Pühapäeval, 06. mail olid suured operatsioonid läbi saanud. Tallinna malev oli oma suure ülesande täitnud ja ka Toompea malevkond võis pigem rahul olla. Kui kokku loeti esimesi „tibusid“ selgus, et Toompea rohelise kompanii koosseis oli kokku tulnud umbes 88% protsendiliselt. See on väga hea tulemus, sest üldiselt arvestatakse Läänemaailmas tihtipeale, et mobilisatsiooni korral saadakse kokku 60%-70% kutsutuist. Iseenesest ei pruugi neis numbrites alati näha pahatahtlikkust, sest inimesed reisivad, haigestuvad jne, mistõttu 100% valmisolekus on ainult väga vähesed eristaatusega üksused. Kui nüüd aga küsida, mis on meie Rohelise kompanii hea tulemuse taga, siis ma kahtlustan, head meeskonnavaimu. Sest, kordame, tegemist on ikkagi vabatahtliku ühendusega. Keegi ei sunni meid Kaitseliitu.

Omal moel aga täiesti ennastületava tulemuse saavutas Kollane kompanii. Selle koosseisus on palju neid, kes on ametlikult „bronni“ all ja kriisi korral tormavad nad oma esimese tööandja juurde, olgu selleks siis Kaitsevägi, Politsei, ministeerium või midagi muud. Sellest hoolimata suutis Kollane kompanii välja panna kaks rühma, millest ühte kasutas Tallinna malev laupäeva õhtul Tallinnas ka kiirreageerimisüksusena major Andre Lillelehe juhtimisel. (QRF). Seda oli kindlasti rohkem, kui me veel pool aastat tagasi arvata oleksime osanud.

Eraldi tuleb veel vaadelda Toompea malevkonna tõelist eripära, milleks on hulk kõrgeid (eru)sõjaväelasi. Siin tuleb tunnustada kol-ltn Leo Kunnast, kes veel päev pärast formeerimist ei jätnud jonni saamaks kõik kindralid ja ka meie endisest Kaitseväe juhatajast admirali SIIL’ile välja. Tõepoolest, kuidas Sa saad olla eestis ohvitser, kui sa kriisi korral kohale ei ilmu, isegi siis kui rahu ajal on olnud solvumisi ja intriige. Noblesse oblige, nagu ütlevad prantslased. – Seisus kohustab. Kõige õigem oleks, kui kõrgemad ohvitserid ei eeldaks, et neile peaks saadetama kutse, aga nad ilmuksid sarnasel õppusel ise välja. Sest tegelikult sai ju öeldud kõige kõrgemal tasemel, et SIIL-ile peavad kõik kohale tulema. Sõltumata kutsest. Ja selliseid ohvitsere meil ka oli.

Tõsi, lõpuks jäi nimekirjas siiski sõelale ka umbes 20 nime kellega ei saadudki kontakti. 453 inimesest 20 kadunud hinge – kas seda on palju või vähe? Pigem vähe paratamatuse perspektiivis. Lisaks peab mõtlema ka sellele, et meie vanimad liikmed on täna üle 80 aasta vanad. Vendluse mõttes jäävad ma meiega surmani ja kauemgi, aga operatiivplaneerimise mõttes tuleb kindlasti tõmmata piir aktiivsemata ja vähemaktiivsemate vahel. Seejuures tahan  ma koos teistega rõhutada, et ka meil on erialasid, mis ei nõua püssiga põõsaste vahel jooksmist, aga mis on absoluutselt hädavajalikud kogu üksuse toimimisele. Sellest sain ma ka ise käesoleva SIILi raames jälle aru, et me tihti alahindame jätkusuutlikust tagavate ametite tähtsus. Täna on Kaitseliidu malevkondade pealt näha, et üksusena on selgelt tugevamad need malevkonnad, kellel toetusteenused on paremini organiseeritud. Ja samas on malevkondi, kus on üksikuid ülikõvasid Rambosid, aga üksustena ei saa nad hakkama. (Sellest järgmine kord pikemalt)