kapten Ilmar Raag

Eile saabusin tagasi Ukrainast. Mul on kaasa võtta üldine hinnang ja 3 nõuannet.

HINNANG

Õhus on kevadet. Vene kardetud pealetung osutus peaaegu pettumust valmistavalt vähetõhusaks. Samas osutavad kõik analüütikud, et venelased siiski vist ei pannud veel viimast välja. See viib aga kohe jutu Ukraina vastupealetungile. Kui ma seekord ukrainlaste jutus midagi kuulsin, siis oli see ootus, et Ukraina rünnak muudaks midagi oluliselt. Ka meedias luuakse tausta läbi kõikide piltide Leopardidest ja muudest imeloomadest. See on kui püss Tšehhovi näidendi seinal. See peab paugu tegema.

KUID LÄHEME PRAKTILISEKS

Eestis on kohe algamas mitmed suuremad õppused. Ka minul on neile saabunud kutsed. Küsisin seltskonnalt ukraina kompaniiülematelt, mida nad nõuandena annaksid kaasa eestlastele või ükskõik millisele sõjas mitte olnud sõjaväelasele. Kõik vestluses osalenud mehed on sõdinud praeguseks juba aasta. Siin need mõtteterad on:

1) Sa pead arvestama, et oled kogu aeg suurtüki tule all.

Kui Sind just parajasti ei lasta, siis on ilmselt vastasel söögipaus või muidu vaheaeg. Igal juhul hakkavad nad varsti uuesti laskma. Kui nad juba lasevad, siis tähendab see, et tõenäoliselt vaatlevad nad ka kogu aeg Su positsioone.

MIDA SEE MEILE TÄHENDAB ÕPPUSTE KONTEKSTIS?

Muidugi ei jõua me õppuste jooksul simuleerida kõiki ohtusid. Peamiselt õpime ju koostööd. Niisamuti ei mängi me üldjuhul vastasena kogu VF kaudtule võimekust, millele praeguse sõja kontekstis on lisandunud pidev õhuvaatlus päeval ja öösel. Aga kui teil ei ole õppuse jooksul kordagi tulnud kaudtuld, siis on õppus luhta läinud.

MIDA SEE PRAKTIKAS TÄHENDAB?

Kogu kohutava statistika juures, kus 70-80% kaotustest tuleb läbi kaudtule, on praegune sõda näidanud, et võimalik on ka riske vähendada. Ma olen näinud ka rühmasid, kes on kogu päeva istunud kaevikus suurtükitule alla, ilma et keegi neist oleks surma saanud. Kaevumine ja punkrid on üliolulised. Olen näinud ka tavalisi hruštšovkasid (nõukogude aegsed korterelamud), milles varjudes on plahvatusi üle elatud. Täiesti tavalistes nõukogude aegsetes kooli keldrites on ellu jäädud isegi siis, kui hoone ise on saanud mitmeid otsetabamusi.

Ja samas osutati mulle viimati ühele koolimajale, kuhu ühe ukraina pataljoni juhtkond ja koos kohalike ülemustega kogunesid koosolekule. Maja aga tabas seejärel S-300 rakett ja nii oli järsku ehitise asemel suur auk. Õnne peab ka olema.

2) Mõtle oma soojusjälje peale.

Kuna võitleja peab kogu aeg eeldama, et teda üritatakse vaadelda, siis on oma soojusjälje peitmine muutunud väga oluliseks. Eriti talvel. Vene tankidel ja soomukitel on peal termokaamerad. Põhilistel droonidel on need olemas. Selle tulemusena on näiteks nn ”pursuikade” ehk metallahjude kasutamine rindepunkrites nüüd välistatud. Kui ei midagi muud, siis annab soe suits ära punkri asukoha. Sama on ka kaevikuküünaldega. Üks võimalusi, kuidas kaeviku muldonnis või punkris sooja saada, on kasutada gaasipõleteid. Ka neid kõige lihtsamaid matkadele mõeldud väikesi põleteid, millel tavaliselt süüa tehakse. Mõned nupumehed on sinna peale pannud metallreste, et metall kuumeneks ja annaks laiemalt sooja. Gaasipõleti plussiks on väga vähe suitsu, aga miinuseks lühike kestvus.

Kui vähegi võimalik, siis tuleb vaatlussuundadele ehitada mingeid nn ekraane. Näiteks kasvõi maskeerimisvõrke, mis ei ole kohe asetatud peidetava objekti peale, vaid natuke eemale, et võrgu ja soojust kiirgava objekti vahele jääks veidi ruumi.

Põhilistele laskepesadele ja või muudele positsioonidele tuleb samuti peale ehitada katused. Kasvõi ainult maskeerimisvõrgust, aga seegi annab varjatuse mõttes palju juurde.

3) Inimesed murduvad ka vaimselt.

Kuivõrd vastast tihti ei nähta, aga surma võib ikka saada, siis on üks suurimaid probleeme on vaimne murdumine. Kõikidest meestest ei saagi sõjamehi mitte seetõttu, et nad ei suudaks teist inimest lasta, vaid seetõttu, et nad ei suuda hirmu ja ebamugavusega toime tulla. Neid on alati rindelt tagasi saadetud. Üks pataljoniülem rääkis, kuidas ta eristab kolme gruppi läbipõlenuid Esimesed kuulevad suurtüki kõminat, lähevad näost valgeks ja keelduvad eesliinile minemast. Teised on oma esimese vahetuse 2-3 päeva ära, valdavalt istudes kaevikus väga passiivselt ja siis tulevad ülemuse juurde sõnumiga, et nad ei julge enam tagasi minna. Kolmandad on need, kes näevad ära oma esimesed langenud kaaslased ja siis muutuvad täiesti ebaadekvaatseteks. Huvitav, et nii Väino Linna “Tundmatus sõduris”, kui ukraina sõja blogija Juri Butusovi videote hulgas on episood, kus lahingusse sattunud lahingpaarist hakkab üks mees võitlema ja teine suudab end kokku võtta vaid selleks, et väga varjulises kohas salvesid laadida samal ajal.

Samas võib taolist vaimset vastupanuvõimet treenida. Kõigepealt juba õppustel tuleb luua tingimusi, mis järkjärgult toovad inimesed mugavustsoonist välja. Me kõik suudame rohkem välja kannatada, kui me täna teame. Väga mugavaks tehtud õppused on aga saatanast, sest sellisel juhul on kontrast õppuste ja päris sõja vahel liiga suur. Omal moel ei ole sõjaväelase baasoskuseks mitte püssist laskmine, vaid külma, niiskuse, nälja ja meeleheitega hakkamasaamine. Üks kompaniiülem kirjeldas oma päeva rutiini nii: ”Mu kaks rühma asusid üksteisest 600 meetri kaugusel. Iga päev käisin mõlema rühma juures. Lumes sumpamine ja teinekord jooksmine kogu varustusega ajas mind alati higiseks. Muldonnis meil õiget kütet ei olnud ja väljas oli miinus 10-15 kraadi. Öösel ronisin oma väga heasse magamiskotti ja panin sinna sisse ka oma niiskeks läinud riided, mis öö jooksul enam vähem ära kuivasid. Hommikul algas kõik otsast peale. Ja nii 15 päeva järjest. Siis vahetas teine kompanii meid välja. Ma arvan, et kõik mu mehed köhisid ja neil oli välja kujunenud mingi külmetushaigus.” Siiski said nad vähemalt sooja toitu. Väga hinnati ka keemiliselt kuumenevaid soojenduslappe, mis läksid mitmeks tunniks tuliseks, kui neid lappe hõõruda. Väljas postil olles päästsid just need lapid kõige hullemast külmumisest.

Samas lisan ma omalt poolt, et stressitaluvuse treening ei tohi segada mõnede tehniliste erialade algteadmiste omandamist. Minu kogemus osutab, et näiteks laskeväljaõppel tooksin ma stressi mängu alles siis, kui esmane õige tehniline lihasmälu on tekkinud. Vastasel juhul näiteks laskmise puhul tekib küsimus, kas sihtmärgile ei saadud pihta ainult stressi tõttu või puudus elementaarne arusaam, kuidas üldse lastakse.

Siia loo juurde panen pildi Harkivi ligidalt ühest surnuaiast. Hind, mida ukrainlased maksavad oma vabaduse eest on väga kõrge. Me ei tohi seda unustada.