Kirjandusklassikaga alustades – et teema ausalt ära rääkida, siis algas kõik sellest, kui kompaniiülem saatis mulle 08.09.2016 e-kirja, milles pakkus võimalust osaleda kergjalaväe kompanii 1. rühma 1. jao võitlejatel 24.02.2017 Soome jäägerkompanii mälestustseremoonial Saksamaal, mille käigus pidi avanema võimalus lasta ka Saksa laskurmärke.
Mis jalaväelastega Saksamaal juhtus, kirjutas teile kompanii ülema abi leitnant Kaido Mägi, aga saatusel oli antud ürituse jaoks varutud ka teine peatükk.
Olgu siinjuures kohe ära öeldud, et ehkki Saksamaal kuulsime lubadust, et meie peame oma lubadusest kinni ning eestlased ja soomlased saavad oma märgid Tallinnas ära lasta, ei uskunud me seda mitte. Kuid siis, 30.06.2017 potsatas minu postkasti e-kiri, mis ütles, et Kielis asuv Landeskommando on valmis korraldama meile Schützenschnur laskmised Tallinnas, mille võtaks Bundeswehr’i nimel vastu Saksa kaitseatašee Eestis ja Soomes. Meie kiire otsus oli, et sellisest pakkumisest ei ole kohane loobuda ja andsime oma nõusoleku.
Vahemärkusena – kui käesoleva loo autor oleks teadnud, kui palju detaile ta peab järgneva kahe ja poole kuu jooksul lahendama, siis oleks ta kindlasti korra veel mõelnud, aga ikkagi oma nõusoleku andnud. Lugesin kokku, kui palju e-kirju antud üritusega seoses saatsin – 350. kirja juures jätsin lugemise katki…
Saksa Schützenschnur reeglid on Saksa täpsusega ette kirjutatud ja sihtmärgid, mida lastakse, on selliste mõõtudega, mida Eestis ei ole ning väiksematki kõrvalekallet juhend ei luba. Sihtmärkide probleemist saimegi nii üle, et meie Saksa vastaspool tõi sihtmärgid oma autoga Saksamaalt Tallinnasse ja kui pärast selgus, et ühed olid siiski puudu, siis saadeti need postiga järgi. Mis loo autorile tähendas „loomingulisi“ puhkehetki koos noa, kääride, akutrelli ja tapeediliimiga, et kõik oleks „ordnung muss sein“.
Tallinnas Schützenschnur laskmisel saab olema ka ajalooline tähendus, kuivõrd alates 01.10.2017 muudab Bundeswehr reegleid nii, et väljaspool Saksamaad Schützenschnur-i enam lasta ei saa. Seega need märgid, mis välja lasti, omavad tulevikus lausa ajaloolist väärtust.
16.09.2017 oli see päev käes, kus kümmekond Soome relvavenda ja Toompea malevkonna kaitseliitlast, lisaks mõned kaitseväelased, rivistusid Männiku laskeväljal üles ning Saksa kaitseatašee kolonelleitnant Krempchen sai ürituse avatuks kuulutada. Schützenschnur laskmine ise erineb Kaitseliidu laskeharjutustest just selle poolest, et lasta tuleb kolme relva: kuulipilduja MG3, automaat G36 ja püstol P8. Saksa eeskiri lubab välismaal kuulipildujat mitte lasta ja selline luba meile ka Berliini peakontori tasemel anti.
Kuivõrd automaadi G36 me oleks isegi Tallinna malevast saanud, siis tõusvate märkidega rada me kahjuks Männiku laskeväljal pakkuda ei saanud, mistõttu otsis Saksa osapool arhiivist välja G3 harjutuse reeglid, mis nende sõnul pärinesid ajast, kus “laskjad olid veel rauast ja laevad puust” – ehk tabada tuli 300 ja 200 m kauguselt eksimatult sihtmärki, mis on võrreldav meie laskmistel kasutava rinnakuju märgiga.
Püstoli laskmine sisaldas harjutust, kus ajalise piiranguga tuli lasta distantsilt 30 m lamades, põlvelt ja püsti.
Selles osas tuleb Saksa süsteemi kiita, et harjutused õpetavad laskjat laskma erinevaid distantse ja olgem ausad – raudsihikuga relvaga tabada 300 m pealt 30 cm figuuri nõuab laskjalt päris korralikku sooritust.
Kui päev hakkas lõppema ja harjutused said lastud, oli aeg kokkuvõteteks.
Esmalt olgu rõhutatud, et tulemuste poolelt olid Toompea malevkonna embleemi käisel kandvad laskjad oluliselt edukamad nii Soome relvavendadest kui kaadrikaitseväelastest, aga eks osa sellest edust põhineb ka sellel, et meie jaoks oli Ag3 Fn2 tuttav relv, soomlastele mitte.
Märgid lasid välja 7 Toompea malevkonna liiget ja kui kirkaks need osutuvad, jääb veel kõrge Bundeswehr’i komisjoni otsustada, kuivõrd reeglistiku tõlgendamisel jäid ülesse mõned küsimused.
Lõpetuseks saan öelda, et minu jaoks oli sellest päevast ehk veelgi olulisem, et mehed harjutasid selleks ürituseks tõsiselt ja paljude laskeoskus paranes oluliselt.
Päeva saunas kokku võttes kinnitasid Soome relvavennad Saksamaal antud lubadust, et nad tulevad kuni rühma suuruse üksusega 2018.a meie õppusele, et need sidemed, mis sõlmitud, ikka püsiks.
Minu poolt erilised tänud Saksa poole korraldajale kolonelleitnant (r) Mark Aretz’ile ja kõigile relvevendadele nii siin- kui sealpool Soome lahte, kes ajaloolisel Schützenschnur’i laskmisel osalesid.
Üks süda, üks hing!
Kaido Tropp
Seersant (r)
