Fotod: Triin Musting
Esmalt ajalooline õiend. Eelmise sajandi lõpus juhtus siinkirjutaja suhtlema Saksa Bundeswehri ajateenistuse läbinud Obergefreiteriga klassikalisel meeste teemal „kuidas sõjaväeteenistus siis oli kah”, mille käigus nimetatud Obergefreiter hüüatas vastuvaidlemist välistava häälega, et Lääne-Saksa jalaväelase relv on maailma parim. Väite lõpus oli vähemalt kolm hüüumärki. Siinkirjutaja ei osanud sakslase pandud hüüumärke vähemaks rookida, sest minu kogemus piirdus vaid AK47M-ga ehk kõnekeeles Kalašnikovi automaadiga. Mis väideti „raudsest eesriidest” siiapoole jäävas maailmaosas omakorda kõigi aegade parimaks relvaks.
Nüüd oleks mul aastatetagusele meestejutule mõndagi lisada.
Relv tähistusega AK4, sakslaste variandis G3, konstrueeriti firma Heckler&Koch inseneridele poolt selleks, et suruda vastane maha pikal distantsil. Vastane oli teadagi kes. Seega oli G3 ehk meie tähistuses AK4 mõeldud Kalašnikoviks nimetatud automaadiga relvastatud sõdurite elimineerimiseks enne seda, kui vastase relvade mõju hakkab täiega avalduma. Kahtlemata olid Saksa insenerid ülesande lahendamisel edukad. AK4 on avatud maastikul igati tõhus ja hea relv. Kuid nagu Eesti kaitseliitlane teab, muutuvad AK4 eelised linnatingimustes pigem puudujääkideks. Väga lähedase kontakti puhul jääb lõpuks vaid see eelis, et vastasele saab püssikabaga hästi virutada. Muidu justkui head relva siunati, sellele anti pilkav nimi „aer.”
Uut relva oodati kaua. Ootus muutus aastatega igatuseks. Ja nüüd on see hetk siis lõpuks saabunud, Rahe on käes. Toompea malevkonna Maakaitsekompanii laskelaager, mis leidis aset 9-11.septembril Männiku laskeväljadel, on igati ajalooline hetk. RAHEd on sisse tulistatud ja esmased muljed käes. Kerge, mugav, tulistamisel püssirohutahmaga vähe määrduv, ja mis kõige tähtsam – täpne!
Üllatav oli punatäppsihiku puhul see, et laskur saab sihtimise ajal hoida avatuna mõlemad silmad. Selle harjutamine oli instruktorite poolt isegi nõutud. Mõlema silmaga sihtimise eeliseks on lahinguvälja parem haaramine ning järgmise sihtmärgi kiirem leidmine. Seega: punatäppsihik ei tee laskmist täpsemaks, küll aga muudab laskmise oluliselt kiiremaks. RAHE-de sisse laskmise kõrval tegi drilli ka TT-rühm, aga kuna ma polnud seal ninapidi juures, siis kahjuks ei oska nende saavutuste kohta midagi öelda. Küll aga osalesin kompanii kuulipildurite harjutusel.
Laskepositsioonidele pandud KSP58 ja MG3 võrdlemisel jõudsid praktikud järeldusele, et KSP58 on märksa parem kui MG3, seda just laskuri õlaliigese säästmist silmas pidades. MG3 raputab relva kasutaja kere nii tugevasti, et see võib isegi valuaistingut põhjustada. KSP58-t proovida saanuna kinnitan omalt poolt (lisamärkus: arvutiga töötava inimesena ei ole õlalihased teab mis heas konditsioonis), et nimetatud relv on kasutaja suhtes – vabandust mittemilitaarse sõnakasutuse pärast – hell ja hea. Ning taas – täpsus! Jagu, mis on relvastatud RAHEdega ning KSP58-ga, evib 300 meetri distantsil üpriski hirmuäratava täpsusega tulejõudu. Distantsil, kus Kalašnikoviga relvastatud mehed saavad pihta ainult elevandile või heal juhul ninasarvikule, saab Rahedega relvastatud üksus neid juba rahulikult ära noppida.
Mõned olmelised küsimused ka.
Kompaniiülem ltn Kaido Mägi mureks on (siinkirjutaja vabas sõnastuses) asjaolu, et mõnikord näevad kompanii võitlejad õppustel välja nagu Robin Hoodi lõbus röövlijõuk Sherwoodi laanes. Äraseletatult: meie eesmärgiks on läheneda Kaitseväes kehtivale vormistandardile. Peakatted ei tohiks õppustel varieeruda panamast sonimütsini, kõigil peab olema varustuses balaklava (soojahoidmise kõrval aitab kokku hoida ka näo määramiseks mõeldud kamuflaaži kreeme, ja olgem ausad, näonahk ainult rõõmustab, kui seda jõledat möksi talle peale ei määrita.) Eraldi lugu on taktikakinnastega. Õigemini nende puudumisega. Ehituspoest hangitud kindad ei ole lahendus, sest nende kangasse võib olla integreeritud helendavaid elemente. Võetagu seda kindlasti arvesse! Õppustel sai kompanii veeblilt soetada nii taktikakindaid kui balaklavasid, aga kuidas äri edenes, seda ei oska siinkirjutaja öelda. Õnneks on meil militaarpoode piisavalt ja need, kel rõivastuses ikka veel midagi puudu, sättigu sammud lähimasse poodi.
Laagri meeleolust. Hoolimata sellest, et ma olen parasjagu SOK-i lõpetav algaja, kes kohtas laagris mitmeid kaasvõitlejaid oma kursuselt, ehk siis samasuguseid algajaid nagu ma ise, ei täheldanud ma mingeid raskusi kokkutulnud seltskonda sobitumisel. Kompanii oli taolise kooslusena koos esimest korda, aga sellest hoolimata võis täheldada head koostöövaimu ning hingelist klappi.
Laskelaagri ülevaade ei saa täielik, kui jätta mainimata veel ühte olulist aspekti. Mõned kaasvõitlejad ütlesid naljatamisi, et kui õppustel ei saaks nii hästi süüa, siis nad üldse ei käikski seal. Ükski nali ei teki tühja koha pealt ja sel korral kohe veel kindlasti mitte, sest kompanii chef de cuisine kpr Ploom saatis Männiku välitingimustes korda kulinaarseid imesid. Üldse võiks meie kompanii väliköögi nimetada Maakaitsekompanii välirestoraniks. Kpr Ploomile abiks olnud Naiskodukaitse (pool)jagu oli samuti igati ülesande kõrgusel. Köögipersonal toimis tõrgeteta ning heatujuliselt. Naeratustega ei hoitud kokku, teed ja kohvi jagati ka söögikordade vahel, mistõttu Männiku laskeväljal võis teatud hetkedel tunduda, et oled sattunud kusagile õdusasse välikohvikusse. Seda enam, et ilmataat oli meiega; ta ei saatnud meile kaela „jalaväelase ilma”, ei olnud vihma, ei olnud rahet.
Või parandan; rahe siiski oli, aga see õige – R20 RAHE.
Malevlane A. Hvostov
