autor: Ilmar Raag
29. septembrist kuni 2.oktoobrini toimus Toompea malevkonna laskelaager koos karikavõistlusega. Jah, te ei eksi. Üle 100 mehe ja naise ei tulnud kokku mitte lihtsalt üheks laskeharjutuseks, vaid kogu üritus kestis järjest ligi 2 päeva.
Laskelaagri töisem osa kulus erinevatele laskeharjutustele, mida tuli teha täies lahingvarustuses. Toompea lahingkompaniile tähendas see ka värskelt saadud kuulivestide kandmist. See aga tegi laskmise oluliselt raskemaks eriti maast laskeasendis, kus kuulivesti seljatagune osa lükkas pidevalt kiivrit silmadele. Enamus võitlejatest leidis lahenduse veidi teistsuguses laskeasendis.
Lisaks klassikalisele maas-põlvili-püsti harjutusele, prooviti uudse elemendina laskmist ka 200 ja 150 meetri pealt ning samuti pimedas/hämaras. Ja laskma pidid kõik luurajatest tagalani. Eraldi pidu oli kuulipildurite ja täpsuslaskurite õuel, sest nemadki said oma relvi proovida erinevatel distantsidel.
Taolise laskelaagri korraldamise üheks õppetunniks oli eelkõige elektrooniliste märklaudade asendamatus, kus tulemust oli monitorilt kohe näha ja ei pidanud pidevalt aega raiskama märklaudade vahetamise peale. Teisalt osutus möödamääsmatuks eeltingimuseks kogu laskelaagrile oma kompaniis mitmete laskeinstruktorite väljakoolitamine. Nii sai võimalikuks vähemalt kolme erineva harjutuse üheaegne läbiviimine erinevates kohtades, millele lisandus kirsina tordil ka granaadivise. Kompaniiülem kapten Jaanus Peet leidis, et kokkuvõttes on laskeoskusega meil endiselt arenguruumi: „Isegi pime ja käteta invaliid suudab entusiasmi ja väikese treeningu järel ära lasta laskuri II klassi 175 punkti. Alla selle ei peaks meie kompaniis keegi laskma.“
Pühapäeval toimus ka Toompea karikavõistlus, mille jaoks lubati kuulivestid ja kiivrid maha võtta. Üldiselt kehtis malevapealiku kolonelleitnant Toomas Väli varem öeldud analüüs: „Need, kes on andekad, aga ei ole trenni teinud, need hävivad. Need, kes on andetud, aga on trenni teinud, võistlevad 3-4 koha pärast. Need, kes on andetud ja ei ole trenni teinud, leiavad ennast seal, kus alati. Ja lõpuks need, kes on andekad ja trenni teinud, nemad ka võidavad.“ Samas valmistas karikavõistluse finaal ka üllatusi. Isegi kui sinna jõudsid teada-tuntud favoriidid, kes käivad ka iseseisvalt harjutamas, oli seekordse karikavõistluse avastuseks mitmed noored (naised ja mehed), kes astusid vanadele tegijatele valusalt kandadele. Finaalis lasid kümme meest minuti jooksul 3×3 lasku maast-põlvili ja püsti koos salvevahetusega. Rajust tulistamisest tuli võitjana välja Kaido Tropp, kes pidas vajalikuks ütelda: „Minu kui keskmisest andetuma laskuri näide võiks olla eeskujuks neile, kellel laskmine täna veel väga hästi välja ei tulnud. Pühendumine ja harjutamine, teevad igaühest parema laskja“ Puhas kuld.
Naiste arvestuses kujunes esikolmik järgnevalt: Karen Kanniste – 3. koht, Cassandra Krass – 2. koht, Heidy Roosimägi 1. koht. Üldarvestuses vanameister Ain Muru – 3. koht, finaalis ette purjetanud Jarno Kalind – 2. koht ja üldvõitja ja hingelt laskur Kaido Tropp – 1. koht.
