9. oktoobril 2018 lahkus meie hulgast Toompea malevkonna üks eelmistest pealikest, major Heiki Arike. Ta oli meie maleva eesotsas 14 aastat ja paljudele sümboliseeris ta ka seda ajajärku Kaitseliidu ajaloos. Algul ei olnud õppustel kõikidele võitlejatele isegi vormi selga anda, aga tahe oli olemas. Keegi meenutas, et tol korral tähendas õppus alati sedagi, et istuti telgi ligidal lõkke ümber ja räägiti lugusid. Malevkonnas on ju palju tarku jutuvestjaid. Täna enam lõkkeid ei teha, sest meie vägi on muutunud professionaalsemaks.
Aga Heiki aega jäi ka meie väike sõda või suur valmisolek. Kui 2007. aastal algas Pronksiöö mäsu, siis saabus ka Heiki kaudu käsk malevkonna liikmetele tulla igaks juhuks Toompea lossi kaitsma. Keegi ei teadnud veel, kuidas sündmused hakkavad arenema. Lahinguks tookord ei läinud, aga meid oli seal Riigikogu hoones palju. Ilmselt rohkem, kui ei kunagi varem koosolekutel või muidu õppustel. See andis kinnituse, et kui vaja, siis on meie malevkond valmis.
Major Heiki Arike mälestusteenistus peeti 13. oktoobril 2018 Kaarli kirikus ja ta maeti Metsakalmistule. Teda olid viimsele teekonnale tulnud saatma paljud meie malevkonna liikmed ja ka Kaitseliidu ülem, kindralmajor Meelis Kiili. Sarga ees viidi Toompea malevkonna lippu. Need kõik on vaid välised tunnused sellele, mida me nimetame relvavendluseks. Kaitseliitu astudes oleme ju tegelikult andnud üksteisele vande seista kõrvuti, kui surm peaks tulema. Ja ei ole oluline, kas me oleme sõbrad või juhututtavad, Kaitseliidus me oleme relvavennad kõrgema eesmärgi nimel. Need, kes need sõnad on hinges omaks võtnud, need mõistavad ka meie deviisi: “Üks süda, üks hing.”
Janno Isat kohendas aastaid tagasi noore mehena sõnu ühele laulule. Võib-olla praegu on aeg selle meenutamiseks.
Toompea malevkonna laul
Päike tõusnud vaevalt ülesse,
Meie ammu juba marsime.
Meie ees on major Arike’
Laul meil suus, marsilaul, mis uus.
Kui me kodu poole liigume
ja nii uhkelt sammume,
löögu välku, paukugu või kõu,
vaenlane saab meilt tou
Võid sa käi läbi ilmamaa,
ei säärast kampa leia sa,
kui on seda Toompea malevkond
Vaba riigi valvur ta ju on!
Kui me ükskord koju jõuame
Siis te meie laulu kuulete
Meie ees marssis major Heiki Arike,
võidulaul meil kõigil suus!
Pataljon „Narva“ võitlejate tehtud viisil. Salvestatud Untsakate poolt „Metsa läksid sa 2“ plaadil.