Toompea esimesed lahinglaskmised.
Autor: ltn K.Mägi
Jah, nii kummaline kui see ka ei tundu, olid need meie kompaniil alles esimesed tõsised lahinglaskmised. Põhjuseid on erinevaid, aga põhiline siiski see, et alles nüüd anname me tõelise kompanii mõõdu välja nii isikkoosseisu, kui relvastuse poolest. Granaadiheiturid said oma verivärsketest Carl-Gustavitest teha esimesed paugud, ning kuulipildurid said endale kohaseid sihtmärke lasta esimest korda peale erialakoolitust.
Juhtkond õppis samuti palju, kas või seda, et kui koolitaja planeerib oma koolituseks 45 min., siis võime sinna julgesti pool tundi otsa panna. Esialgne ajakava läks mitu korda pea peale ja seda meist mitteolenevatel põhjustel. Kompanii lahinglaskmised ei saa olla teise kompaniiga kahasse, nädalavahetusel sai „vanem vend“ lasta terve päeva ja pool ööd otsa, aga „noorem vend“ pidi poole päevaga jooksujalu kogu programmi läbi tegema. Aga mis seal ikka, hea tõdeda, et saime siiski ürituse läbi viia.
Erilist elevust tekitas granaadiheitmine, mida paljud tegid esimest korda. Avastasime, et granaadid on meile tarninud hea sõber idapiiri tagant. Ja kuigi pakitud oli kaup aastal 2003, kui ei teatud veel eriti midagi „pahadest Gruusia ja Ukraina natsionalistidest“, olid siiski kaubal omad vimkad juures. Sütikud olid pakitud traditsioonilisse „povidlopurki“, ning selle avamiseks oli kaasas hirmseksikas konserviavaja, millega võitlejad üritasid viiel erineval moel purki rünnata. Kõige paremini õnnestus see „vana kooli“ mehel Toomasel, kes ennegi selliseid peenemaid tööriistu näinud. Peale avamist tõdesime fakti, et head idanaabrid olid meile „tünni teinud“. Selgus, et vasakule oli läinud osa lõhkematerjalist, sest mõned granaadid tegid mehise paugu asemel ainult õnnetu „plötsu“. Samas, millega siis sõjatööstuse töötajad Venemaal kalal käivad, õngega ju küll aega ei hakka viitma!
Laskmise kõige positiivsem pool oli see, et võitlejad said kätte tunde, mis tähendab ühe rühma koondtuli. Kui tähtis on jaoülemate ja rühmaülema roll, kui tähtis on sellisel hetkel käskluste dubleerimine, kui tähtis on sihtmärgile keskendudes mitte kaotada ümbrustaju, kui tähtis on iga pisiasi varustuse juures, et salved kätte saada ja neid mitte liiva sisse ära kaotada, kui tähtis on tegelikult kuulipilduri abi roll jne. Õppetunde oli palju, aga oleks võinud olla ka rohkem, kui oleksime saanud kasutada tõusvaid märklaudu, kui meil oleks olnud rohkem kvaliteetaega, et relvi sisse lasta, kui meie enda kompanii tankitõrje mehed oleks koos meiega saanud lasta päris oma kahuritest reaalsete sihtmärkide pihta, kui oleks ka meie kompanii saanud lasta pimedas, valgustusrakettide paistel, kui kõik võitlejad omaksid rohkem vastutustunnet oma kaaslaste ees ja tuleks alati kohale jne.
Küll sai kena rida nendest KUI-dest! Eks katsume teha edaspidi paremini, sest kindlasti on see väga oluline väljaõppe osa.
Ltn. Mägi