Autor: Kergjalaväe kompanii 1.rühma 2.jagu
Kuidas:
- linnalahingus peab kõik voolama nagu vesi;
- ööhäire käigus võib vaja minna rohkem moona kui päevases tegevuses; ja
- BTRi vastu tegutsemine avab silmi
Aga kõigest kordamööda.
Teadmine, et seekordse õppuse põhiteljeks on jao atesteerimine, ja et jao tegevust hinnatakse hetkest kui kõlab “jalastuda,” teeb olemise tavalisest mõnevõrra pingsamaks, kuid mingeid märgatavaid muudatusi tavapärases laagrirutiinis siiski ei järgne. (Rääkimata toitlustusest, mis iga korraga gurmeele üha lähemal.) Pärast selgub, et mõned üksikud asjad siiski oleks pidanud muutuma, aga neist hiljem.
Õppimiskõver on päris järsult tõusev, kui erioperatsioonide grupi liikmed tutvustavad hoonete “puhastamise” teooriat ja praktikat. Nagu ikka, asjad, mis on kuulates äärmiselt lihtsad ja arusaadavad, osutuvad tegudes hoopis nüansirohkemateks. Kõrva taha saab pandud üksikvõitleja oluliselt suurem vastutus kui metsas põrgates; vajadus maksimaalselt tihedalt liikuda, aga ka see, et motoks peab olema pidev agressiivne tegutsemine “nagu laialivalguv vesi.” Kõledat ilma arvestades saab adrenaliin õigel ajal kõrgemale aetud, kui asume “päris” maja kallale, kirsiks tordil airsoft-relvadega mõõduvõtt. Reaalsustunnet aitab üleval hoida ka see, kui jaokaaslane saab rikošetist padrunikestaga huule rulli. Eredamalt jääb meelde, et kuul rindu saada on “tavaline halb päev,” aga omade julgestamisel on andestamatu viga, kui kaasvõitleja peaks saama kuuli selga.
Öö kui puhkepausi illusioon on seekord loomulikult veel nõrgem kui tavapärasel õppusel, aga häire tuleb ikka kõige magusamal poolune ajal. Äkitselt läheb selliseks ragistamiseks nagu oleks vähemalt pool kompaniid frontaalrünnakul, aga õnneks on trajektoor enda positsioonile liikumiseks esimese öö ja päevaga juba mällu talletunud. Kuigi oma lõigus puudub tegevus täielikult, kuuleb ligi tunni kestnud lahingu selgitusena hiljem rühmakaaslastelt, kuidas “surematu” vastane olla harrastanud vaheldumisi enesetapjalikke liikumisi, pidanud mõistlikuks alla anda ja siis jällegi sellest loobunud, et uuele ringile minna.
Atesteerimise aktiivne komponent ehk paaritunnine jaopatrull õpetab peamiselt seda, kui palju VEEL on vaja harjutada põhilisi asju nagu, kus maastikul millises formatsioonis liikuda, mismoodi julgestada ja muidugi jaorünnak ise. Nagu kiuste, hakkavad äkki alanud lumesaju käigus pooled jao relvad tõrkuma just siis, kui mahasuruvat tuld on kõige rohkem vaja, ja moonagi kipub nappima. Saab oluliselt selgemaks, et 20-sekundilised salvevahetused on ikka liig mis liig. Mõned kontaktid ja läbijooksud hiljem saame kuulda, et ega meil kõige kehvemini ei läinudki. Tagasisidest selgub rühma läbilõikena umbes 60-protsendine skoor, mis sisendab eneseusku. Siiski, atesteerija mainib lapsusena valge tule korduvat kasutamist laagris, mida võib ehk seletada see, et paljudel on SBKst juba hulk aega möödas.
Vahepalana saame maigu suhu sellest, mida suudab avamaastikul kompanii uustulnuk, BTR, ehk siis ka sellest, mida suudaks potentsiaalne vastane. Paar katset anda viivituslahing ja kadudeta taanduda veenavad selles, et põllupealsetes oludes, kus on raske varjuda, on edukas vastutegevus ainult kergjalaväe vahenditega pigem kujutlusvõime mängumaa. Õnneks on pool Eestit metsa all ja meil nüüd oluline lisavõimekus.
Nädalavahetus süstib enesekindlust, et areng liigub õiges suunas, ja võib olla olulisemanagi, annab detailsema pildi, mis täpselt jao tasandil, aga ka võitleja isiklikus ettevalmistuses ja varustuses, parandamist vajab. Seda teadmist pole kunagi ülearu palju. Ei muud, kui targemana Kevadtormile!
