud sellega, et kas meil endal või kamraadidel meie ümber ei ole piisavalt aega Kaitseliidu tegevusse panustada. Kusjuures Kaitseliidu tegevusest eemaldumiseks võib olla kaks teed, passiivsus ja seejärel huvi kaotus või üliaktiivsus ja seejärel läbipõlemine ning jällegi loobumine. Erik Reinhold tõi välja, et keskmisel eestlasel on vaba aega, mis töö, pere ja otsese puhkamise üle jääb 1800 tundi aastas ja üks tubli keskmine kaitseliitlane leiaks rakenduse neist ca 500’le. Samuti konkureerib Kaitseliit lisaks ajale, vanuselises segmendis kuni 35 aastat, perioodiga inimese elus, kus nii töö kui pereelus on inimene kõige intensiivsemas faasis. Ja kuna aega on vähe siis on ainuke võti see, et aega tuleb kasutada efektiivselt ja igasuguse väljaõppe osa peab olema planeerimine ja hindamine.
Meie malevkonnakaaslane, Andre Lilleleht, kes käesoleval ajal on Viru Vangla direktor, rääkis teemal „ Eesti Vabariik, Kaitseliit ja noorte kaitsetahe Ida-Virumaal“. Kindlasti oli tegemist ühe huvitavaima ja emotsionaalseima ettekandega konverentsi programmis. Andre Lilleleht selgitas, et Ida-Virumaad ei saa võtta ühtse tervikuna vaid see koosneb mitmest erineva suhtumise ja mõttemaailmaga osast, tinglikult võiks jagada Narva, Sillamäe ja Jõhvi, koos oma ümberkaudsete asulatega. Senini on riik püüdnud ennast kehtestada läbi paraadide ja loosungite aga see ei ole kindlasti piisav. Kindlasti ei ole lahing Ida-Virumaa pärast juba kaotatud kuna venekeelne inimene oskab väga hästi võrrelda seda, mis on Eestis ja mida ta näeb teisel pool piiri aga tõeline lahing seisab ees vene noorte pärast, sest see otsustab, mis saab Ida-Virumaast 20 aasta pärast. Selleks, et see lahing võita tuleb alustada nüüd ja teha seda igas linnas ja igas koolis just selle kooli eripära arvestades ja siis on meil veel tõeliselt lootust.
Konverentsi lõpetas Merike Jürjo, ettekandega „Quo vadis, Toompea Naiskodukaitse? Minevikupagasiga tulevikku.“ Merike Jürjo avas meile Naiskodukaitse ajaloo, selle, et Naiskodukaitse liikumine põhines ainult enda kogutud vahenditel ja ka need valdkonnad kuhu enne suurt sõda peamiselt panustati. Kindlasti oli väga huvitav ka pilguheit Toompea malevkonna naiskonna taasasutamisse ja enda tegevussuundade otsinguisse.
Ja nüüd on allakirjutanu tänukoht teile, Toompea naiskonna naised – ilma teieta ei saaks meie Toompea malevkonna mehed, kindlasti hakkama ja see vaev, mis te nägite Põhjakonnal ei unune. Aitäh teile!
Kaido Tropp
Toompea malevkond