Autor: ltn Kaido Mägi
23-26.02.2017 viibis KL Tallinna maleva Toompea kergejalaväe kompanii 1. rühma 1. jagu Saksamaa Liitvabariigis, Schleswig – Holsteini liidumaal eesmärgiga osaleda Hohenlockstedtis mälestustseremoonial, mis oli pühendatud Soome jäägrite üksuse loomisele aastal 1915 (102 aastat tagasi), millest sai Soome armee alguse. Delegatsiooni juhina osales major Andres Rekker Kaitseväe peastaabist ja kompanii esindajana leitnant Kaido Mägi, kes asendas viimasel hetkel haigestunud 1. jao võitlejat.
Lisaks mäestustseremoonia auvalvele, osales delegatsioon lasketreenigul ja -võistlusel, eesmärgiga saavutada tulemus, mis vastaks Saksa relvajõudude täpsuslaskuri aumärgile(Shützenschnur). Et sellist aumärki välja teenida, peab Saksa armee sõdur näitama häid tulemusi kolmest relvast laskmisel – püstolist, automaadist ja kuulipildujast või tankitõrjerelvast (Saksa armee kasutab Heckler-Koch P8 püstolit, G36 automaati, MG3 kuulipildujat ja Panzerfaust 3 tankitõrjerelva). Näitasime tulemusi lisaks laskevõistlusele ka sporditestis, mille alusel jagatakse Saksa relvajõudude spordimärke.
Peale väikest vahemaandumist Stockholmi Arlanda lennuväljal saabusime Hamburgi lennujaama, kus me tekitasime oma Eesti vormiriietusega väikest viisi elevust. Küll peeti meid soomlasteks, küll sloveenlasteks, tähelepanelikumad suutsid siiski meie varrukalipu alt välja lugeda Estonia. Meelsus oli sõbralik ja toetav. Tundus, et kohalikel on siiras heameel Eesti jaosuuruse üksuse üle, mis saabus heidutuseks Saksa välisvaenlaste vastu:)
Lennujaamast siirdusime rendibussiga Schleswig-Holsteini Liidumaale Putlose kasarmukompleksi, mis meid kohalesaabudes oma mastaapsusega jahmatama pani. Tohutud II Maailmasõja-aegsed kolmekorruselised kasarmud koos abihoonetega, veidi moodsamad, ilmselt eelmise sajandi seitsmekümnendatel ehitatud 10 kolmekorruselist kasarmut, õppehooned, lugematud garaažiboksid, sööklad, laod, staabihooned jne. Ilma liialdamata võib öelda, et sellesse kompleksi mahuks ära kogu meie 1. jalaväebrigaad koos tehnikaga. Kõige hämmastavam oli aga lihtne fakt, et see hoonetekogum oli tühi.
Kasarmukompleksi territooriumil jalutades tekkis omamoodi kõhe ja nukker tunne, kujutades ette kogu seda sõjalist hiilgust, mis siin kunagi võis olla. Ühel staabihoonel oli säilinud veel silt- “Bundeswheri pioneeride pataljon“ -pioneeridest oli jäänud vaid tohutu rida tehnika hoidmiseks mõeldud garaažibokse ja suur, tühi kasarmu. Saksa „ordnung“ siiski ei luba korralagedust ja kogu selle maa-ala korras hoidmiseks ning kinnisvara säilitamiseks on palgatud väikesearvuline tsiviilametnike meeskond. Hooneid köetakse ja hoitakse korras, territooriumi valvab eraturvafirma.
Esimesel õhtusel koosviibimisel ohvitseride kasiinos selgitas meile RSU-Kompanie (julgestus- ja toetus reservkompanii) ülem kol.-ltn. Ralph Lehmann, et külma sõja ajal oli Schleswig-Holsteini Liidumaal umbes 28 000 professionaalset sõjaväelast, kellest enamik teenis soomusüksustes ja Putlose kasarmukompleks oli nende treeningkeskuseks koos kõrvalasuva tankipolügoniga. Peale suurejoonelist BW kärpeprogrammi ei jäänud senisest hiilgusest muud, kui liidumaa kaksvabatahtlikku reservkompaniid – „Schleswig“, mille külalised me olime ja „Holstein“, mille suurus on 202 meest. Kompaniide ülesandeks on põhiliselt julgestus-ja toetustegevus, sõjaväeobjektide valve ja abi osutamine erinevate loodusõnnetuste puhul. Sisuliselt on tegemist meie Kaitseliidule sarnaneva organisatsiooniga, kus reservistide väljaõpe toimub aastas umbes 10-l kuni 15-l päeval. On ka veidi rohkem panustavaid resrerviste, näiteks oberleutenant Mathias Rhode, kellega lähemalt tuttavaks sain ja kes tsiviilelus töötab silmaarstina. Hr Rhode panustab aastas umbes 50 päeva. On märkimisväärne ja mõtlemapanev, et kompanii käsutuses on vaid mõnikümmend käsitulirelva ja kaheksa püstolit. Täielikult puudusid raskemad relvad ja militaarsõidukid. Kompanii trasnport koosnes mõnest Bundeswheri embleemidega tsiviilkaubikust. Vähemasti nägid need välja nagu eile tehasest tulnud.
24.02.2017 leidis aset väljaõppeüritus Putlose polügoonil, kus toimusid laskeharjutused püstolist HK P8 ja automaadist G-36. Meie kurvastuseks selgus, et Shützenschnuri meist keegi koju ei vii, kuna Saksa kompaniisse ei olnud vastav info saabunud! Ka kõige laitmatuma masinavärgi töö võib erinevatel põhjustel tagasilööke anda. Koos umbes kolmekümne Soome reservisti ja paarikümne Saksa reservistiga osales 9 meie kompanii meest improviseeritud laskevõistlustel, saavutades ühe soomlase järel 2, 3 ja 4 koha. Täiesti tahtmatult olime sellega oma võõrustajate heatuju nullini redutseerinud… Laskeharjutuse ajal juhtus pisut õõvastav intsident, kui keset Soome reservistide agarat tuld märklehtede pihta, ilmus otse tulejoonele Bundeswheri logodega kaubik koos kahe surmani ehmunud töömehega, kes nõutult sinna ka seisma jäid! Õnneks laabus ohtlik olukord ohvriteta, kuid lõpuni selgeks ei saanudki, kuidas selline asi võimalikuks sai.
Polügon oma erinevate tiirude ja laskeväljadega avaldas muljet. Kuna see asus otse mere ääres, mille rand oli suletud, siis võis lasta seal kõikidest relvadest kuni tankikahurini välja. Võrdluseks mõtlesin hiljutikuuldud uudisele, kuidas Tapal püstitatakse liitlastele kasarmute valmimiseni kõigi aegade suurim konteinerlinnak – siin Putlose polügonil seisis aga veelgi suurem konteinerlinnak täiesti kasutult.
Samal õhtul toimus ohvitseride kasiinos Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine koos piduliku rivistuse ja hilisema koosviibimisega, kus korralduse põhiraskus lasus juba meie meeste õlul. Siinkohal avaldan suurt tänu Eesti kaitseatašeele Saksamaal, kelle poolt saadetud jookide ja söökidega katsime kõige eestipärasega laua, et meie võõrustajaid kostitada.
25.02.2017 paiknesime ümber Hohenlockstedti linna, kus toimus pidulik pärgade asetamine Soome jäägrite mälestusmärgile. Auvahtkonnas osalesid nii Saksa, Soome, kui ka Eesti reservistid. Tseremoonia, millele järgnes linnapea pidulik vastuvõtt, oli äärmiselt kõrgetasemeline, sest lisaks poliitikutele osales tseremoonial näiteks neli Soome kindralit. Oli uhke näha nende kõrval seismas Eesti vormis mehi!
Hoolimata täiesti kohutavast ilmast, siirdusid neli Toompea võitlejat kohe peale piduliku tseremoonia lõppu kohalikule staadionile, kus toimusid spordikatsed Saksa relvajõudude spordimärkidele. Sooritama pidi katsed mitmel erineval spordialal ja jällegi võin uhkusega öelda, et kolm Eesti meest teenisid välja kuldse märgi ja üks hõbedase.
Õhtul korraldasid meie saksa sõbrad Saksa-Soome- Eesti ühise seltskonnaõhtu, kus ühel hetkel avastasin ennast äärmiselt huvitavast situatsioonist. Vestlusringis osalesid eesti vormis soomlane (meie malevkonna „oma soomlane“ Arto), saksa vormis soomlane (noormees, kes sündis Soomes, aga oli koos isa ja emaga teismeeas Saksamaale suundunud), soome vormis soomlane (reservmajor Helsingist), saksa vormis sakslane (meie võõrustaja kol.ltn. Wein) ja eesti vormis eestlane (allakirjutanu), kes vestlesid elavalt soome keeles, saksa keeles ja enamasti inglise keeles, millest kahte esimest allakirjutanu valdab vaid käte ja jalgade tasemel.
Oli soojendav kuulda, et nii Soome kui ka Saksa reservistidel on väga suur huvi meiega koostööd teha. Meist palju suurematel ja rikkamatel riikidel on üks oluline põhjus, mille pärast nad meid kadestavad – need on meie rahvusvahelisd suurõppused. Kui rääkisin neile õppusest SIIL 2015 ja mainisin, et seal osales üle 10 000 võitleja ning hulk erinevaid liitlasi, siis läksid nii soomlastel, kui sakslastel silmad põlema. Sakslased mainisid, et neil on kasutada kompanii õppusteks igapäevaselt terve tankipolügon koos erinevate tiirude, tõusvate märklehtede ja kõige muuga, aga kohutavalt igav on ikkagi, sest rakendada ja katsetada õpitut ei ole eriti kuskil. Mõlema riigi reservistid olid väga huvitatud osalema mõnel Eestis toimuval suurõppusel Toompea kompanii koosseisus kuni rühmasuuruse üksusega. Ei saa märkimata jätta, et see ettevõtmine oleks meie jaoks väga huvitav, aga eelkõige eeldab selline koostöö eelnevaid kokkuleppeid nii sõjaväelisel, kui ka poliitilisel tasandil.
Kokkuvõttes oli visiit huvitav ja kasulik. Nähtub, et riigikaitselisi probleeme on ka suurtel riikidel ning meil on põhjust rahul olla eelkõige oma rahvusvaheliste õppuste ja sõdurioskustega.
Ltn. Kaido Mägi
Toompea KeJvKo
Ülema abi
