Ilmar Raag

 

Inimese vajadus sümbolite järele on tähelepanuväärne. Lahing Võnnu all võideti juba 99 aastat tagasi, aga me marsime veel tänagi.  Mõte on muidugi pigem tänases päevas, sest Võidupüha paraad on kui aastast aastasse korduv usutunnistus, mis peab näitama, et meie vaim ei ole muutunud.  Ja samas ütlevad mõned semiootikud, et kui Sul on tarvis midagi väga rõhutada, siis on samas rituaalis ka vastupidine hirm. Ja seetõttu on see paraad lõpuks tähtsam, kui esialgu paistabki.

Toompea malevkond ei oleks seekord pidanud üldsegi Võidupüha paraadist osa võtma. Ühel hetkel tuli aga palve rohkem kui käsk aidata Tallinna malevat. See on samuti sümboli küsimus. Tallinna malev on oluliselt suurem, kui ükski teine malev Eestis. „Meid on terve rügement,“ tavatseb maleva   pealik Toomas Väli teinekord ütelda. Ja seepärast peab meid ka paraadil olema  rohkem, et muuhulgas igal sammul tõestada vajadust rohkemate palgaliste ametikohtade ja varustuse järgi.

Mina olen 6 paraadil käinud. Tean, et see on tegelikult päris keeruline ja raske. Aga tean sedagi, et kui pidulik möödamarss  on lõppenud, on tunne ülev. Umbes nii nagu oleksin jälle ära teinud raske eksami. Tänane eesti kaitseliitlane pigem läheb metsa ja kannatab seal niiskust ja külma, kui läheb paraadile. Väga paljud tegelikult ei teagi, et nad marssida ei oska. Toompea malevkond  reageeris üleskutsele hästi. Kokku tuli 34 inimest, kelle seas oli väljaspool meie karpi marssinud Kaitseliidu liputoimkonna ohvitser major Andre Lilleleht ja Tallinna maleva tuletooja seersant Allan Kruus. Mulle avaldas valmisolekut rivvi tulla nii 1933. aastal sündinud kolonel Tõnis Nõmmik kui 16 aastane Voldemar Jagomägi, kes sel puhul soovis Toompea malevkonnaga liituda. Austatud kolonel Nõmmikule ütlesin ma ära. Võib-olla hirmust, et proovid võivad olla kurnavad ja üle kaheksakümneseid mehi peab targemalt kasutama. Kuid 77 aastane kolonel Enn Tupp tuli ikkagi rivvi. Ta küll kurtis pärast teist proovi, et vasaku jala rõhutamisest, on kand valus, aga ta pidas vastu. Niisamuti olid rivis meie ameeriklane Xavier Tigro ja soomlane Torsten Kihlman. Kokku moodustasime me Tallinna malevast ühe kolmandiku sellel paraadil. Sümboli mõttes jäi puudu ainult lipust rühma ees.

Veel enne Lauluväljakul toimunud peaproovi, koguneti Plangu baasi territooriumile harjutama. Esimene pilt ei olnud sugugi kõige parem. Ka mina ei plaaninud esialgu sugugi rühmaülema rolli mängida, kuid kui vastav korraldus tuli, siis avastasin, et  eesti rivimäärustiku punktid ei ole minu tugevam külg. Ma küll nägin meie rivis mehi, kes marsisammu asemel algul tegid kummalist robotliikumist, kus käed hakkasid ebaloomulikult kangelt valesse jalga liikuma, aga samavõrd andsin ka ise kohmakaid käsklusi. Ka mina pidin õppima. Marssimine on tegelikult keeruline kunst. Venelased lähevad kuu aega enne Punase väljaku paraade ühele lennuväljale, kus nad hommikust õhtuni marsivad. Meie tegime vaid 3 kahetunnist proovi, aga vähemalt ühtemoodi hingamise õppisime me ära. Ehkki rivikarbis oli 5 ohvitseri, määrasin ad hoc jaoülemateks kaitseväe kogemusega kapralid. Kui nende juurde arvata veel nooremveebel Janar Randväli, siis kõik, mida mina marssimisest ei teadnud, sai paika nende abiga. Rühma esimene parem poolne mees oli minu jaoks kui orkestri esimene viiul. Ja kui ma hakkasin rühmaülemana oma rütmis kahtlema, siis vaatasin tema vasakut jalga ja sain teada, milline on meie rühma samm. Omad koomilised aspektid sel marssimisel siiski jäid. Kuna kaitseliitlastel on tegelikult väga erinev varustus, siis otsustati, et ühtlustame kõik võitlejad kõige  lihtsama variandi järgi, mis tähendas rakmeid. Väga ägedad lahingvestid ja kuulivestid jäid maha. Rakmete puhul oli oluline, et kõik tilbendavad nöörid oleksid teibiga kokku tõmmatud ja rakmete taskud tähendusrikkalt punnis. Mina panin oma rakmetesse tualettpaberi rullid, aga Ranväli rakmetes oli näiteks vanad kokkukärtsutatud ajalehed, mille tulemusena need rakmed peaaegu ei kaalunud midagi. Kummatigi tähendasid need kummis rakmetaskud, et käed ei saanud enam käia loomulikult keha ligi, vaid kõik liikumine toimus kerge kaarega. Niisamuti avaldas ka orkester oma mõju. Kui üldine reegel ütleb, et orkestri suure trummi löögi alla tuleb panna oma vasak jala samm, siis oli tulemuseks see, et enamik võitlejaid justkui raiusid seda vasakut jalga, samal ajal kui parem jalg astus normaalselt. Tulemuseks oli mõnel juhul lonkav hüplev kõnd, mida on omamoodi kummastav vaadata.

Reede pealelõunal liikusime peaprooviks Lauluväljakule. Kuna eelmisel ööl oli vihm teinud Tallinnas mehetegusid,  siis oli bussis omamoodi tõsine meeleolu. Igal juhul otsustasime, et peaproovi ajal võivad mehed kanda vihmakeepe ja kampsuneid, kuna enne järgmist päeva ei tohtinud keegi enam haigeks jääda. Ilm säästis meid vaid vihma poolest, mida tibutas õige mõõdukalt, kui me oma tubli kaks tundi laulukaare ees seisime. Temperatuur oli 12 kraadi juures. Need, kes tahtsid said ööseks koju minna riideid kuivatama, aga pea pool rühmast jäi Näituste halli ööbima koos mujalt tulnud kaitseliitlaste ja muude liitlastega.  Mulle oli see kokkuvõttes väga huvitav, sest õhtusel seltsiüritusel lubati kõigile ka üks toop õlut, mille taga istudes kuulasin meie meeste juttusid. Peamine mulje jäi keskmisest kõrgemast IQ-st. See vist ikkagi on meie malevkonna eripära. Kokkuvõttes kellegi õlletoop liiga suureks ei paisunud ja öö saabus rahulikult.

Järgmine hommik üllatas meid paikesepaistega.  Keegi otsis välja ilmateate, mis lubas, et vähemalt kell 11, siis kui algab teleülekanne, siis hakkab ometi sadama, aga ega sellest väga enam ei hoolitud.  Dulce et decorum est pro patria mori. Omamoodi meeleolukas vahepala tuli meie kõrvalt, kus üks Tallinna maleva võitleja oli kaasa võtnud lõõtspilli ja minekukäsku oodates mängis „Ukuaru valssi“ ja seejärel ka muid lugusid. Hommikusöögiks oli puder, banaan, lihapirukas, tee ja kohv. Kõik kodudes ööbijad saabusid õigel ajal. Ainult  rühmavanem Randväli tuli kuningliku täpsusega umbes minut enne minemahakkamist.  Seevastu manitses ta kogu rühma nüüd pidevalt vett jooma, et keegi ei minestaks. Ja siis kui me juba Lauluväljakul seisime tuletas ka tema meelde, et meie rühm rivis ei säbele. Kõikjal ümberringi on kaamerad, mis otsivad just seda hetke, kui Sa hakkad nina sügama.

Ja siis algas paraad. Seda te olete nüüd juba teleekraanilt näinud. Tundus, et me saime hakkama. Ekraanil oli meie rühma näha umbes 8 sekundi jooksul.  Seevastu telekommentaatoritele olid antud mingid vanad paberid, mille tõttu nad ei teadnud meist midagi. Nii me marssisimegi Tallinna maleva auks tundmatute sõduritena. Selleski ju on oma ülevus.

Niipea, kui adrenaliin lahtuma hakkas, tuli ka kahetsus, et marsiteekond nii lühike oli. Meie rühm läks mere äärde ja seal tegime ka pildi, mida kellelgi teisel ei ole. Mul oli au just seal ka üle anda Toompea malevkonna tänukirjad SIILil näidatud hea teenistuse eest malevlastele Ergo Pärnale, Margus Anveltile ja Jane Reichardtile.  Teised saavad oma tänukirjad siis, kui kohtume J.

Lõpuks jäi alles ainult tänu naistele ja meestele, kellega koos oli au marssida Eesti Vabariigi 100-ndal aastapäeval. Aitäh kõigile.