Veel hommikul piiksatas telefon ja tõi sõnumeid, et sõbrad ei saa matkale tulla. Mis teha? Selline on elu. Ise olin endale lubaduse andnud ja nii ma teele läksin.

Rong viis mind Kehrasse, kus kohtasin Mats Õuna, kes oli tulnud perega. Vaatasime märga lund ja jäätuvat teed, ning otsustasime, et esimese lõigu kõnnime siiski ainult mina ja Vabadussõja aegses kostüümis Mats.

Tallinna ümbritseb kõigepealt suhteliselt avatud maastikuga ja tihedate asulatega vöönd, mille järel tuleb aga metsane vöönd. See algabki umbes KEHRA kohast. Tolle laupäeva hommikuks taandus talv Eestile iseloomulikuks heitlikuks sulaks, kus soojakraade oli napilt 2 või 3.

Kõige esimese asjana katsetasin matka alustamiseks teooriat, et “paigalseistes peab veidi külm olema”. Nii oli mul seljas 1 kihina spordisärk, seejärel vägagi ühukene fliis ja seejärel juba ilma voodrita metsajope, mis töötas peamiselt tuulepeatajana. Kohapeal seistes hakkas tõepoolest jahe, aga teisalt ei olnud väljas ka erilisi külmakraade. Liikuma hakates oli selg esimese poole tunni järel siiski higine, mis tähendas, et teoreetiliselt oleksin võinud ka fliisist loobuda.

Kuidas kõndida libedaga?

Väga tüüpiliselt oli esimese 50 minuti järel peatudes vaja eelkõige oma seljakoti rihmad üle käia, sest mingil viisil oli ta ikkagi ebaühtlaseks vajunud. Seejärel pidin tõdema, et kummiga jala alla kinnitatavad naelad ei seisa paigal ja seetõttu hakkas jalg kiiresti viltu astuma. Samal ajal oli metsateel autode jäljed juba klaasistumas, nii et naeltest oli ka kasu. Lõpuks valisin väga ebapraktilise lahenduse. Kuna ühe jala naelad olid rohkem paigas, siis selle jalaga ma astusin jäisele osale teest ja teisest jalast võtsin naelad ära ja selle jala asetasin tee äärde sügavama lumega alale. Väga jätkusuutlik selline lahendus ei olnud. Seetõttu pean veel vaatama teisi naelte varjante.

Teise tunni lõpus tundsin, et villases sokis asuv jalg on ikkagi hakanud higistama ja seepärast toimus ka profülaktiline sokivahetus. Selle kasulik efekt oli kohe tunda. Ma kõndisin eesti tootja Samelini matkasaabastega, mille välispinda ei ole oluliselt rasvaga töödeldud. Selle tulemusena hakkasin 2 tunni lõpus tundma, et aeg-ajalt sügavale märja lume sisse astudes, hakkas saabas seest niiskeks muutuma. See ei olnud hea märk. Üldiselt mitte ilmaasjata ei soovitata meie kliimas talvesaapaid kasvõi jalalaba ümbruses muuta veekindlaks.

Kolmanda tunni lõpuks jõudsime Lumila järve äärde, kus minu väikeseks imestuseks käis järve jää peal mootorratta sõit. Mets seal kõrval oli aga otse kui loodud matkapeatuseks. Minu saapad oli selgelt niisked. Ja midagi villi sarnast oli samuti tunda. Kahtlustan, et see tuli sellest ebaühtlasest astumisest.

Lõke niiske ilmaga

Võtsin seljast nüüd juba higist vägagi niiske fliisi ja panin selle asemel sulejupe. Seda tehes tundsin veidi piinlikkust, sest ortodokset matkajad ütlevad, et villane kampsun on ajatu klassika. Sulejope töötas siiski imehästi.

Järgmine väike üllatus saabus lõkke tegemisega. Minu plaan oli teha lõket ja mitte toetuda moodsa aja priimustele, mis oleks toidutegemise teinud lihtsamaks ja samas ära võtnud lõkketegemise võlu. Märg mets andis aga kiire õppetunni. Esiteks olid mu kindad läbimärjad veel enne lõkke süttimist ja teiseks kustusid märjad oksad kaks korda ära pärast seda, kui oli juba tunne, et lõke on ellu tõusnud. Veidi kangekaelselt ei proovinud ma kasutada paberit. Aga ma ei olnud juba ammu näinud, et täiesti niisked oksad lihtsalt ei võta tuld ülesse. Lahendus oli muidugi väga elementaarne. Väikeste oksaraagudega tuld pidi lihtsalt kolm korda kauem elus hoidma, enne kui poole käsivarre jämedused oksad söandasid samuti püsivalt põlema hakata.

Seejärel avasin kaasavõetud kuuma veega termose ja sain aru, et see oli väga hea mõte.

Mida aga arvata katelokkidest ja muudest toiduvalmistamise nõudest. Meie armee katelokkide puuduseks peetakse nende kaalu, aga samas on tegemist tuumasõjakindla varustuselemendiga. Olin juba korra valel viisil rikkunud ühte udupeent titaaniumist priimuse potti, mille peamine puudus oli see, et seda ei olnud võimalik panna ei tule sisse ega ka mitte riputada tule kohale. (Ehkki oma priimuse gaasipõletiga töötas kõik väga hästi.) Seekord katsetasin roostevabast terasest väikese potiga, millel on peal suletav kaas ja küljes ka käepide. Selle võisin seekord rahulikult pista enam vähem lõkke sisse ja kõik toimis.

Lõunasöögiks katsetasin üht metsaguru Vaikrelt saadud soovitust, mis minu poolt ümbertöötatult ütleb: “Igast konservist saab asja, kui sinna lisada sibulat, küüslauku ja veel midagi.” Mina valasin oma matkapotti strogonovi kartulitega, mis on üks tuntumatest EKV toidupakkide elementidest ja vähemalt seni ta minu lemmikute hulka ei kuulunud. (400 gr) Nüüd aga, kui konservikarbile oli lisatud üks viilutatud sibul jaja kolm küünt küüslauku, saabus õndsus. Teiste sõnadega öeldes, ka EKV toidupakki on võimalik muuta maitsvamaks.

Kui kõht oli täis ja magus tee joodud, avastasin, et olin juhuslikult teinud elupäästva liigutuse. Nimelt olin metsa kaasa võtnud teise paari sooje talvekindaid. Need nahkkindad, millega ma olin puid korjanud, ei saanud loomulikult kuivaks tunnise lõuna jooksul ja näpud hakkasid külmetama nii nagu ainult talvel see on võimalik.

Igal juhul toimus pärast lõunat teele asumine tunduvalt reipamalt kui enne. Loodus oli aga suuremad katsumused jätnud lõpupoole. Päeva jooksul oli tee aina rohkem sulanud ja viimane poolteist tundi astumist toimus juba väga libedates tingimustes. Seda suurem oli õndsus, kui istusin maha sooja rongi. Seljataga oli umbes 4,5 tundi kõndi. Kotis oli meelega kaasas kasutut kraami, et raskust saada. Mingil moel on see ju ettevalmistus Scoutsrännakuks, kus kotis peab olema 15 kg.

Meeleolu oli ülev. Neid rannakuid tuleb veel.