Toompea malevkonnast osales sel aastal 5 meest Kaitseväe suurõppusel Kevadtorm21. Me kõik olime kohtunikeks liitlaste eFP juures. See oli ennekõike väga hea õpikogemus, sest me nägime väga ligidalt ühteaegu nii briti kui prantsuse soomuskompaniide tööd ja samas ka seda, kuidas peamiselt ajateenijatest kergejalaväe üksused nendega võitlesid.
Mis on eFP?
eFP (enhanced Forward Presence) on üles ehitatud taktikalise grupi põhimõttel, mis tähendab, et see pataljoni mõõtu üksus sisaldab erineva funktsiooniga elemente jalaväest, pioneeride ja suurtüki tuletoetuseni. Lisaks liikusid liitlastega kaasa ka õhutoetuse tulejuhid. Sarnaselt on üles ehitatud ka Vene Föderatsiooni taktikalised grupid. Vene doktriin näeb ette võimalust, et moodustatakse ka kompanii tasemel eraldi taktikaline grupp, ning selle tee olid valinud ka prantslased, kes kutsusid oma „kompaniid“ – „relvaliikide vaheliseks taktikaliseks alagrupiks“ (SGTIA).
Meie liitlaste vastu sõdisid ajateenijad peamiselt Kuperjanovi ja Kalevi pataljonidest. Me nägime häid ja halbu sooritusi. Mõttekohti tekitas eelkõige need olukorrad, kui ajateenijad said ilmselgete juhtimisvigade tõttu „surma“.
Kuidas käib lahingute hindamine?
Kuidas neil õppustel üldse käib lahingute hindamine? See koosneb kahest osast. Ühest küljest on kohtunikel matemaatiliste mudelitega tabelid, mis ütlevad lahingute tõenäolise tulemuse. Näiteks kui mingi üksus ründab kolm korda väiksemat ja sarnase tulejõuga üksust, mis on aga ettevalmistatud kaitsepositsioonidel, siis võib lahingkaotuste mõttes olukord viiki jääda. Kaitsjal on alati tõenäoline eelis. Teisest küljest aga hinnatakse manöövrit ja terve mõistusega käitumist. Näiteks, kui terve jagu ründab ühteainsat kuulipildurit üle lageda välja otserünnakuga, siis ei aita seda jagu isegi kümnekordne ülekaal.
Kevadtorm21 tõestas taas kahte juba palju korratud tõsiasja. Esiteks, Eesti maastik võib meid aidata, kui me suudame seda ära kasutada ja teiseks, soomusväe manööver ja tulejõud on uskumatult kiire ja võimas. Kõige halvem, mida eesti kergejalaväe rühmaülem võib teha, on paigutada ennast kuhugi metsaservale ühes liinis positsioonidele ilma tõhusa tankitõrje relvata. Me nägime, kuidas tankid (Leclerc’id ja Challenger-2-d) ja jalaväe lahingmasinad (Warriorid, VBCI) võisid igal lagendikul võtta lahingukorda, nii et korraga sai tulistada mitu masinat, ning oma soojuskaameratega nägid nad meie jalaväelasi ka 2-3 km kaugusel võpsis liikumas. Väga kurvalt läks ühel jalaväe jaol, kes lootis tanki varitseda nii, et nad ronisid teeäärsesse metsavõssa paari meetri kaugusele võsa piirist. VIGA. Tanki soojuskaamera suudab näha 5-6 meetrit ka võsa sisse. Selle jao pihta avati kõigist pardarelvadest tuli ja kuna jaol endal oli vaid üks Carl Gustav, siis otse eest või isegi küljelt ei tee see tanki vastu tõenäoliselt mitte midagi. See jagu tuli maha kanda.
Ehk esimene tarkusetera üle kordamiseks. Varjuda, varjuda, varjuda!
Miks ei tohi teha staatilist kaitset?
Ühes teises kohas oli terve rühm metsa sees kaevanud endale maa sisse ilusad individuaalsed laskepesad. Kõik risti metsateega, kust vastane pidi tulema. Vastane tuligi. Kuna prantslaste lahingmasinal asuvad relvad ja sensorid maast umbes 2-3 meetri kõrgusel, siis nähti sealt väga kiiresti eestlaste positsioonid. Prantsuse jalavägi jalastus ja hakkas väga kiiresti ahelikku võttes eesti positsioone ründama. Klassikalise matemaatika kohaselt läks prantsuse jaol halvasti, sest teda suutis korraga mõjutada vähemalt kaks eesti jagu headelt positsioonidelt, aga mängu tuli soomusväe manööver. Esimese lahingmasina järel jalastusid veel teine ja kolmas prantsuse jagu, mille järel kolm lahingumasinat võtsid otsekui tihedasse rongi ja sõitsid hooga eesti positsioonide küljele, ise samal ajal kõigist torudest tulistades. See oli HORROR. Kolm eesti Carl Gustavit olid nii paigutatud, et nad ei suutnud korraga ja koordineeritult mõjutada kõiki lahingmasinaid. Lisaks tuleb arvestada, et kui neis masinates jälgitakse korraga mitut ohusuunda ja kui masina ülem näeb 90 kraadi peasuunast eemalt järsku eesti TT paari välja hüppamas, on tal olemas nupp, et sihtmärk lukustada ja suunata pearelv automaatselt uuele ohule. Tank suudab niimoodi suvalisse suunda tulistada 6 sekundiga, lahingmasinad veelgi kiiremini. Antud lahing tähendas lõpuks seda, et kolm 25 mm automaatkahurit ja 7,62 mm kuulipildujat tulistasid kolm meetri kõrguselt eesti madalatesse laskepositsioonidesse külje pealt sisse. Sellel rühmal ei olnud mingit lootust.
Siit tuleb teine õppetund – jalaväe rühmale ei tohi anda ülesannet soomustatud vastast blokeerida ühel kindlal positsioonil, kui sel rühmal ei ole tõelist TT võimekust. (Javelin’id, Spike’id jne). Kogu kaitsetegevus peab olema ehitatud sügavusse, nii et alati on arvestatud erinevate varu- ja vahetuspositsioonidega, mida on võimalik vahetada varjatult. Iga mõte staatilisest kaitsest tähendab enesetappu kaasaegses lahingus.
Kui need oli negatiivsed näited, siis positiivsed näited algasid maastiku ärakasutamisest. Soomusüksused saavad üldiselt metsavahel liikuda ainult kolonnis. Ka selle õppuse ajal jäid paar uljast tanki mudasse kinni, kui nad otsustasid tee pealt kõrvale keerata. Eestis on ju palju suhteliselt soist ala. See tähendab automaatselt, et korraga saavad Sind näha ja mõjutada maksimaalselt 2 -3 masinat. Ehk umbes 1 vastase rühm.
Liikuv kaitse läbi varitsuste
Ideaalne kaitse algas sellega, et kaitsev rühm oli teele pannud umbes kilomeetri peale mitu varitsust, nii et varitsejad ise jäid alati teest umbes 50-100 meetri kaugusele võsa sisse. Laskesektoriteks olid kitsad koridorid, mis võimaldas hoida varjatust nurga alt. Kõik varitsused kontsentreerusid ühele masinale, mille pihta anti koondtuld. Kui kaks Carl Gustavit lasevad külje pealt jalaväe lahingmasinat kaks korda, siis võib ka matemaatiliselt seal mingi mõju olla. Seejärel kohe suits välja ja minema. 15 sekundit kokku. Kitsamal metsateel võib juba üks katkilastud masin osutuda oluliseks punniks kolonni edenemisel. Seejärel aeglustasid soomuskolonni edenemist miiniväljad. Jällegi oleks vale arvata, et eesti kergejalavägi suudaks neid pikalt ja efektiivselt katta. Aga kui iga miinivälja kohta, suudetakse seisma panna üks masin ja seejärel paari minuti jooksul häirida vastase jalaväge, seisab kogu kolonn jälle vähemalt tunni. Eesti poole kõige parem tulemus saadi siis, kui kõigepealt lasti soomuskompanii pioneerisoomuk koos demineerijatega „surnuks“. Veidi hiljem aga jõudis sama kompanii esimene ots looduslikus pudelikaelas miiniväljani. Prantsuse jalavägi puhastas miinivälja ümbruse, aga siis jäi rünnak ikkagi seisma. Jalaväelased ise ei olnud valmis miinivälja puhastama, aga demineerimise võimekust enam ei olnud. Loomulikult küsis see soomuskompanii ülevalt pataljoni tasandilt pioneeritoetust, aga tuli välja, et ka teisel rünnakusuunal olid kõik pioneerid juba hõivatud. Selle tulemusena jäi prantsuse tankikompanii kogu päevaks ühte kohta seisma. Isegi, kui neil oleks olnud veel lisapioneere, siis nende kohaletoomine oleks jälle võtnud väga oluliselt aega. Vene Föderatsiooni doktriin ütleb, et sellises olukorras on mõistlikum kohe proovida liikuda mingis teises suunas, et mitte kaotada rünnaku kiirust. Samas ei pruugi pataljoni ja isegi brigaadi rünnakukoridoris olla Eesti maastikul väga palju alternatiivseid teid…
Kolmas õppetund kordamiseks – soomusüksused on väga sõltuvad oma tagala ja toetuselementidest. Ei pea ilmtingimata esimese asjana tanki ära laskma. Tank jääb ise seisma, kui teda toetavad ja julgestavad üksused on otsa saanud.
Muidugi arvestavad soomusüksused sellega, et nad parema meelega metsateedele oma masinatega ei roni. Eesti maastik on aga siiski selliselt liigendatud, et meil on palju pudelikaelu, soiseid alasid, metsatukkasid, jõgesid, asustatud punkte jne, mis sunnivad soomusmasinaid koonduma teedele. Ja see ongi kaitseliitlaste kui kergejalaväe lahingutander. Jätkugu meie ülemustel ainult mõistust, et mitte tõmmata kaardile jäikasid piire, kus vastane peatatakse. Meie taktika aluseks peab olema vastase kulutamine. Lasta ta endast läbi ja mööda ja ikka teda kulutada nii, et ta meid võimalikult vähe näeks.
Neljas õppetund – Kaitseliidu ohvitserid peaksid regulaarselt käima õppustel koos eFP üksustega, et meeles pidada, milles ikkagi seisneb soomusüksustega sõdimise eripära. Toompeal me seda teeme.
