Pühapäeval toimus viimane lahing. Mitmes mõttes oli see puhas taktikaline harjutus, sest vastamisi läksid vaid kompaniid ja kõrgemalt poolt juhtimist enam ei toimunud. Samas ei saanud raisku lasta võimalust, harjutada koostööd terve kompanii koosseisus isegi kui lahingülesanne on suhteliselt piiratud ja algeline. Mulle isiklikult oli see väga õpetlik. Läksin meie luuregrupiga välja. Meie ülesandeks oli leida vastase miinipilduja rühm. See oli oluline, sest meil endil seekord mingit kaudtule võimekust ei olnud.

Väikesed õppetunnid

Esimene tähelepanek tuli varustuse sättimisest. Mind oli juba mõnda aega õpetatud, et üldiselt tasub endale külge panna nii vähe taskuid ja varustust kui võimalik. Nüüd aga avastasin esimest korda pärast Kaitseväe missiooni Kesk-Aafrikasse, et meil tuleb kaasa võtta siniseid õppegranaate ja suitsugranaate. See aga tähendab, et mul peavad olema ka mugavad taskud, kust neid granaate kohe kätte saab. Meie ainukeses lahingus tabaski mind väike hämmeldus, kui esimese valmispandud granaadi viskasin ära, aga veidi hiljem teise granaadi taskutest väljakoukimise ja ettevalmistamisega läks nii palju aega, et reaalses elus oleks mind kindlasti ära lastud. Kirjutasin oma mentaalsesse märkmikku, et mul ei ole lihasmälus valmidust granaate kasutada. Selle peale tuleb mõelda. Teine taoline mõttekoht tekkis samuti lahingu ajal, mil relv andis tõrke ja ma eemaldasin selle jällegi vanast automatismist nii, et  laskusin põlvele  (õige) kummardusin alla relva kohale ja tegelesin keskendunult  oma tõrkega (halb), sest samal ajal kaotasin olukorrateadlikkuse. Probleem on selles, et teoreetiliselt ma tean ja seda nõuab ka Test 3, et salvevahetus ja tõrke eemaldamine tuleb teha  võimalikult silmade kõrgusel, nii et sa ei laseks olukorda enda ümber silmist. Praktikas osutus pilt siis selliseks, et niipea, kui adrenaliin möllama hakkas, unustasin ma väheharjutatud drillid. Ehk teiste sõnadega, relva käsitlemise kuiv trenn on asi, mida tuleb korrata ja korrata veel sadu kordi.

Lugu karust.

Samas oli minu luureretkel ka kõike seda, mida varakevadest võib loota. Ilus päike tõusis ja ühel hetkel kui pausi tegime, jutustas sõber toreda loo.

Kord aastaid tagasi Kevadtormil istus ta sõbraga vaatluspostil, kui üks karu tuli üle lageda välja nende poole. Lõpuks ei olnud nende vahe enam suurem kui võib-olla 10 -15 meetrit. Alles siis sai karu nende kohalolekust aru ja peatus. Mu sõbra automaadis olid loomulikult vaid paukpadrunid. Nendega võis ta karu ainult veel vihasemaks ajada. Viimase idee ajendil rebis mu sõber taskust Snickersi ja viskas selle karule nina ette. Karu nuusutas, raputas siis pead (keeldumise märgiks?) ja jalutas minema. Hiljem, kui mu sõber jutustas seda lugu edasi, küsiti temalt: „Nii et Snickers aitas karu vastu?“ – „Nojah, igal juhul olen ma elus.“

Pärast seda lugu jätkasime me oma luureülesande täitmist. Sel väikesel maaalal oli suhteliselt loogiline eeldada, et vastase miinipilduja rühm on ühel vähestest lagendikest, mille juurde viis tee. Seda kahel põhjusel. Esiteks miinipildujaid ei tassi üldjuhul käeotsas läbi võpsiku. Neid peab transportima masinatel. Ja teiseks peab miinipildujate ümber olema veidi vaba ruumi, kui nad hakkavad nurga alt taevasse oma „mammusid“ pilduma. Meie probleem oli pigem selles, et me teadsime õppuse lõpu kellaaega ja sedagi, et paremad miinipildurid vahetavad pidevalt positsioone. Juhtus aga nii, et ühel hetkel avastasime järjekordsel lagendikul vastase miinipildujate asemel hoopis nende Juhtimise/Tagala Rühma. See oli hetk, mil võisime kahetseda, et meil ei olnud mingit kaudtule võimekust, kuna tihedalt kokkupargitud 5-6 veoautot, 3-4 GD-d jne avatud maastikul oleks sihtmärgina kvalifitseerunud ka kõrgema tasandi suurtüki tuletellimuseks. Veel magusamaks tegi seda sihtmärki lähedal asuv vastase TT rühm. Aga õppuse lõpuni oli napp pool tundi ainult…  Meie kompaniiülem andis loa neid niisama kimbutada. Seda me ka tegime. Ehkki üsna läbimõtlematult ja saime kõik surma. Napp pool tundi enne õppuse lõppu. Kohtunikud hindasid meie lahingut täiesti ausalt, kuna mingil hetkel omavahelise arusaamatuse tulemusena jooksime spontaanselt tekkinud „tapaalale“.  Jah. Kirjutasin oma mentaalsesse märkmikku, et tegelikult tuleks rohkem taolistel õppustel osaleda, kuna ka see viga oli nii elementaarne, et rahulikus olukorras ilma adrenaliinita ei oleks me seda iial teinud. See, et ka vastase võitlejaid ja tehnikat sai hävitatud ei pakkunud oma surmasaamise järel erilist lohutust.

Lugu imestusest ja õppustest.

Õppuse lõppu jäi meie Rohelisel kompaniil ka üks pidulik sündmus. Senine kompaniiülem kapten Jaanus Peet andis juhtimise üle nooremleitnant Mihkel Tikile.

Jaanus kehastas taolist selge sõnaga ühteaegu karmi ja samas rahulikult maalähedast ülemat, kelle juhtimise ajal see kompanii sisuliselt tuhast tõusiski. Ka mina ise olen tema juhtimise all sõdinud (õppustel ainult) ja seepärast tean, kui haruldast kindlust temast õhkub. Jaanus on täpselt selline „komandör“, kelle järel oleks ma alati nõus lahingusse minema. Enne Siili toimus väikeses ringis arutelu, mida talle lahkumiskingiks pakkuda. Läbi käis õllekannu mõte, aga lõpuks jäi peale arusaamine, et õllekannusid võib ta aina uuesti saada, aga ohvitserina ei pruugi ta Eesti maaväe ohvitserimõõka enam kunagi saada. Seepärast pandi kokku eraldi sõprade fond, et see üsnagi kallis paraadmõõk talle muretseda. Mulle meeldis väga ka värskelt leiutatud traditsioon, et kompaniiülemate vahetusel, vahetati sümboolselt ka kiivreid.

Veidi hiljem asju pakkides arutasid Mihkel ja Jaanus nende omavahelist koostööd ja ütlesid selle käigus mõtte, et „kõik sujus, sest nad olid aastatega õppinud üksteise peas istuma.“  Ehk veelkord koostöö oskus ei sünni sõrmenipsust. Vaja on aega ja harjutusi.

Kõige toredam kild tuli aga Jaanuselt endalt. Praegu on töö teda viinud Kõrgõstani, kus tema äripartnerid ei saanud hästi aru, miks Jaanus läheb uuesti õppustele, sest alles möödunud aastal ta ju seal käis. „Kas sa siis käid igal aastal „kordusõppustel“? – „Jah.“ Selle peale olid mehed omavahel pilke vahetanud ja siis tähendanud: „Sellepärast neil seal Eestis asjad korras ongi.“

Loodan, et neil kirgiisidel on õigus.  Igal juhul Toompea sellel SIIL-il teiseks ei jäänud.