Suurõppus SIIL 2018 algab napi nädala pärast. Meie üksustel on selle õppuste raames erinevad ülesanded, aga kõige suurem ja ühine on õppusele väljatulek. Tegelikult on öeldud ka seda, et SIIL-i ajal tuleb üksteisele otsa vaadata ja kui vaja, siis otsustada ka seda, kas tegelikult jõutakse panustada Kaitseliidu tegemistesse.
Milles on probleem? Eelkõige selles, et kui reaalse kriisi korral on vaja Kaitseliitu kasutada, siis on vaja väga selgelt eristada neid võitlejaid, kes on kokku harjutanud ja neid, kellel on vaid hea tahe. Kui täna on meil paberi peal päris suured numbrid liikmelisuse kohta, siis nüüdsel õppusel saame endale ka pildi sellest, kuipaljud tegelikult välja tulevad. Ja see võib halvemal juhul tähendada ka seda, et mõne inimesega tuleb sõbralikult lahku minna. Usun, et see ei tähenda samuti alati midagi halba, sest vanusega tulevad teinekord haigused või on elu viinud meid kuhugi mujale. Kõigest võib aru saada, aga sõjalise planeerimise mõttes, tuleb ka olukorrale realistlikult silma vaadata. Praegune Kaitseliidu personalipoliitika suund on selline, et need mehed ja naised, kellel on palju isamaalist tahet, aga kellel ei ole võimalik pidevalt väljaõppes osaleda, need võiksid eelkõige olla Kaitseliidu toetajaliikmed. Reaalselt on see väga oluline, sest ilma toetava ühiskonnata, ei suudeta kuigi kaua ka võidelda. Kaitseliidu tegevliikmed oleksid siis need, kes pidevalt panustaks oma väljaõppesse. Väljaõppe tähtsus võrreldes lihtsa tahtega on aastatega tõusnud. Enam ei päde hüüatus: “Et ma olen valmis isamaa eest surema!” Täna on meil vaja ellu jääda ja ülesanne täita. Ja seda suudavad teha vaid väljaõppinud võitlejad. 
Sel SIILil on meil esimest korda väljas isegi rohkem üksusi, kui meie senine “Roheline” kompanii. Nemad lähevad esimeste seas täitma lahingülesannet. Samas on ootamatult tähtsaks tõusnud ka meie teine “Kollane” kompanii, kelle ülesanne on tagalas vastutada korra ja julgeoleku eest. Mõeldes kaasaegsetele sõjalistele doktriinidele, kus võitlus viiakse kohe vastase sügavusse, ei ole meil mingit võimalust eeldada, et “Roheline” kompanii peab ees lahingut ja “Kollane” kompanii kõigutab tagalas jalgu. Iroonia on ju selles, et vastase eriüksuste võimalikud sihtmärgid asuvad pigem tagalas ja seega peab just “Kollane” kompanii kokku puutuma eriüksuslaste ja nende poolt välja õpetatud võitlejatega/diversantidega, samal ajal kui “Rohelise” kompanii ette jäävad konventsionaalsemad üksused. Neist erinevatest eesmärkidest tulenevalt on kahe kompanii väljaõpe meil olnud ka erinev. “Roheline” on astunud rohkem ühte jalga Kaitseväega, samal ajal kui “Kollane” kompanii on muuhulgas arendanud koostööd PPA-ga. Kogu Kaitseliidu mastaabis on aga täiesti uueks nähtuseks nn. ministeeriumite rühmad. Idee on selles, et näiteks Kaitseministeeriumi ametnikke ei saa võtta “Rohelisse” kompaniisse, sest ministeerium peab töötama ka sõja ajal. Samal ajal võiksid ministeeriumi töötajad aga olla valmis ka ise reageerima kergematele (juhu) rünnakutele. Seetõttu ongi näiteks moodustatud Kaitseliidu Kaitseministeeriumi rühm, kellel sisuliselt ongi ainult üks objektipõhine ülesanne – mitte lubada juhuslikel “pättidel” Kaitseministeeriumi kergesti pikali joosta. Taolisi rühmasid tekib veel, sest me saame hästi aru, et suvalise kriisi ajal peavad kõik olulised asutused oma tööd jätkama, et riik püsti seisaks.
Muidugi on nende veidi uudselt taasavastatud kontseptsioonide katsetamine alles pooleli. Aga sel puhul tahaks veidi ülbitsevalt ütelda, et Toompea ei karda innovatsiooni.