Kuidas reamees Selirand lahingus käis
Minu jaoks hakkab õppus alati juba varem. Kõik veel komplekteerimata asjad tuleb kotti pakkida ja ikka avastad, et eelmisel õppusel vandusid endale, et teed enne järgmist kõik asjad korda, kuid hoolimata kõigest päris valmis endaga kunagi ei jõua. Kui oma koti ja vestiga uksest välja jõuan, tunnen, et õppus on alanud, sest selg on juba märg.
Plangus on rutiin paigas ja tegelikult ei saa isegi aru, kuidas see aeg ära sulab ja jälle 30 min hiljem välja sõidame. Ilmselt tuleb kiiremini joosta ja veelgi paremini ülesandeid jagada. Kolonnis alale sõit on minu jaoks sisseelamise aeg, sest tihti tõmbad veel viimased tsiviili asjad kokku alles teel Planku ja päriselt KLi asjadesse elad sisse alles auto kastis.
Vaadates mõne teise üksuse auto kastis valitsevat korda, kus võitlejad oma puuris, omal kohal ja torud välja suunatud, sain aru, et siin saame iga jao siseselt veel asju paremini lahendada.
Esimene öö oli LEGi poolt paigutatud telkides küll kiire unega, kuid tulenevalt maastikust ja pimedas püstitatud telkidest veidi harjumatu. Ei midagi ületamatut!
H hetk kell 6 tähendas seda, et hommik oli varajane, ilmaga oli seni vedanud ja paistis, et vähemalt mõni aeg see jätkub. Lahing algas ja minu jaoks juba mitte üllatavalt, läks meie rühm võssi tiibama. Algus oli konarlik, veri veel ei keenud ja hetkel, kus oleks pidanud vastasest üle jooksma, surusime end künka alla maha ja sinna hakkas granaate tulema. Õnneks jõudis teine jagu tiibamisel küljele ja pani vaenlase liikuma – lõpuks jäid nad pea kotti ja saime hoolimata halvast algusest eduka lõpu. Au vastasele, kui taganedes hüüdis juba üks hallinev härra teistele hallinevatele härradele väga südamlikult: „Vennad lähme!“
Samal päeval tuli ka teist korda veel võssist tiibama minna. Siis liikusime juba oluliselt vaiksemalt ja kui oli vaja peale minna, siis enam passimist ei olnud. Eduka tiibamise lõpuks saime taganevalt vastastelt murtud jalaga tsivilisti, keda siis oma üksusega proovisime aidata.
Päev lõppes alumise Tudu jõe silla juures, kus brittide üksus ägeda tule all üle silla taganes, sellega jätsid nad kolonnis tagasi liikuvad üksused meie tule alla. Lisaks kolonni korduva TT lasuga õnnistamise, said valli tagant kõik tuld anda lahtiste kastide pihta, milles olevad võitlejad tõsiselt üllatunud olid ning katustel olevad KPd enne 3 sekundit laulma ei saanudki. Kuna väidetavalt oli ka meie kaugtuli silla läheduses oleva vastase üksusele kurja teinud, võtsid vastased tee joomiseks ja söögiks pausi, mis kestis kuni PausExini. Ka varasemalt oleme oma kolmanda rühmaga sellist olukorda kohanud, kus palutaks nüüd heaga tagasi tõmmata ja 30 min oodata, et vastane saaks puhata ja paremad positsioonid valida. Päeva lõpuks hakkas tibama, kuid seda sajuks veel nimetada ei saanud.
Teine öö tuli üllatava tulevahetusega, hoolimata paugu tegemise keelust, tuleb valmis ikka olla. Kui välja arvata segadus meie kadunud telgiga, siis saime õhtul kiiresti magama. Öösel sadas kõvasti, sääsed ei andnud rahu, aga hommikuks oli vihm üle ja sai jälle kuivalt alustada.
Teise päeva alguses olime reservis, tärinat kuulsime, aga ise otseselt kontakti ei saanud. Kui meid ette suunati, kontakti leidma, sõidsime pikalt ja ühel lagendikul saimegi Javelini paugu kätte. See oli minu jaoks esimest korda, kui sellise relva vastu pidime tegutsema. Vastase asukoht oli väga hea ja meil jalaväena peale liikuda oleks olnud enesetapp. Sinna lagendikule jäid ka meie selle päeva esimesed ja viimased paugud, peale seda otsiti veel teisi edenemiseks võimlikke teid, kuid enne uut madinat tuli EndEx peale.
Kogu lahingu käigus jäi minu kui reamehe jaoks segaseks vastase asetus ja meie tegevuse suund või eesmärk seega sooviksingi, et ülevalt alla rohkem infot liigutataks. Briifile kulutatud 5 minutit tasub kindlasti ära võitlejate suurema motiveeritusega.
Tagasiteel ja Plangus oli rutiin. Mul on veel viimased asjad kodus laiali, saapad puhastamata, vesti plaadid panemata, KP puhastusharjad teleka puldi kõrval, kuid juba reedel on on jälle minek – ikka hea meelega.
Rms. Allan Selirand