2014. aastal alanud sõda Ukrainas on väga keeruline episood ajaloos, mida on keeruline jutustada, sest erinevaid tõdesid on seal palju. Kui ei miski muu, siis ainuüksi Ukraina juhtkonna otsus toimuvat mitte nimetada sõjaks, vaid terrorivastaseks operatsiooniks või, näitab olukorra mitmetähenduslikkust.

Järgneva kirjatöö eesmärgiks ei ole anda eelistust kodusõja, proxisõja või Vene-Ukraina sõja diskursusele. Minu eesmärgiks on mõista esimest Ukrainale pöördelist lahingut Ilovaiski all. See viis Minski esimese leppeni ja sisuliselt separatistlike riikide de facto tunnistamiseni.  

Lisaks avalikele allikatele, kasutan ka lugusid, mida mulle rääkisid kohalikud ajakirjanikud 2019. aastal Ida-Ukrainas toimunud meediakoolituste käigus. Mul puudus tihti võimalus nende juttusid kontrollida, aga samas on need lood väärtuslikud kasvõi nn „folkloorse“ mälus seisukohast, sest sealt kooruvad hoiakud määravad ka inimeste käitumist. Lõpuks tuginen ka Pavel Netjosovi loengule Toompea Akadeemia raames 28. novembril 2019. Kuid oluline on ka see, et kogu sündmuste ahel on tänaseks suhteliselt detailirikkalt avatud ka Raada ja Ukraina kaitseministeeriumi juurdlusmaterjalides.

Igaks juhuks vabandan, kui nimede kirjutamisel olen kasutanud ebaühtlaselt nii vene, ukraina kui ka inglise transkriptsiooni versioone. Samuti ei ole mul võimalik hinnata kõikide siintoodud faktide usaldusväärsust.

SÕJA ALGUS

Pärast seda, kui Ukraina president Viktor Janukovitšh oli 22. veebruaril 2014 võimult kõrvaldatud ja Ukraina pööras pilgu Läände, käivitas Venemaa operatsiooni Krimmi hõivamiseks. Kõigepealt toimusid Sevastoopolis meeleavaldused ja sealt edasi ilmusid juba kurikuulsad „viisakad rohelised mehikesed“. 27. veebruaril 2014 võtsid need ilma eraldusmärkideta vene eriväelased Krimmi Ülemnõukogu hoone oma kontrolli alla.

Järgmisel päeval, 28. veebruaril 2014, kogunes Kiievis Ukraina Rahvuslik julgeoleku ja kaitsenõukogu. Värske Ukraina kaitseminister Ihor Tenjuh andis ülevaate Ukraina (UKR) relvajõudude olukorrast, sest loomulikult oli tunda püssirohu hõngu. Kuid pilt, mida maalis Tenjuh vapustas kohalviibijaid. Kaitseminister nimelt väitis, et Ukraina suudaks Krimmi pärast võitlusse saata maksimaalselt 5000 võitlusvõimelist meest.¹ Vene Föderatsioonil (VF) oli sel hetkel juba ainuüksi Krimmis neli-viis korda rohkem vägesid. Istungit juhatanud Oleksandr Turtšinov küsis vaevu uskumatust peites, et mida siis peale hakata nende 15 000 mehega, kes justnagu peaks Ukraina poolel paiknema Krimmis. Tenjukh ütles, et need mehed on olemas ainult „nominaalselt“ … Tegelikult on vaid 1500-2000 meest Krimmis valmis VF sõjaväega võitlema.[1] Paberi peal oli kogu Ukraina armee suuruseks umbes 130,000 meest, aga needki on olemas nominaalselt.²

Mainitud 5000 meest olid aga UKR relvajõudude professionaalne tuumik. Umbes nagu Eesti Scoutspataljon.

MILLISED OLID STRATEEGILISE VÕIMALUSED?

See koosolek oli mitmes mõttes otsustava tähtsusega ja seletab ka Ukraina poole samme järgnevate kuude jooksul. Püüame korraks end panna nende riigijuhtide asemele. Mida sa teed reaalse ohu korral, kui Sinu käsutuses on vaid käputäis võitlusvõimelisi mehi?

Nad kõik tajusid oma vastustust.

Kohalviibijad mäletasid hästi, et alles aasta varem (kevadel 2013) oli Ukraina uhkusega rääkinud, kuidas reservi ajateenistusse kutsuti viimane lend noori mehi.[2] Sealt edasi pidi Ukraina armee tuginema ainult professionaalsele armeele. Kogu eelneva kümnendi jooksul oli UKR armeed vähendatud ligi kümme korda. Nüüd aga ei olnud õigupoolest enam midagi.

Pangem ennast nüüd kord veel ka Kaitseministri või Kaitseväe juhataja rolli. Kogu rahu aja on neil ainult üks ülesanne. Anda kodumaale relvajõud, kui neid tõesti ühel hetkel peaks vaja minema. See hetk oli nüüd käes, aga armeed ei olnud. Kas kujutate ette, et need juhid suutsid töö õhtul kell 17.00 kabinetis lõpetada ja rahulikult perega sööma minna? Isegi kui nende lojaalsus oleks olnud kaheldav, siis kõik, mis eespool paistis, võis neile sel hetkel kogu elu saatva häbimärgi külge jätta. Ja samas on see läbiv motiiv erinevate sõdade alguse puhul. Esimestel päevadel ei suudeta lihtsalt uskuda, et see kõik on tõepoolest võimalik. Ilmselt tabas selline jahmatus ka UKR kõrgemat juhtkonda.

Niisiis, millised olid nende valikud. Relvajõul Venemaad peatada ei olnud sel hetkel võimalik. Samas ei olnud veel selge, milline oli Venemaa suurem plaan. Kas see piirdub ainult Krimmiga? Omal moel oli Ukraina ainus lootus, et Venemaa ei eskaleeri konflikti, sest Ukrainal ei ole võimalust ennast kohe kaitsta. Seega suur strateegia tähendas püüda Venemaad mitte ülemäära provotseerida, samal ajal saada Lääne toetust ja siis loomulikult ka kasvatada oma võitlusvõimet.

17. märtsil kuulutati Krimmi ülemraada otsusega välja iseseisev Krimmi vabariik, millele järgnes Venemaaga ühinemislepingu allkirjastamine järgmisel päeval 18. märtsil. Krimm oli läinud ja koos sellega ligi 16 000 endist UKR relvajõudede esindajat, kes nüüd olid valmis jätkama teenistust VF relvajõudude ridades. Nädal pärast Krimmi annekteerimise juriidilist lõppu, astus UKR kaitseminister Igor Tenjuh tagasi. Õigupoolest, mida muud sa teha saad, kui Sinu valvekorra ajal on riik kaotanud oma territoriaalse terviklikkus ja Sul ei ole ka vägesid, et seda tagasi võita. Täna võivad tugitoolikindralid vaielda, kas Ukrainal tegelikult oleks olnud võimalust sõdida sel hetkel või oli too tagasiastumine vaid poliitiline virvendus palju suuremate probleemide kohal. Me veel tänapäeval ei tea täpselt, mida UKR juhtkond tegi neil esimestel kuudel. Esialgu oli initsiatiiv VF käes ja UKR tegi vaid sundkäike.

DONBASS

Kummatigi aga ei olnud sündmused veel läbi. Samal ajal algasid separatistlike loosungite all meeleavaldused üheaegselt mitmes Lõuna- ja Ida-Ukraina oblastis. (LUGANSKIS, DONETSKIS, HERSONIS, MYKOLAEVIS, ODESSAS, HARKOVIS).

• 

Nende meeleavalduste puhul lähevad välisvaatlejad teinekord liiga ruttu VF osaluse kirjeldamiseni, et tuua paralleele Krimmis toimunuga. Samas ei tohi unustada, et kogu selles piirkonnas oli läbi kogu UKR iseseisvuse aja toiminud teatud vastandumine Kiievile ja ukrainlusele suhtes. See oli piirkond, kus eriti linnades olid üle poole elanikkonnast etnilised venelased. Selle piirkonna häältega sai presidendiks ka häbiga minema aetud Janukovitš. Siin oli venemeelse Regioonide partei baas, mis tähendab, et konflikti eeldused olid tekkinud Ukrainas juba aastakümneid varem. 2012 aasta valimiste ajal sai Donetski oblastis Regioonide partei 65% häältest ja Luganski oblastis 57 % ja seda ligi 60% valimisosaluse juures. Samas juba naaberregioonis Dnepropetrovski oblastis saadi 35% häältest. 2012 aastal väitis Regioonide partei, et tal on Donetski oblastis 700 000 liiget.

Ukraina valitsuse teatud sammud paraku ainult süvendasid tekkinud polariseerumist. Üheks eriti märgiliseks sammuks sai 23. veebruaril 2014 Raada poolt vastu võetud otsus, millega keelati vene keele kasutamisene ametliku keelena nende kriitilistes oblastites. (See oli nn. regionaalse ametliku keele küsimus. ) Isegi kui presidendi kohusetäitja Oleksandr Tutšanov ei kirjutanud sellele seadusele alla, saatis toimunu ometigi vene vähemusele võimsa signaali rünnakust nende identiteedi vastu. Erinevad protestiaktsioonid oleksid toimunud ja toimusidki ka ilma VF tagantõhutamiseta. Siiski tegi VF infooperatsioonid kõik oleneva, et edendada narratiivi, mille kohaselt kogu Maidan ja ka Janukovitši lahkumine oli ebaseaduslik, mis tähendas, et vastuhakk uuele valitsusele on õigustatud. Selline liikumine ühendas väga erineva motivatsiooniga kohalikke grupeeringuid, kes, nagu ajalugu näitas, hiljem sugugi üksteisega läbi ei saanud.

Teine näide tehtud veast oli 24.veebruaril 2014 tehtud avaldus, milles Ukraina paremäärmusliku partei  ja paramilitaarse grupeeringu Parem-Sektor juht Igor Mosišuk ähvarda avalikult saata oma võitlejad Krimmi veel enne roheliste mehikeste ilmumist. See tekitas loomulikult paljudes ka vahetu ohu tunde, mida VF propaganda oskuslikult ära kasutas, et kutsuda inimesi võitlema „fašistliku hunta“ vastu.

SÜNDMUSTE ARENG

Juba 1. märtsil 2014 vallutasid relvastamata Venemaa meelsed meeleavaldajad Donetski ja Harkovi piirkondlikud valitsushooned. 9. märtsil kordus sama Luganskis, kus meeleavaldajad nõudsid referendumit ja liitumist Venemaaga. Mitmel pool kuulutasid vähese mõjuvõimuga inimesed ennast kubernerideks või linnapeadeks, mille puhul on usutud, et tegemist oli pigem välisjõuga taganttõugatud käpiknukkudega, kes ise olid loomulikult ka üsna äärmusliku vene natsionalismi esindajad. 10. märtsil suutis politsei kõigis kolmes linnas vallutatud hooned tagasi võtta.

Selles olukorras oli Ukraina valitsuse üks kõige huvitavamaid käike see, et oblastite kubernerideks määrati sama piirkonna oligarhe, et neil oleks selge huvi stabiilsust kaitsta. Just nii sai Dnepropetrovski kuberneriks Igor Kolomoiski.  

Mässajate järgmine samm oli üleminek relvastatud võitlusele. Sama liigutusega toimus esimese põlvkonna anti-Maidani juhtide väljavahetamine järgmise põlvkonna poolt, kes nüüd juba võtsid suuna lahkulöömisele Ukrainast.

7. aprillil 2014 hõivasid relvastatud mehed DONETSKI oblastivalituse hoone ja kuulutasid välja Donetski Rahvavabariigi (DRV). Kui suur oli nende toetus kohaliku elanikkonna hulgas? Erinevad uuringud pakuvad kergelt erinevaid hinnanguid, mis kõiguvad 7% ja 33% vahel.[3] Ja samas tähendab see demokraatiale iseloomulik demograafia, et kaugeltki mitte kõik inimesed ei toetanud anti-Maidani kontrevolutsooni. Youtube’is on veel praegugi üleval videod Donetskis märtsis toimunud miitingutest Maidani toetuseks. Kui neil Maidanivastasuse numbrite suhtelisusel on veel üks teinegi aspekt, mis omandab erilise tähenduse Donbassi oblastite etnilise koosluse kontekstis.  Nii Donetski kui ka Luganski oblastis on vene keelt rääkivate inimeste hulk üle 80 %. Vene poole propaganda on alati püüdnud kogu konflikti raamistada kui etnilist konflikti venelaste ja ukrainlaste vahel, kuid tegelikkuses näitavad numbrid, et see raamistus on üsnagi meelevaldne. Omamoodi märkimisväärne on, et kui Ukrainas valmis 2017. aastal propagandistlik sõjafilm „Lennujaam“, mis kujutas Donetski lennujaama kaitsmist, siis rindel olnud UKR sõjamehed ütlesid, et muidu ausa filmi veaks oli see, et filmis rääkisid Donetski lennujaama kaitsjad omavahel ukraina keelt, aga tegelikud kaitsjad seevastu vene keelt, kuna enamik neist oli pärit sealtsamast Ukraina idapoolsest osast.[4]  

Kõige õigem oleks Ida-Ukraina olukorda võrrelda ehk nn. „revolutsioonilise olukorra“ mudeliga, kus on võimalik objektiivselt vaadelda tervet rida ühiskonnas pinget tekitavaid faktoreid, et riigipööre viiakse läbi siiski vaid kõige agressiivsema ja organiseerituma vähemuse poolt, kes seejärel surub ühiskonna passiivsemale enamusele oma tahtmise peale. Kui ei midagi muud, meenutame et bolševikel ei olnud 1917 sugugi Venemaal sugugi mitte demokraatlikku enamust.

RIIGIPÖÖRDE MUSTREID

Seepärast on oluline vaadata ka meeleavalduste ja mässu organiseerimist veidi lähemalt. On silmapaistev, et  erinevates linnades toimunud meeleavaldused kandsid ka sarnase koordineerimise märke. Nende meeleavalduste põhimass koosnes muidugi kohalikest elanikest, aga väga tihti meenutavad samad kohalikud elanikud ka mittekohalikke löömamehi, keda tihti seostatakse VF Rostovi oblastiga. Severodonetskis kandsin nad baklaavasid, Hersonis ja Marjupolis tunti neid ära aktsendi järgi jne. Väga levinud motiiv kohalike elanike mälestustes räägib vene eriteenistuse taustaga juhtidest ja instruktoritest. Kuidas kohalikud uskusid, et tegemist on FSB meestega? Noh, jutud käisid ja need olid sellised vaikivad mehed, keda kohalikud ei tundnud, hästi riides, suurte päikseprillidega ja alati ligidal nendele kohtadele, kus märatsejad laamendasid. Hiljem avaldatud luurematerjalides on aga konkreetsemalt räägitud ka VF spetznazi meestest, kes tegutsesid justnimelt instruktorite ja koordineerijatena.[5] Kohalike inimeste tunnistuste põhjal on usutud, et näiteks SLOVJANSKIS-i saabusid umbes 150 GRU instruktorit umbes märtsi keskel. Ukraina oligarh Sergei Taruta rääkis, et pärast Donetski sündmuste arengut, olid ukraina valitsusjõud üritanud Donetski mässulisi ära osta ja esialgu oli see isegi õnnestunud, kuid siis tulid kohale „rohelised mehed“ Slovjanskist ja kompromiss jäeti ära.[6] Hiljem arvas urkaina analüütik Konstantin Mashovets, et Ukrainas tegutses 2014 aastal roteeruvas korras kolm-neli kombineeritud gruppi/pataljoni, milles igaühes oli 250-300 võitlejat. Kokku käis „külalisi“ seitsmast erinevast GRU Spetznazi brigaadist.[7] Hiljem olevat erinevad VF agentuurid täpsemalt ära jaganud ülesanded. FSB ülesandeks oli distsiplineerida separatistide poliitikuid ja väepealikke. Samal ajal kui GRU tegeles otsesemalt jõu paljundamise sõjaliste ülesannetega. [8]

Donetsk oli esimene, kuid seejärel tehti suhteliselt samaaegselt katseid võimu üle võtta enamuses Ida-Ukraina keskustes, millest kõige kaugemale läände ulatus SLOVJANSKI hõivamine 12. aprillil „endise VF ohvitseri“ Igor „Strelkov“ Girkini juhtimisel.

Ukrainapoolse vastukäiguna teatas Rahvuslik julgeoleku- ja kaitsenõukogu terrorivastase operatsiooni (ATO) alustamisest 13. aprillil. Sisuliselt oli möödunud terve kuu, enne kui riik ametlikult alustas vastutegevust. Peatume siin ja kordame viimast lauset. Roheliste mehikeste ilmumisest oli möödas tegelikult isegi pooltteist kuud. Selle kaotatud aja analüüs on eraldi teema, sest retooriliselt võiks ju küsida, miks ei kuulutanud Ukraina välja erakorralist seisukorda kohe pärast seda, kui ilmnes, et Krimmis on ohtu sattunud põhiseaduslik kord… Me tuleme selle küsimuse juurde veel tagasi.

Presidendi kohustusi täitev Aleksander Turtšinov ütles: „Me ei anna Venemaale võimalust korrata Krimmi stsenaariumit Ukraina idapoolsetes regioonides.“ See teade ei pannud iseenesest vastaspoolt seisma. Luganskis käisid peamised valitsushooned esialgu käest kätte, kuid 27. aprillil kuulutati ka seal välja Luganski Rahvavabariik (LRV).  Väga napilt kukkusid samad skeemid läbi naaberoblastites (Harkovis, Hersonis, Odessas, Mykolajevis), mis andis tunnistust, et ka Venemaa oli oma arvestustes Maidani vastasusega veidi mööda pannud.  Nii LRV kui ka DRV korraldasid mais iseseisvusreferendumid, kus väidetavalt ligi 90% hääletas iseseisvuse poolt. Neid tulemusi ei ole aga kuidagi võimalik kontrollida.

SEPARATISTIDE JÕUD

Ukraina julgeolekuteenistuse (SBU) väitel olid mitmed LRV ja DRV juhid kas VF kodanikud või veelgi otsesemalt VF eriteenistuste agendid.

Märkimisväärne on, et DRV peaministriks 2014 maist – augustini oli VF kodanik Aleksander Borodai. Samas oleks ülemäära lihtsustatud kõikide VF kodanike käsitlemine Ida-Ukrainas kui ainult Moskva käepikendus. Nii näiteks on Igor Strelkini puhul räägitud, et teda toetas eelkõige sügavalt religioosne ja natsionalistlik oligarh Konstantin Malofejev. Teatud oma initsiatiivi versiooni kasuks räägib ka see, kuidas Strelkov hiljem võimult kõrvaldati, kui tema iseseisvus liiga suureks muutus.[9] Märkimisväärne on, et Strelkov ei ole andnud, (ei ole võetud) ühtegi intervjuud pärast tema tagandamist VF peamistes meediakanalites.

Nii nagu Ukraina poolel, tekkisid ka separatistide poolel „vabatahtlikud“ või „maakaitse pataljonid“, millest osa olid selgelt kriminaalsete juurtega ja ei allunud sündmuste arenedes tsentraliseeritud separatistide relvajõududele. Ehkki Strelkov võttis endale justkui kogu Kagu-Armee juhataja rolli aprillis, ei õnnestunud tal kõiki Venemaa meelseid jõude ühendada. Näiteks eraldunuks jäi näiteks pataljon Vostok, mida asus juhtima Ukraina eriüksuse Alfa endine piirkondlik ülem Aleksander Hodakovski ja mille selgrooks olid tšetšeeni võitlejad või Luganski kohalike elanike baasil loodud pataljon Zarja.[10] Kokku tekkis separatistlikke üksusi kümmekond.

Taoline väe moodustamine näitab samuti, et tõenäoliselt oli kogu Donbassi operatsioon VF-ile siiski improvisatsiooniks, kus „korraliku“ varioperatsiooni asemel kasutati sõjaväelise taustaga proxivõitlejaid, kelle puhul vene sidemed olid omamoodi liigagi ilmsed. Sellise lähenemise plussiks on samas paindlikkus ja oportunism. Leitakse üles inimesed, kes kõige rohkem tahavad panustada mingi idee elluviimisesse ja siis neid veidi toetatakse.

Lisaks tuleb arvestada ka pooli vahetanud politseinikke. Augustis 2014 tunnistas UKR sõjaväetribunali prokurör, et umbes 5000 politseinikku deserteerisid separatistide poolele.

Arvuliselt hinnati aprillis Donbassi separatistide jõu suuruseks umbes 2000 halvasti relvastatud meest. Esimene suurem saak relvi leiti Donetski riigi julgeolekuteenistuse hoonest, kus separatistide kätte langes 300 automaati ja 400 püstolit. Hoolimata informatsioonist hästi relvastatud väikeste vene erivägede gruppide kohta, on aprillist 2014 ka palju anekdootlikke lugusid sellest, kuidas separatistide endale relvastust otsivad. Mängu tulid ka 2. maailmasõja aegsed relvad muuseumitest. SEVERODONETSKIS läksid linna hõivanud separatistid raamatukokku ja nõudsid sealt  Nõukogude sõjaaegse tanki T-34 kohta materjali. Nende plaan oli taaskasutusse võtta linnas II maailmasõja monumendina seisev vana tank. Nende õnnetuseks oli aga sellel tankil seest kõik ära võetud, nii et ehitusjoonistest ei olnud palju kasu. Seevastu Luganskis pandi üks taoline tank sõitma.[11] Samas ei ole siiski teateid selle tanki lahingulise kasutamise kohta, kuna puudus sobiv laskemoon. Kogu episoodi võib pigem pidada propagandistlikuks sammuks, sest tegelik relvastumine toimus teises kohas. Sõja esimeses etapis sai määravaks mõnede Ukraina armee relvaruumide tühjendamine separatistide poolt.

Esimene kõige selgem relvaabi Venemaalt sisaldas lähimaa õhutõrjet, mille puhul siiski väideti, et need olid saadud Ukraina ladudest. Igal juhul lasti juba aprillis ja mais alla mõned Ukraina helikopterid ja ka lennukid Donbassi regioonis. Sel puhul on tõdetud, et nende õhutõrje süsteemide hooldamine eeldas kindlasti võimekamat tagalat, kui oli sel hetkel separatistide relvagrupeeringutel. [12]

Augustiks oli aga pilt väga oluliselt muutunud. Ukraina armeelt oli ära võetud soomukeid ja mingis koguses oli saadud relvastust ka Venemaalt.

Huvitava tunnistuse toimunust andis 7. juulil 2014 Donetskis vene poliitik Sergei Kurginjan, kes rääkis relvastusest, mida VF on DRV-le andnud. Youtube’is on üleval pressikonverents, kus mainitakse 12 000 automaati, 2S9 Nona miinipildujaid, kahte BMP-d ja kolme tanki, jne [13] Esimese aasta jooksul kasvatasid separatistid oma relvastust väga olulisel hulgal, nii et teatud relvaliikides saavutati ajutiselt isegi ülekaal. – Nii usuti 2015. aasta kevadel  neil olevat rohkem reaktiivsuurtükke, kui Ukrainal.

Vabatahtlikud Venemaalt

Uute rahvavabariikide relvajõud moodustusid ühteaegu nii kohalikest separatistidest, kui ka VF kodanikest. Vene kodanike osalus selles konfliktis on samuti kindlasti motivatsioonides mitmekihiline. Kõige lihtsamal tasandil oli tegemist „vene patriootidest“ vabatahtlikega, kes läksid rahvuskaaslastele appi, kuid seejärel oli seal ka väga erineva ametlikkuse tasandiga mehi, kellest osa olid mitteametlikud palgasõdurid ja seejärel ka VF relvajõudude tegevväelased. 

Venemaalt saabunud vabatahtlikest ei tehtud saladust. Sellest rääkis avalikult näiteks DRV Ülemnõukogu esimees Denis Pušhilin 30. mail 2014. [14] 27. augustil ütles Aleksander Zahartšenko intervjuus telekanalile Rossija-24, et LRV ja DRV relvajõudude kooseisus ei sõdi mitte ainult vene vabatahtlikud (3000-4000 meest) vaid ka VF relvajõudude tegevväelased, kes „eelistasid oma puhkust veeta mitte rannas, vaid meie keskel. Oma vabaduse eest võitlevate vendade keskel.“ VF relvajõud seda avaldust ei kommenteerinud.

Mais 2014 vabatahtlikuna separatistide poolele läinud armeenlane Artur Kasparjan rääkis hilisemas intervjuus, et temale ei lubatud mingit tasu. Kas marodöörluse eest ähvardati maha lasta. Ukrainasse saabumisel anti esimesel kahel nädalal väljaõpet, mida viidi läbi tõsisel armeelisel meetodil. Varane ärkamine, jooks, treeningud, orjenteerumine maastikul jne. Instruktorid olid erariides. Kasparjani hinnang Donbassi kohalikele võitlejatele oli negatiivne. Kui Venemaalt tulnud vabatahtlikel oli mingi relvakogemus, siis kohalike seas oli lihtsalt palgasõdureid, kel ei olnud ei distsipliini ega kogemust. [15] Muidugi ei saa ühe arvamuse põhjal veel üldistust teha. Ka Kasparjan väidab, et sõltuvalt linnast oli venemaa vabatahtlike 20  kuni isegi 80%. Samas marodöörid olid peamiselt kohaliku elanikkonna hulgast.

(Võrdluseks võib ainult öelda, et kui eesti kodanikud oleksid osalenud relvastatud võitluses, siis Eesti seaduse järgi oleks nad olnud pigem kurjategijad, sest Eesti riik ei kellelegi andnud litsentsi Ukrainas surmava jõu kasutamiseks.)

Just taolist relvajõudude kooslust võib samuti nimetada hübriidsõjaks või proxy sõjaks, kus segunevad riiklikud ja mitteriiklikud jõud. Oluliseimaks küsimuseks on sel puhul võitlejate motivatsioon, sest riiklik sund armee kooshoidmiseks on suhteliselt väiksem.

Venemaa roll

2018. aastal avaldas E. Primakovi nimelise Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste suhete uurimise instituudi teadur Jekaterina Stepanova artikli „Venemaa humanitaarrollist Donbassi ja Süüria konfliktides.“[16] Selles artiklis antakse versioon, kuidas kuni 2014. aasta suve lõpuni ei plaaninud Venemaa laiemat sõjalist sekkumist Donbassi, piirdudes vaid DRV ja LRV võimekuse kasvu toetamisega, kuid seejärel pärast UKR juulikuist pealetungi suurendas oma osalust, kuni väga õrna piirini, kus oli siiski veel võimalik väita, et Venemaa ei ole asunud täismahulisse sõtta Ukraina vastu.  See piiratud osalus tähendas üksikuid üksusi, ohvitsere staapides, keerulisemate relvasüsteemide operaatoreid jne.

Krimmi võtmise vaimuste taustal oli 2014. aastal kogu aeg õhus ühteaegu nii Novorossija projekt, mida president Putin toetas oma 2014 aasta aprillis antud maraton pressikonverentsil: „See on Novoruss. Harkov, Lugansk, Donetsk, Odesse ei olnud osa Ukrainast Tsaari-Venemaa koosseisus. Nad paigutati sinna alles 1920-ndatel aastatel. Miks? Jumal teab seda. Ja siis erinevatel põhjustel olid need piirkonnad läinud ja inimesed jäid sinna – meie aga peame julgustama neid leidma mingi lahendus.“[17]

Ei ole päris selge, milline oli VF eesmärk Donbassi kampaanias, kuid eelkõige sisepoliitiliselt oleks Venemaal separatistide lüüasaamist tajutud kogu VF lüüasaamisena. Just see oht tekkis juulis-augustis 2014…

Ukraina relvajõud

Tol mälestusväärsel koosolekul 28. veebruaril 2014 Ukraina Julgeolekunõukogus peeti eelkõige silmas seda, et Ukraina palgaarmee suuruseks oli umbes 6000 meest, mis jagunesid 5 brigaadiks: 25. Õhudessant brigaad, 30. Mehhaniseeritud brigaad, 79. Õhumobiilne brigaad, 80. õhumobiilne brigaad, 85. õhumobiilne brigaad, 3. ning 4. erivägede (polk) rügement.[18]

Lisaks oli Ukraina poolel kasutada ka Siseministeeriumi alluvuses olevaid üksusi. Organisatoorselt oli Ukraina tähtsaim samm Rahvuskaardi ehk sisevägede taastamine juba märtis alguses 2014. Idee kohaselt oli tegemist kergejalaväega, kus võitlejate transport pidi toimuma veoautodega. Rahvuskaardi sees omakorda loodi territoriaalkaitse pataljonid, mille funktsiooniks pidi saama tagala julgestamine läbi objektikaitse ja teede peal kontrollpunktide mehitamine.

Tegelikkuses oli pilt jätkuvalt kurb ja vastuoluline. Esimese hooga otsustati saata olemasolevad üksused blokkpostidele, et piirata vene mõju levimist. Sisevägede eriüksused korraldasid siin ja seal üksikuid operatsioone hõivatud hoonete tagasivõitmiseks, kuid neist ei piisanud. Initsiatiiv oli selgelt iseorganiseeruvate separatistide käes. Tagantjärele on arvatud, et kui UKR pool oleks agressiivsemalt käitunud aprillis 2014, siis oleks neil võib-olla olnud veel edu võimalus, sest nagu öeldud ei olnud ka separatistid sel hetkel veel hästi relvastatud. Paberi peal on numbrid  5000 -6000 professionaalset sõjaväelast UKR poolel ja 2000 maakaitseväelast ja mõned roodud peidetud VF erivägesid teisel poolel. Vene allikate hinnangul oli UKR poolel 2014 aasta kevadel kasutada umbes 10-15 000 meest, 250 soomusmasinat ja suurtükiväge.[19]

(Võrdluseks tuletame meelde, et Eesti usub, et me suudaksime sõja korral välja panna esimeses laines umbes 20 000 meest ja isegi õppustel SIIL oli osalejaid üle 10 000 tuhande.)

Tegelikkuses tuleb meil kõigepealt arvestada assümeetrilise sõja ja kodusõja eripäraga. UKR armee juhtkonnas oli palju vene keelt kõnelevaid kõrgeid ohvitsere, kellele oli eetiliselt raske saata üksuski oma etniliste kaasmaalaste vastu. Lisaks võib Youtube’st leida mitu videot, mis kujutavad seda, kuidas tsiviilisikud peatavad UKR armee üksuste liikumist: „Poisid, mida te teete? Kuidas te lähete omasid tapma!“ jne[20] 23. aprillil näiteks jätsid 25 dessant brigaadi võitlejad maha mitte ainult oma automaadid, vaid ka soomukid BMD-d ja miinipilduja Nona, kui neid peatasid karjuvad „vanaemad“ ja õlut joovad mehed. Võime vaid ette kujutada, milliste segaste tunnetega noored poisid võisid neil soomukitel istuda teadmata vastust nendele retoorilistele küsimustele, millega vanaemad neis külades neid pommitasid. Nad ei olnud selleks vastandumiseks valmis, kuid sündmuste lõpuks kasutasid separatistid neid relvi UKR relvajõudude vastu.

1. mail taastati kohustuslik üldine ajateenistus.  Ukraina esimene õnnestunud mobilisatsioon toimusmais-juunis  2014, kuid järgnevad sündmused näitasid, et väga paljud mobiliseeritud ei tahtnud või ei olnud võimelised võitlema. Nagu ütles ajakirjanik ja analüütik Jaroslav Tintšenko aasta pärast Ilovaiski sündmusi: „Reaalsus on see, et mobiliseeritud inimesed olid enamalt jaolt halvad sõdurid.“[21] Põhjuseid oli kaks: esiteks ei oldud vaimselt valmis surema olukorras, kus kogu konflikti oli raske mõista ja tegelikult ei usutud mobilisatsiooni alguses, et tegemis saab olema täismahulise sõjaga, teiseks ei olnud mobiliseeritute väljaõppe piisav, et tegutseda üksuste koosseisus ja hallata kohati vägagi spetsiifilist masinavärki.

Pildil on UKR mahajäetud iseliikuvad 122 mm haubitsad Soltsevo küla ligidal Sektoris D juuli lõpus 2014.

Lisaks ei tähendanud mobilisatsioon siiski seda, et kõiki ükskusi oleks formeeritud täielikult. Esimesed uued brigaadid saadeti välja, kui neis oli ehk ainult 300 – 400 meest. See tähendab, et brigaadi nime all moodustati ühe pataljoni taktikalise grupi suurune üksus, mida seejärel pidevalt vaikselt täiendati. Seepärast tekkisid ka eraldiseisvad nn. „kompanii taktikalised grupid“, mis moodustati peamiselt ohvitseridest ja piisavast esmasest „kontraktnikute“ hulgast. Kui Rahvuskaardi all loodi territoriaalpataljonid, siis 2014 suvel tähendas see umbes 200 meest.

Vabatahtlikud pataljonid

Vastuseks valitsushoonete ülevõtmisele separatistide poolt tekkisid vabatahtlikud üksused Ukraina poole toetuseks. Esimene neist Donbassi pataljon tekkis juba märtsis Donetskis. Sündmuste arenedes radikaliseerusid ka vabatahtlikud. 15. aprillil, kui DRV oli juba välja kuulutatud, avaldas ka endine sisevägede major Semjon Sementšenko Facebookis pöördumise, kus ta kutsus kõiki legaalsete relvade omanikke ühinema Donbassi pataljoniga. Teised pataljonid tekkisid kiiresti sarnase mudeli järgi. Enamusel juhtudest oli tegemist rohujuure tasandil toimunud kodanike iseorganiseerumisega, mis oli kantud ka frustratsioonist, et riik ei suuda midagi ära teha. Seetõttu on märgiline, et esimese aprillis ja mais ei tegutsenud need pataljonid riiklike struktuuride osana. Ja loomulikult ei andnud riik neile ka varustust. Alles juunis 2014 jõuti äratundmisele, et mingil määral peab koostööd tegema. See tähendab, et üksused võeti erinevate ministeeriumite haldusalasse, aga esialgu jäi nende varustamine väga lünklikuks. Riik pidas vabatahtlike pataljone eelkõige ikkagi kergejalaväeks, kellele rasketehnikat ei usaldata.[22]

Niisamuti on huvitav, et paremäärmusliku programmiga Paremsektor ja Ukraina Nationalistide pataljonid jäid ka veel sügiseks 2014 välja riiklikest struktuuridest, kuna nende üksuste olemusse oli sisse kirjutatud ühe poliitilise partei toetamine. Lisaks mängisid oma rolli pataljoni juhtide isiklikud ambitsioonid ja teisest küljest ka Ukraina poliitika soov eemalduda VF natsisüüdistustest, sest Parem sektor käitus täpselt nii nagu vene pool soovis kujutada kogu Ukrainat).  Samal ajal Azovi pataljon, mida samuti kritiseeriti paremäärmuslike vaadete pärast, leidis siiski koha Kaitseministeeriumi tiiva all.

Vabatahtlike meetodid olid kohati äärmuslikud. Kui OSCE on märkinud, et mõlemad pooled on sooritanud sõjakuritegusid, siis UKR poolel lähevad need enamasti vabatahtlike arvele. Näiteks Donbassi juht Sementšenko rääkis ise, et tema mehed on põletanud maha neid maju, kus separatistidele varju anti.

Vabatahtlike pataljonide selja taga oli ka Ukraina oligarhide huve. Näiteks Dnepropetrovskis andis miljardnär Ihor Kolomoiski 10 miljonit dollarit kohalike vabatahtlike pataljonide pataljoni moodustamiseks. Raha said nii Kaitseministeeriumi alluvusse läinud territoriaalkaitse pataljonid, kui ka eriotstarbelised „Dnipro1“ ja „Dnipro 2“ [23] Mais 2014 jäi see linna kindlalt Ukraina kätte. Kurioosne on seegi, et tolleaegne DRV juht Aleksander Borodai väitis ühes intervjuus, et nemad ei võitle mitte UKR armeega, vaid Kolomaiski eraarmeega.[24]

Augustiks 2014 võitles vabatahtlike pataljonide ridades umbes 4,000 meest.[25] Nende pataljonide probleemiks jäi nende eraldiseisvus. Teiste sõnadega nad ei olnud orgaaniline osa ühestki brigaadist ja allusid põhimõtteliselt otsetasandil vaid ATO sektori juhtkondadele. Lisaks sellele oli igal pataljonil muuseas ka oma avaliku suhtluse poliitika, mis tekitas teatud määral sisepoliitilisi probleeme.

Järgneb…

---

[1] “Transcript of a Secret Meeting of the National Security Council February 28, 2014

[Стенограмма секретного заседания СНБО 28 февраля 2014 года],” 2016.

[2] https://www.globalsecurity.org/military/world/ukraine/personnel.htm

[3] “How relations between Ukraine and Russia should look like? Public opinion polls’ results”. Kyiv International Institute of Sociology. 4 March 2014. /  “66% дончан видят будущее в единой Украине”. Donbass News. Archived from the original on 10 April 2014. Retrieved 9 April 2014. / “Total of 77 percent of citizens in Donetsk condemn administrative buildings takeover”. Kyiv Post. 10 April 2014. Archived from the original on 11 April 2014. Retrieved 10 April 2014.

[4]  Pavel Netosovi loeng, November 2019

[5] Bukkvoll, Tor: „Russian Special Operations Forces in Crimea and Donbas“,  Aleksanteri Papers 1/2016  

[6] Sonia Koshkina, Maidan – Nerasskazannaia Istoria (Kiev: Brait Books, 2015), 400.

[7] Konstantin Mashovets, “O turistakh Putina ili voina malykh grupp,” Informatsionnoe sopro­tivlenie, July 30, 2015, http://sprotyv.info/ru/news/kiev/o-turistah-putina-ili-voyna-malyh-grupp.

[8] Tor Bukkvoll, Russian Special Operations Forces in Crimea and Donbas, Aleksanteri Papers 1/2016  

[9] Alexander Mercouris, “Insight and Limitations of Russia’s Most Popular Military Hero (Igor Strelkov),” Russia Insider, February 7, 2015.

[10] “In Donetsk, the Formation of the Republican Army [В Донецке началось формирование республиканской армии],” May 4, 2014; Igor Korotchenko, “Army Units Began to Form Self-Defense Southeast Ukraine [Началось формированиеотрядов Армии самообороны Юго-Восточной Украины],” Livejournal blog, March 23, 2014.

[11] https://www.youtube.com/watch?v=kbQ8QQPwMKM, https://www.youtube.com/watch?v=Nlf-crUyfQc

[12] Vt. RAND, p42

[13]Pavel Gubarev (7 July 2014). “Full press conference of Kurginyan in Donetsk”. / Ідеолог сепаратистів: Росія постачає ‘ДНР’ сучасною бронетехнікою [Ideologue of the separatists: Russia supplies the ‘DPR’ with modern armaments] (in Ukrainian). Hromadske.tv. 8 July 2014. Archived from the original on 26 August 2014. /  “Terrorists of DNR admitted that Russia delivers them the weapon and equipment, but complain of quality”. News.pn. 8 July 2014.

[14]  C. J. Chivers; Noah Sneider (3 May 2014). “Behind the Masks in Ukraine, Many Faces of Rebellion”. The New York Times. Retrieved 13 May 2014./ “Ukraine forces claim upper hand over pro-Russia rebels”. Irish Independent. 31 May 2014. Retrieved 31 May 2014.

[15] https://www.svoboda.org/a/25452387.html

[16] J. Stepanova, ГУМАНИТАРНАЯ РОЛЬ РОССИИ В КОНФЛИКТАХ НА ДОНБАССЕ И В СИРИИ (в контексте «ответственности по защите»)

[17] 17. aprill 2014

[19] http://nvo.ng.ru/realty/2015-05-22/1_ukraina.html

[18] https://tyzhden.ua/Society/144112

[20] https://www.youtube.com/watch?v=z981BOzn1vs

[21] YaroslavTynchenko, “Серпень 2014-го. Іловайськ. Частина І. Невиправдні сподівання на перемогу,”Тиждень, August 23, 2015, http://tyzhden.ua/Society/144112.

[22] https://news.liga.net/politics/interview/senchenko_ilovaysk_eto_oshibki_geleteya_i_nachalnika_shtaba_ato

[23] “Приваттанк: миллиардер Коломойский ведет частную войну за единство Украины,” Forbes.ru,May 27, 2014, http://www.forbes.ru/sobytiya/obshchestvo/258279-privattank-milliarder-kolomoiskii-vedet-chastnuyu-voinu-za-edinstvo-ukra.

[24] https://www.forbes.ru/sobytiya/obshchestvo/258279-privattank-milliarder-kolomoiskii-vedet-chastnuyu-voinu-za-edinstvo-ukra

[25] Ministry of Defense of Ukraine, “Аналіз ведення антитерористичної операції та наслідків вторгнення Російської Федерації в Україну у серпні-вересні 2014 року,”August 13, 2015.