Ilmar Raag
Toompea malevkonna propagandapealik

5.- 6. detsembril tegi Toompea malevkond suurtükiväe õppusele vastutegevust Tapa polügoonil.

Sel öösel vajas meid isamaa. See on võib-olla liiga pidulik algus luureüritusele, mille käigus pidi Toompea malevkond testima ühe suurtükiväe rühma luurekindlust. Kõik toimus ühe öö jooksul 5. detsembril vastu 6 detsembrit.

Toompea üksus oli jao suurune ja selle eesotsas mees, kes igapäevase kontoritöö kohvipauside ajal näeb vaimusilmas iga Eestimaa põõsa taga habetunud, ent musklis kaitseliidu püssimeest. Jutt on loomulikult Jan Lukist. Kogunemine Nõmmel paljastas meie entusiasmi erinevaid tahkusid. Kuigi Veski oli kõigile varunud rakmed, olid vähemalt kolmel võitlejal ka isiklikud välismaise päritoluga imerakmed. Raju proovis näiteks metsas linnalahingu taktikale mõeldud vesti, millel oli eraldi tasku ka pumppüssi padrunitele. Niisamuti varieerus vorm ameerika goretexist kuni eesti talvevormi erinevate versioonideni. Ise proovisin seekord eesti talvevormi eelmist karvase kraega versiooni. Tõsi oli see, et nullilähedase temperatuuri juures hakkasin ma selles vormis ka lihtsa paarikilomeetrise lumes müttamise järel niimoodi higistama, et selle öö jooksul mu vorm seestpoolt enam ära ei kuivanud. Niisamuti olen nüüd kindel, et kui selga panna ka rakmed, siis on uue talvejaki püstise lukuga taskud tunduvalt praktilisemad kui vana talvejaki klassikalised taskud. Kaasa saime ka paukmoonaga Galilid ja valgusraketid. Lisaks sai teekonnal Tapa õppepolugoonile  kohe ära proovitud ka meie malevkonna värsked raadiojaamad. Tulemus oli positiivne, sest esimesse autosse jõudsid ka mõtisklevad küsimused: „Kas me oleme ikka õigel teel? Kas me ei hiline laulatusele?“

Võrreldes meie malevkonna eelmise luureõppusega (Loe siit) oli seekord asi veidi spetsiifilisem. Meie ülesanne oli eelkõige tuvastada kolmest haubitsast koosneva suurtükiväe rühma positsioone, sest reaalses olukorras ei oleks muud ehk vajagi. Niipea, kui rühma positsioon on tuvastatud, peab see rühm niigi kiirustades mujale minema. Suurtükiväegrupi sees toimub seepärast laskealal pidevalt rotatsioon, kus üks rühm laseb, teine liigub juba uuele positsioonile ja kolmas ootab oma järge jne. Niipea kui rühm on oma lasud ära lasknud pakivad nad kiirustades asjad kokku ja liiguvad järgmisele positsioonile, lootes et kõik toimub piisavalt kiiresti, enne kui vastase tulelöök neile peale tuleb. Samas peab suurtükivägi arvestama, et nende positsioone ei luurata mitte ainult heli või õhu teel, vaid ka maismaal. Just seda poolt pidimegi me testima. Kuna ajateenijad olid juba kolmandat päeva väljas, siis otsustati, et meie luure väga agressiivseks ei lähe ja vange ei võta. Meie ülesanne oli seega vastane välja luurata , seejärel teha korralik häirimisrünnaku plaan ja siis vastast veidi häirida, et nad järgmisse kohta läheksid.

Luure poolelt vaadatuna tundus asi esmapilgul liigagi lihtne, sest on selge, et 9 tonni kaaluvat haubitsat ei ole võimalik ajada liiga pehmele pinnasele ja lisaks on nad seotud teede olemasoluga, et kiiresti positsioone vahetada. Seega suunati Viksi toodud erinevate suurusega kaartide peal tähelepanu just teedeäärsetele lagendikele. Igaks juhuks saadeti kõigepealt ette üks mobiilne luurerühm, mis kujutas endast Raagi isiklikule linnamaasturile paigaldatud Soodet ja Viksit öövaatlusseadmetega. See luurerühm sõitiski suurtükiväe rühma ühele positsioonile  sisuliselt sisse ca 1030. Sel hetkel ilmnes, et tsiviilauto ikka ei kõlba luureülesande jaoks. Toyota RAV4 lihtsalt ei võimaldanud ilma tuledeta liikumist. Parkimistuled jäid ikka põlema. Ei teagi, kas meid märgati või mitte, aga kahuriväelased korjasid oma kraami kokku ja läksid sealt lagendikult minema. Seepeale liikus Toompea „mobiilne luuresalk“ tagasi teiste juurde. Viksi, kellel oli Galile kinnitatud öövaatlusseade jai lagendikku valvama. Nüüd oli aeg küps suuremaks luureplaaniks. Jaotusime 3 salka, nii et iga rühm sai läbikammimiseks oma ala. Määrati ka kindlaks aeg millal kokkusaamispunkti tagasi tulla, et rünnakuplaani pidada. Iga salk sai ka oma raadiosaatja. Sellest hetkest algasid ka meie oma vead ja õppimine. Mina ja Soode ei leidnud näiteks üles lagendikku valvama jäänud Viksit. Mööda metsaserva liikudes kammisime kohusetruult lagendiku siiski läbi ja vaatasime ka veidi kaugemalegi.  Irooniline oli see, et Viksi oli samal ajal sama lagendikku uurinud, aga üksteist me ei näinud. Üldiselt oli lumi värske abiks, sest näitas väga selgelt kas raskeveokid on kusagilt liikunud või mitte. Oli kesköö ja taevast tibutas midagi uduvihma taolist. Kuud ja tähti seekord romantilisemate sõjaväelaste jaoks välja ei olnud toodud. Kuna minul ja Soodel raadiojaama ei olnud, siis otsustasime mõne aja möödudes kogunemispunkti minna. Vahepeal oli soe ilm ja suured autod lume metsateel muutnud muhklikult jäiseks liuväljaks, millel kõndimine  võtab ka kõige osavamalt kaitseliitlaselt kogu väärikuse. Täiesti juhuslikult õnnestus teepeal kokku põrgata Luki salgaga, kes oli raadio teel ühendust saanud Viksiga. Nii meil toimus meie salga imeline taasnägemine. Raju salk oli aga niipalju eemal, et side nendega ilmselt ei toiminud. Korduvalt loeti raadiosse meie koordinaate, et nad teaksid kuhu tulla, aga lõppetulemusena me ei saanudki nendega kokku enne õppuse lõppu.

Siinkohal on oluline teha mõned märkused. Esiteks, suurtükiväe positsioonide puhul tuleb arvestada, et enne suurte torude kohalesaabumist, on kõik positsioonid  neil endil välja luuratud ja seejärel mõõtmismeeskonna poolt tähistatud. Kuna ühe taolise rühma koosseisus on lisaks suurtükkidele ka oma meteoroloogiaüksus ja oma mõõtmisüksus, siis juba ainuüksi nende rivist väljalöömisega võib oluliselt kahjustada kogu rühma kaartule võimekust. Mõõtmisüksuse võib selle järgi ära tunda, et lisaks erinevatele maa ja ilmakaarte mõõtmisaparaatidele on sinna kuuluvad sõjamehed tihti prillidega ja väga ebakangelaslikult intelligentsete näojoontega. Põhjus on  muidugi selles, et kui suurtükiväe positsioonimärgid valesti mõõdetakse, ei ole täpsele tulele lootust. Seega on mõõtmisüksuses kogu rühma kõige teravamad pliiatsid. Lisaks tuleb arvestada, et mõõtjad teevad oma tööd suurtükkidest veidi eespool liikudes. Seega on võimalik avastada positsioone, millele võib eeldada suurtükkide saabumist mingil hetkel hiljem. Raju salk, nagu ma aru sain, just valmisseatud positsioone avastaski.  Teiseks, sedamööda mida raskemaks läks üksteisega kokkusaamine, seda avatumaks muutus teks meie raadiosides. Oli kindlasti viga vaenlase vahetus läheduses anda eetrisse enda täpseid GPS koordinaate. Kui ei midagi muud, siis oleks võinud kasutada viitepunkte. Kolmandaks, kuna igal salgal oli kaart, siis oleks võinud kindlad punktid sellel leppenimedega varustada. Näiteks Lagendik 1, Lagendik 2 jne. Praegu juhtus nii, et raadio teel lepiti kokku, et kohtutakse Lagendiku nurgal, aga hiljem selgus, et kaks salka ootasid erinevate lagendike servadel.

Ometi ei läinud meil väga halvasti. Umbes 0130 sattusime mina, Viksi ja Kaard otse kahurikolonni otsa, kes otsustas meie nina ees ennast lahti harutada. Tõsi, müra, mida tegid veoautod ja käsklused mida jagasid ülemused olid vaikse ilmaga kuulda vähemalt 300-400 meetri kaugusele. Seejärel aga tegin mina ühe vea. Kuna Viksil ja Kaardil olid öövaatluseaded, siis pärast seda, kui olime Lukile raadio teel raporteerinud leiust, saatsin ühe mehe ühele poole ja teise teisele poole tiivale täpsemat luuret tegema. Leppisime kokku, et me saame samas punktis kokku, kus mina peaksin ootama ülejäänud luurajaid. Paraku ei leppinud me kokku, millal meie öövaatluseadmetega luurajad tagasi tulevad. Tulemuseks oli see, et mõne aja mõõdudes naases Kaard, aga Viksi mitte. Viksi andis raadio teel Lukile informatsiooni selle kohta mida ta näeb, aga meie Käärdiga olime keset metsa ei väga ei teadnud, mida edasi teha. (Kogu salga peale oli vaid üks raadio) Nagu taolisel puhul ikka tuleb appi juhus. Umbes poolteist tundi hiljem põrkasime taas Luki salgaga kokku ja saime seerjärel tänu raadiosidele ka Viksi jälgedele. See kõik lõppes rünnakuga uniste kahuriväelaste öölaagrile.

Kokkuvõtteks: mina sain oluliselt rohkem teada suurtükiväe toimimisest. Ja sain ka teada, et me ei või ka kaitseliitlastena ignoreerida kõige lihtsamaid kommunikatsiooniprotseduure. Tahan juba tagasi metsa, et vigu parandada.

Mõned kommentaarid osavõtjatelt:

Asukoht oli väga hea, õhkkond luuretegevuseks ideaalne. Luuretegevuseks ettenähtud ala oli piisava suurusega et jala liikudes vastasele järele jõuda. Pikemate vahemaade korral ei oleks see õnnestunud. Ülimalt kasulikuks osutusid kaasavõetud öövaatlusseadmed, ilma milleta oleks olnud väga raske raske jälgida vastase tegutsemist. Sain ka öövaatlusseadme kasutamise koha pealt targemaks, eriti tekitas hämmingut vastase poolt tekitatud valgusmüra infrapunasagedusel mis esialgu jättis mulje, nagu nad spetsiaalselt kasutaksid IR lampe ning öövaatlusseadmeid. See tegi väga ettevaatlikuks ning pani mõtlema, millise jälje me tegelikult oma „varjatud“ valgusallikate kasutamisega öösel jätame. Kirjeldaksin näitena situatsiooni, kus jälgisime vastase rühmitumist uuele positsioonile. Kottpime, silmaga näha vaid mõni üksik tuhm valgusallikas, ei olnud aru saada mitu masinat oli ning mida seal       täpselt tehakse. Läbi valgusvõimendi aga palun väga – mets oli üle ujutatud prožektorivalgusest, masinad nähtavad ning jalastunud vastase võis üle lugeda. Oleks olnud tegemist reaalse situatsiooniga, oleksin osa neist maha võtnud. Hästi oli näha ka ajateenijate seljas IR sagedusel helendavaid    talviseid maskeerimisriideid – ilmselt pestud tavalise, poest saadava valgendit sisaldava pesupulbriga, tulemuseks helendavad kogud öövaatlusseadmest nähtuna, nagu oleks fosforiga üle valatud.
– Tanel Viksi

Harjutada sidet!!! (sh tekst, käsklused, kutsungid, oma koha määratlemine, kohtumispunktid etc)
– mõelda reaalselt, kuidas sides olla! (kahjuks meie telepaatia ei ole liiga kõrgelt arenenud ja selle peale nn päris olukorras lootma ei jääks)
– keegi võiks reaalselt kogu luureülesannet ka juhtida… improvisatsioon töötaks paremini siis, kui side töötaks ja keegi ajaks näpuga järge, kus mingi üksus on ehk meie juhtimispunkt/staap peaks ka olema
– kell 5 ekskursiooniks huvi tekkimine oli üsna visa, kuid vaeva väärt- minul tekkis küll kogu suurtükiväe rühma vastu sügav respect! Relvad võimsad ja keerulised, uhkus nende poiste üle, kes kasutada oskavad. Ja heameel praegu, et see kell 5-6 sai relvadega tutvumiseks kasutatud.
Aga muidu oli väga vahva!
Ja metsa tahaks jälle jah, et tehtud vigu parandada!
– Eveli Soode

“Tormi” salga poolt võin veel lisada, et meie (Raju, Rahuoja, Veski)
kondasime ringi seal kus vastast ei olnudki- põnevust oli täpselt nii
palju kui kellegi fantaasia lubas tumedas metsaaluses ette kujutada, ehk
siis mängisid närvid vingerpussi ja kuigi vastast polnud kilomeetrite
raadiuses oli siiski kuulda häälkäsklusi ja näha telkide korstendest
tõusvaid sädemeid. Kogu retke tipphetkeks oli seik kus keset metsavaheteed
oli meile ette sokutatud tiik, kuhu Raju põlvini sisse hiilis.
– Veiko Veski