Ukraina 2014 sündmuste analüüsi II osa keskendub peamiselt Ilovaiski kaotuse mõistmisele.

POLIITILINE ARENG.

Ehkki juba mais 2014 toimusid esimesed tõsisemad lahingud Slovjanskis ja Kramatorskis, siis alles pärast kokkupõrget Donetski lennujaama juures, oli jõutud punkti, kus edaspidine oli juba pigem konventsionaalne sõda tankide ja suurtükkidega.

Poliitiliselt oli veelahkmeks Ukraina uue presidendi Petro Porošenko valimised 25. mail 2014, mis pidi legitimeerima Maidani pöörde. Loogika oli siin väga selge – ükskõik, milline ei oleks olnud hinnang Janukovitši lahkumisele, kui järgnevad valimised on ausalt korraldatud, siis peegeldab ka järgmine president demokraatlikult ukrainlaste tahet. Kummatigi oli nende valimiste tunnuseks see, et okupeeritud territooriumitel ei saanud kodanikud osaleda ja seega kehastas Porošenko täiuslikult nüüd juba palju ukrainameelsema osa Ukraina meeleolu.

Juuni alguses 2014 tuli Normandias kokku esimest korda rahvusvaheline rahusobitamise formaat, kus oli kohal nii Petro Porošenko,  Vladimir Putin, Francois Hollande kui Angela Merkel. Olulist mõju sellel kohtumisel ei olnud, sest Porošenko rahvamandaat ei võimaldanud tal ka poliitiliselt järeleandmistele minna.

Separatistidele oli järgmise sammuna oluline saavutada kontroll VF-UKR piiripunktide üle, millest ka raporteeriti 5. juunil.

Ukraina pool aga asus nüüd ennast uuenenud initsiatiiviga mobiliseerima.

UKRAINA PLAANID

ATO operatsiooniala oli algselt jaotatud kaheks „Põhi“ staabiga Zitomiris ja „Lõuna“ staabiga Dnepropetrovskis. Hiljem taolisel kaheks jaotamisel tähtsust ei olnud ja oluliseks muutus operatsiooniala jaotamine sektoriteks. Põhjast lõunasse katsid sektorid (A, C, B, D ja M) ala Põhja-Luganskist kuni Mariupolini Aazovi mere ääres. Sektor S kattis suuremat osa alast Ukraina sisemuses. Selles sektoris olid muuhulgas Slovjansk ja Kramatorsk, kuhu hiljem paigutati kogu ATO staap. Vene doktriini kõnepruugis olid sektorid teoreetiliselt võrdsed diviisi vastutusalaga. Viimane märge on aga väga suhteline, sest Ukrainal nappis endiselt vägesid.

Juunis 2014 valmis lõpuks ka riigi kõrgeimal tasandil selgem operatsiooniplaan initsiatiivi võtmiseks. Selles oli kaks põhiülesannet:

1) Blokeerida VF-UKR piirialad.

2) Piirata ümber Donetski ja Luganski oblastikeskused.

See plaan kandis vaikimis arusaamist, et võtmeülesandeks on separatistide eraldamine Venemaast, kust toimus peamine separatistide varustamine. Operatsiooni teostamise eelduseks oli aga vajaliku hulga meeste ja brigaadide formeerimine. Samal ajal toimuski sisuliselt suurim mobilisatsioon ja vägede liigutamine II maailmasõjast saadik. 75% UKR vägedest asus enne sõja algust Lääne pool Dnepri jõge. Nüüd liigutati see itta.[1]  

URKAINA PEALETUNG JUULIS

Juulis 2014 toimub lõpuks UKR pealetung. 5.-6. juulil võtsid Ukraina relvajõud tagasi SLOVJANSKI, KRAMATORSKI, ARTJOMOVSKI jne linnad. Eriti tähtis oli SLOVJANSKI tagasivõtmine, sest see oli esimene pöördepunkt ja sisuliselt separatismi laienemise peatamine juuli alguses. Operatsiooni teostati UKR erivägede ja 95. dessantbrigaadi poolt. 60 erivägede meeskonda imbusid linna ja sidusid separatistide jõud. Samal ajal teostasid dessantväelased tiibamise ja peaaegu piirasid linna sisse. Lõksu jäämise hirmus taganesid separatistid, jättes maha olulisel hulgal tehnikat. Kuvandiliselt purustati sellega pilt peatumatutest separatistidest, kes linn-linna järel neelavad alla Ukrainat.

Vaatame kahte separatistide infoteenistuse kaarti, mis kujutavad olukorra muutust juulist augustini. Neil kaartidel on näha, et UKR pealetungi saatis teatav edu. Eelkõige peatati separatistide edasitung nn. Kiievi ehk loodesuunal ja vallutati tagasi territooriumi. Neil kaartidel on selgelt näha, kuidas Loodesuunal tunnistavad ka separatistid, et UKR jõudis välja DEBALTSEVO-ni. Niisamuti on siin näha, kuidas UKR murdis välja LUGANSKI lennujaamani. Emotsionaalselt oli see kõik tähtis, sest veel juunis Normandia kohtumise aegu räägiti sellest, kuidas VF tankid võivad jõuda Kiievisse.  

Augusti alguseks kontrollis ATO juba umbes 60% Donetski ja Luganski oblastist. Kummatigi on huvitav võrdluseks vaadata ka UKR infoteenistuse kaarti, kus edusammud on palju suuremad. UKR poole kaardi peal paistab, nagu oleks Donestki ja Luganski üksteisest äralõikamine juba sisuliselt läbi viidud. Reaalsuses tähendas see seda, et kummalgi poolel ei olnud piisavalt vägesid, et kogu piirkonda püsivalt kontrollida. Nagu hilisemad sündmused näitasid osutus UKR ametlik teavitus ekslikuks.

Ehkki juuli pealetung toimis, ei läinud kogu protsess sugugi ladusalt. Ukraina poolsele juhtimisele on etteheidetud vastase alahindamist. Mitmel puhul jäeti tiivad kaitseta või ei asutud vastupealetungi.[2] Samal ajal ilmnesid ka probleemid regulaarüksuste ja vabatahtlike pataljonide omavahelises koostöös ja koordinatsioonis. Staapide tasandil kaotati liiga palju aega eraldiseisvate väikeste üksuste mikrojuhtimiseks, sest puudusid käsuahela vahelülid. Kuna kogu operatsiooni juhtis Siseministeerium, kes tsiviilohvrite hirmus keelas tihti suurtükitule kasutamise, siis tähendas see ka automaatselt kogu operatsiooni venimist. Samas oli tsiviilohvrite vähendamise püüd väga arusaadav, sest samal ajal toimus ka võitlus kriisitsooni jäänud elanikkonna „südamete ja vaimu“ pärast.

Oluline on, et UKR pool ei suutnud veel kehtestada kontrolli piirialade üle. Juuli keskpaigast hakkasid lisaks sagenema teated, et Venemaa territooriumilt on UKR üksusi rünnatud kaudtulega. 11. juulil toimus Luganski oblastis rünnak stepis peatunud 79. Mykolayevi  õhudessant brigaadile, mille ülesandeks oli kontrollida Luganski ühendusteid VF piiriga. Öösel kell 04.40 alanud moderniseeritud Gradide (9K51M “Tornado-G” ) löök teiselt poolt VF piiri tappis umbes 30 võitlejat, kuid eelkõige sisuliselt hävitas kahe pataljoni masinapargi. Kuu nädala jooksul alates juuli algusest toimus 53 kaudtule rünnakut üle piiri 40 erinevast kohast. Ukrainlased ei vastanud vastusuurtüki tulega poliitilistel põhjustel.[3] Värskelt mobiliseeritud üksustele mõjus see väga demoraliseerivalt, kui eemalt langevad mürsud ja sa ei saa midagi teha.

Juba varem oli NATO avaldanud satelliidipilte, mis kujutasid VF vägede koondumist Ukraina piirialadele. Ligi 100 000 mehe toomine piiri ligidale oli tõesti väga tugev strateegiline kommunikatsioon. Ometi tundus, et UKR relvajõudude aeglane, aga püsiv edenemine tekitas Ukraina poolel lootuse, et nad suudavad siiski oma tahtmise saavutada hoolimata VF väga intensiivsest ähvardamisest. Sel juhul oleks vene ähvardus jäänud bluffiks[4]

August 2014 – ILOVOISK

UKR poole eesmärgiks augusti alguses oli endiselt Luganski ja Donetski üksteisest äralõikamine. ILOVAISK ja DEBALTSEVO olid vastavalt lõunast ja põhjast valitud eralduskoridori alguspunktid.[6] Augusti alguses teostas 95. dessantbrigaad ligi 450 km reidi vastase tagalasse ja sisuliselt tõestas, et Luganski ja Donetski vahelist ala on võimalik vallutada. See sisendas optimismi, isegi kui reidil endal ei paistnud olevat olulist strateegilist mõju.

OLUKORD

ILOVAISK on väike linn, milles enne sõda elas umbes 16 000 inimest. (Võrreldav Viljandi või Rakverega), kuid mis on oluline raudteesõlm. Lisaks läbis Ilovaiskit ka H21 maantee, mis oli üheks peamistest varustusteedest Donetski ja Doni äärse Rostovi (VF) vahel. Ilovaiskit ümbritsev maastik on laugete küngastega ja kaetud suurte põldudega. Kohati on üle põldude võimalik vaadelda ja tulistada mitme kilomeetri kaugusele. See on ajalooliselt ideaalne maastik tankidele. Samas on teed enamasti ääristatud puude alleedega, mis pakub varjumisvõimalusi. Oluline on seegi, et augustikuuks oli mõnedel maisipõldudel taimed kasvanud ligi kahe meetri kõrguseks.

Ilovaiski isoleerimine ja hõivamine määrati sektorile B, mille eesotsas oli 47 aastane kindralleitnant Ruslan HOMTŠAK. Järgneva suhtes on oluline märkida, et Sektori B varustus toimus läbi lõuna suunas, mis oli samal ajal ka VF piiriäärne ala, kus juuli keskpaigast oli antud üle piiri Venemaalt kaudtuld UKR armee pihta.

UKR JÕUD

Vormiliselt oli augustiks 2014 ATO käsutuses 20 brigaadi, millest 6 olid mehhaniseeritud, üks õhudessantbrigaad, kolm suurtükibrigaadi jne. Tegelikult ei olnud aga eesliinil ühtegi täiskomplekteeritud brigaadi. Selle asemel on seal brigaadide baasil moodustatud pataljoni või roodu taktikalised grupid.[7] 11 augustil andis UKR peaminister Arseni Jatsenjuk teada, et ukraina poolel võitleb 50 000 meest.[8] Sellesse numbrisse tuleb suhtuda väga ettevaatlikult, sest nagu hiljem näeme, ei tulnud kahe sektori B ja D peale kokku sugugi palju rohkem kui 3000 meest, mis heidab varju väitele, et ülejäänutes ja väiksema intensiivsusega lõikudes justkui oli palju rohkem mehi sel hetkel. Eraldi tuleb mainida vabatahtlike korpust „Parem sektor“, mis demonstratiivselt ei allunud UKR relvajõududele. Sammuti tuleb nende numbrite puhul arvestada meeste väsimust. Vabatahtlikele oli lubatud mais ja juunis, et pärast 45 päevast teenistust tuleb neile vahetust. Seda ei tulnud. Kuid kahtlemata oli Ukraina armee siiski mitmekordselt kasvanud võrreldes märtsiga 2014.

UKR JÕUD SEKTORIS B

Augusti alguses ei olnud Donetskist lõunasse jääval alal sektorites B ja D palgaarmee (kontraktnikute). Selle asemel  oli armee osana  värskelt formeeritud üksused:  51. mehhaniseeritud brigaadi baasil oli moodustatud 2 PTG-gi, milles kokku oli 512 võitlejat. Vasakul tiival asus JELENIVKA(Olenivka) küla juures 2. Goryn territoriaalkaitse pataljon (TKP), umbes 400 meest. Paremal tiival AMVROSIIVKA linna juures 5. TKP “Prykarpattya” – 400 meest.  Keskel STAROBESHEV ja KOMSOMOLSK ala 39.TKP “Dnipro-2” (39 meest) ja 40.TKP “Kryvbas” (202 meest).  Kõik need üksused tegelesid eelkõige teede kontrollimisega läbi teeäärsete tugipunktide süsteemi. Augusti jooksul jõudis sellele alale ka 51.MBr kaugtule patareid.

Sektorist B ida pool asus sektor D, kus asus 2 PTG-d ja 5. TKP „Prykarpattya“

Hästi suure üldistusega tähendab see seda, et iga täispataljoni operatsiooniala oli umbes 10-12 km lai ja ligi 15-30 km sügav. Teiste sõnadega esitas nii suur vastutusala ebareaalseid nõudmisi nende pataljonide luurele ja mobiilsusele.

UKRAINA RELVASTUS ATO SEKTORITES B JA D

UKR armee relvastuses oli T-64 tank, mida oli 80. aastatel moderniseeritud teatava aktiivsoomuse lisamisega. Kui T-64 kohtus lahingus oma eakaaslasega 80-ndatest aastatest, siis oli tulemus üpris võrdne, kuid juba kaasaegne vene T-72B3 versioon oli pea kõigis näitajates T-64 üle. Siiski ei saanud alahinnata T-64 125 mm peakahuri tähtsust lahinguväljal. Teoreetiliselt oli Ukraina selleks hetkeks juba moderniseerinud oma vanu tanke, kuid neid uusi mudeleid. Ilovaiski all ei kasutatud. 

Peamine lahingmasin oli BMP-2, millel oli 3o mm automaatkahur. Selle lahingmasina soomus oli ohtlikult läbistatav erinevatele vastase moonadele, mis tekitasid soomuki sees põlemist, mille tõttu võitlejad eelistasid valdavalt liikuda BMP soomusel.

Peamise tankitõrje relvana oli 51. brigaadil TT rühmadena 100 mm kahur MT-12 Rapira, mis ei olnud üldjuhul piisavalt võimas T-72 vastu, kui kõikide teiste masinate vastu siiski.

Ukraina armee relvastuses oli veel kaks patareid BM-21 Grad-e ja üks patarei 122 mm iseliikuvaid 2C1 Gvozdika suurtükke, mis asusid Ilovaiskist umbes 7-8 km kaugusel edela suunas. Muidugi olid olemas miinipildujad. Nagu sellest loetelust nähtub kuulus UKR kaudtuli 80-ndatesse aastatesse.

Vabatahtlikud pataljonid olid kõik kergejalaväe üksused, millele anti tugevduseks teinekord armee soomust. Erinevad pataljonid olid endale sebinud erinevaid masinaid. Videodel on näha ka õhutõrje ZSU-23 – 2 „Sergei“, mida kasutati peamiselt jalaväe toetusrelvana ja Toyota Hiluxi tüüpi maasturile kinnitatud TT raketikompleks „Metis“ (millest ei piisanud T-72B3M soomuse jaoks.) Vabatahtlikel pataljonidel oli siiski kasutada ka 82 mm miinipildujaid oma orgaanilise toena.

VASTANE

Sektori B ülem Homtšak oletas, et Ilovaiskis on 30-80 kergelt relvastatud separatisti. [9][10]

 „Krivbas“ ülem polkovnik Motrija leidis aga oma luurele tuginedes, et Ilovoiski separatistid on hästi relvastud ja ettevalmistatud positsioonidel: „Me nägime, kuidas Ilovaiski suunas veeti betoonplokk, mis ilmselt ei olnud mõeldud elumajade ehituseks, vaid positsioonide kindlustamiseks. Niisamuti peatasime ühe veoauto, mis vedas iseliikuva haubitsa varustust.“[11]

Teiste sõnadega ei paista avalikest allikatest, et UKR poolel oleks sel hetkel olnud head luureinformatsiooni.

ESIMENE LAHING 6-7 AUGUSTIL

Kryvbas ja 51 brigaadi elemendid kahe T-64 tankiga ja kahe BMP-2 proovisid neli korda linna sõita, aga iga kord edutult ja kandes kaotusi. Kokkuvõttes andis see teatud informatsiooni vastase kohta. Veelgi enam, tegemist oli pigem vene doktriinist tulnud mõistega – luure lahinguga. Võitlejate hinnang oli ühene. Tegemist on vastase kindlustatud positsioonidega. (укрепрайон)

Sealt edasi algas samuti üsnagi doktriini kohane vastase sidumine ja isoleerimine. Kryvbasi-i ülemale anti ülesandeks võtta sisse positsioonid Ilovaiski ümber, kuid pataljoniülem ütles, et tal lihtsalt ei ole mehi selle ülesande jaoks. Ta teeb, mis suudab. Veel olulisem oli aga see, et vabatahtlike ja sektor B staabi vahele sigines umbusaldus. Hiljem on räägitud isegi staabi korralduste saboteerimisest.

Siiski toimus järgmisel päeval toimus 10 km Ilovaiskist lõunas Kuteinikovos Kryvbasi rivistus. Pataljoniülem teatas, et nad peavad tagasi sõitma kohta, mida ta nimetas vene vandesõnaga „п#здорез“. Viisakamalt öeldes on see midagi sittaaugu ja hakklihamasina vahepealset. „Kõik, kes ei taha tulla, astugu rivist välja.“ Mõned astuvadki rivist välja. Pataljoniülem käsib edasi: „Andke oma relvad ja varustus ära ja kerige selle veoautoga kuradile.“

Ülejäänud sõitsid kahe tanki ja BMP toetusel Ilovaiskist Lääne poolt mööda ja võtavad sisse positsioonid väikeses ZELENE külas, mis kontrollis juurdepääsu ILOVAISK-ile põhjast. Neile anti ülesandeks jääda sinna vaid 2-3 päevaks, kuni toimub uus rünnak Ilovaiskile. Tegelikult jäädi sinna ligi kolmeks nädalaks. Esialgu seda muidugi keegi ei teadnud.

Pärast seda, kui küla keskel asuv Kryvbasi blokkpost on kinni pidanud põhjast Donetski tulnud veoautot, algab rünnak Kryvbassi pihta. Ilovaiski poolt pealt lastakse neid 82 mm miinipildujatest ja AGS-ist. Ja toimub ka rünnak umbes 50 mehega, kuid esialgu on seal ukrainlastel kohapeal kaks tanki T64, mis aitavad rünnaku tagasi lüüa. Kui esimene rünnak on tagasi löödud, käsib pataljoniülem vandesõnadega kõigil kohe kaevikud kaevata.[12] Esialgu arvasid võitlejad, et nii kivisesse pinnasesse ei ole võimalik kaevikuid kaevata, kuid juba järgmisel päeval kostitati neid kaugtulega ja kaevikud kaevusid kui imeväel. Keskmiselt loeti päevas 250 – 400 mürsku, mis nende ümber maha langes.

Hoolimata kaartulest tekkis järgnevatel päevadel rutiin. Oli generaator, oli elekter, võitlejad said ka oma mobiiltelefone laadida. (Hiljem nagu teame, keelatakse see ära.) Ühe järjekordse lahingu kohta mäletab kuulipildur, kuidas ta „töötles“ pikki tänavat kahtlasi kohti. Näiteks: „Aken, mille alumine ruut on ilma klaasita. Sinna lasen valangu. Ja siis veel.“ Käsirelvade distants 200 meetrit. Ühel päeval ründavad neid ka Kadõrovi tšetšeenid, kes karjusid: „Allahu akbar, andke alla.“ Kui tšetšeenidest mõned aga rünnakus surma said, siis kontrollis üks ukrainlastest, kas nad on ümber lõigatud, et siis kindel olla, et tegemist oli moslemitega.

TEINE LAHING 10. AUGUST.

Homtšakil ei olnud üsna objektiivselt võtta suuremal hulgal regulaararmeed. Ühe versiooni järgi jäi ta kindlaks oma vastase analüüsile, et Ilovaiskis on umbes paari rühma jagu vastase kergejalaväge. Seetõttu oleks tema arvestuse kohaselt pidanud piisama, kui talle anti tugevduseks juurde võitlejaid vabatahtlikest pataljonidest:.„Donbass“ (Rahvuskaardi alluvuses), „Dnipro-1“ ja „Shahtarsk“ (Siseministeeriumi alluvuses) ja „Azovil“ (Kaitseministeeriumi alluvuses). Loomulikult ei saabunud kohale terved pataljonid. Kui lisaväed kokku loeti, saadi tulemuseks umbes 200 võitlejat teiseks rünnakuks.[13] Teiste sõnadega, Homtšaki arvestuste kohaselt oli tal 3:1 ülekaal rünnaku alustamiseks. Teine versiooni kohaselt imiteeris Homtšaki plaan uuemat venelaste doktriini, milles proxisõjas kasutatakse regulaarvägesid vaid kiirete, täpsete löökide andmiseks, samal ajal kui „maakaitseväed“ mängivad eeljulgestuse rolli nii, et kallist tehnikat ei peaks ilmaasjata panema ebamugavatele positsioonidele.

„Azovi“, „Donbasi“ ja „Shahtarski“ võitlejad alustasid koordineeritud rünnakuga erinevatest suundadest. Neid pidi toetama taas 51. brigaadi kolm tanki T-64, nii et iga „kompanii“ sai tugevduseks ühe tanki. Kummatigi astus taas mängu „sõjaõnne“ puudumine, kui nii võib nimetada kesise väljaõppega tankide tegutsemist. Üks tankidest läks kohe ülekuumenenud mootori tõttu, teine jäi seletamatul põhjusel checkpointi ja kolmas lasti kohe lahingu alguses katki separatistide/venelaste iseliikuva suurtüki poolt. Vabatahtlikke oli toetamas ka üks 51. brigaadi BMP, mis läks katki iga paarisaja meetri järel.[14] Mida see tähendas? Kuna linna ründamiseks tuli vähemalt kahest rünnakusuunast läbida ka olulisi lagedaid alasid, siis oleks just tankid olnud need relvad, mis oleks maha surunud ja sidunud kaitsepositsioonidel vastaseid. Nagu öeldud, tankid langesid kohe välja. Ainuke sõitev raskekuulipilduja oli pandud nn. „Azovi piparkoogi“ peale. See kujutas endast metallplaatidega kaetud Kamaz veoautot. Õnnetuseks lasti ka see auto katki. Teisest küljest tulnud Azov pidas veidi kauem vastu, aga kui separatistide snaiper oli tapnud 3 Azovi sõdurit, jäi ka nende rünnak seisma: „Meile öeldi, et linnas on peaaegu tühi. Kaitsjaid pidi olema ainult 50 mees. Meie luureinfo oli halb,“ õigustas end Azovi pataljon.[15] Vaid Donbassi omadel, kes ründasid puudeallee varjus, õnnestu läbi murda kaitsjate esimesest kaitseliinist. Kaitsjad taganesid kesklinna suunas. Seejärel aga suutsid väidetavad GRU spetznazi võitlejad lipsata „Azovi“ ja „Donbas“ vahele ja tekitasid oma laskudega olukorra, kus UKR vabatahtlikud arvasid, et käimas on „omatuli“. Tekkinud segaduses pöördusid ründajad tagasi, kuna uskusid, et neil ei ole piisavalt jõudu, et kohapeale jääda, samuti sooviti taastada korralik kommunikatsioon kahe pataljoni võitlejate vahel. Kokku kaotas UKR sel päeval 12 meest langenutena.

Järgmisel hommikul, 11. augustil 2014 andis ATO staap välja käsu sektorile B välja töötada põhjalik operatsiooniplaan, mille üheks punktiks oli Ilovaiskis asuvate vägede blokeerimine ja seejärel „linna puhastamine ebaseaduslikest relvagrupeeringutest“.[16] Sealt edasi käivitus käsu koostamise tsükkel koos vajalike vägede liigutamisega.

KOMMENTAAR

Võimalik, et eelpool toodud kirjelduses on mingid lüngad. Sellest lahingust palju ei räägita. Igal juhul võib nappidest infokildudest välja lugeda, et UKR luure oli väga lünklik. Eriti, kuna ette ei suudetud tuvastada iseliikuvat haubitsat, mis ühe tanki purustas. Samas see haubitsa kasutamine otsetule relvana on üsna tüüpiline sellele sõjale. Niisamuti paistab selles episoodis välja naaberüksustega ja ka oma juhtkonnaga kehv koordinatsioon ja side. Need teemad on ka meil Kaitseliidu võitlejatel mingil hetkel läbi elatud ja paljudele tuttavad.

Märkimisväärne on snaipri mõju. Nähtamatu laskur pani ühe rühma seisma…

KOLMAS LAHING 18. AUGUST

Donbassi pataljoni ülema Sementšenko sõnul oli ATO juhtkonnal plaan kaasata järgmisse rünnakusse 800 võitlejat, keda oleks toetanud UKR regulaararmee rasketehnika. Tegelikult tuli 51. brigaadi roodule lisaks ainult värskelt formeeritud 17. tankibrigaadi taktikaline grupp. (4 tanki, 4 BMP-d ja 82 sõdurit.) Pange tähele, meeste arvult on seda vähem kui üks rood (kompanii), kuid taktikaliseks grupiks muutub see just tankrühma olemasolu tõttu. Semetšenko vaatest jäi küll välja, et samaaegselt toodi UKR tagalasse ka üks 122 mm haubitsapatarei ja 2 Gradide patareid. 

KOMMENTAAR

Järgnevate sündmuste kajastamise puhul on väga huvitav jälgida, et enamik ajakirjanikke ja sündmustest osalejaid ei suutnud haarata lahinguvälja laiemalt kui oma pataljoni ala, samal ajal kui Kaitseministeeriumi hilisemas analüüsis toonitatakse just laiemat strateegilist vaadet. Seda on hästi näha ka avalikkuse jaoks toodetud kaartide pealt. See on oluline tähelepanek selles suhtes, et oma emotsionaalselt mõjult avalikule arvamusele olid kohalikud lood tähtsamad, kuid suurema pildi analüüs.

Vahetult Ilovaiski rünnakuks saadi aga mitmelt poolt kokku kraabitult vabatahtlike pataljonide mehi – kokku 465 võitlejat : „Donbass“ (220 meest), „Dnipro-1“ (78 meest), Siseministeeriumi alluvusega „Mirotvorets“ (74 meest), „Svitjaz“ (30 meest), „Herson“ (30 meest) ja Ivano-Frankivsk“ (33 meest).  Siia juurde tuleb arvestada, et vabatahtlike hulgas oli alati nn. „vaime“. Inimesi, keda ei oldud vormistatud. Vähemalt Donbassi ridades oli tegelikult veidi rohkem inimesi.[17]  On olemas ka venelaste arvamus, mille järgi UKR poolel oli kokku ligi 1700 võitlejat. Kui see number on ligilähedaselt õige, siis sisaldas see arvamus kindlasti ka regulaarvägede üksusi kogu antud operatsioonialal.[18] Selleks hetkeks oli Ilovoiski linnas vene poole andmetel 500 võitlejat.[19] Kõiki neid numbreid tuleb kindlasti võtta ettevaatlikult. Igal juhul oli ründava poole ülekaal isegi kõige optimistlikumate hinnangute järgi vaid 3:1, mida ka vene doktriini kohaselt linnalahinguks on liiga vähe. Viljandi suuruse linna vallutamiseks, aga näiteks „Donbas“ oli sama mudelit juba varem edukalt kasutanud.  Ukraina pool oli ennast üles ehitanud vastavalt Nõukogude aegsele doktriinile, kus ründav jõud on jaotatud kolme gruppi:

1) Kõige ees on rünnakugrupp, kes siseneb hoonestatud alale lõuna poolt. Seda rolli täitsid vabatahtlikud. 

2) Nende järel tuleb löögigrupp, mis sisaldab rasketehnikat (tanke), mis esialgu kehtestab kontrolli välisperimeetri ümber. Seda rolli täitis peamiselt 51.br 1 PTG, mis koos Kryvbassiga kontrollis kõige ohtlikumat suunda ehk Lääne suunda (kuhu jäi Donetsk) umbes 5-10 km laiuselt. Vajadusel võisid selle grupi tankid manööverdada kuhu vaja ja abistada rünnakugruppi.

3) Lõpuks kolmas grupp, kus on tagala ja kaartule toetus.

RÜNNAK

18. augustil tegi UKR kolmanda katse vallutada Ilovoiskit. Rünnaku lähtejoon asus umbes 9 km Ilovaiskist lõunas MNOHOPILLYA (Mnogopolje) küla juures, kuhu oli rajatud julgestusega tugipunkt (oporni punkt), mida mehitas 51. brigaadi 2.PTG üks rühm koos miinipildujate, mõne tankitõrje kahuriga MT12 „Rapira“ ja AGS-17 „Plamja“

Dnipro1 ja Azov lähenesid linnale idast VYNOHRADNE küla kaudu, kuid ei jõudnud eriti kaugele. Donbas võttis kõigepealt vasakult tiivalt HRABSKE küla ja seejärel sisenes linna Lääne poolt, ööl vastu 19. augustit. Neid toetas miinipilduja tuli MNOHOPILLYA küla juurest.  Esimese hooga ei kohanud Donbas peaaegu mingit vastupanu, nii et nad võisid rahulikult heisata linnavalitsuse hoonele urkaina lipu. Oma baasiks linna keskel valiti Ilovaiski keskkooli hoone üsna raudtee ligidal. Sealsamas võeti ka raudtee depoo teiseks tugipuntiks, kuhu asusid ülejäänud pataljonide võitlejad. Donbassi võitlejad jutustasid, et linna minek oligi liiga lihtne: „Marsi nagu paraadile“ Kohe järgmisel päeval sai aga pataljoniülem Sememtšenko miinipilduja tulest haavata ja viidi evakueeriti Ilovaiskist. Hiljem arvas ta Facebooki postituses, et kui tal tõesti oleks sel hetkel olnud 800 võitlejat, siis oleks kohe edasi liigutud ja kogu linna ära võetud.[20] Probleem oli ju selles, et eesmärgiks ei olnud ju mitte lihtsalt linnast läbi jalutada, vaid püüda ka hõivatud territooriumi kontrollida. Nüüd hakkas meeste arv mängima. Kõigest hoolimata läks Kiievisse väga optimistlik raport – mõelda vaid – Ilovaiski linnavalitsuse kohal lehvib Ukraina lipp.

Ajakirjanik Georgi Ak Murza püüdis neil päevil ühendust saada oma sõbraga, kes võitles Ilovaiski all. SMS küsimusel peale tuli aga vastus: „Su sõber on põrgus. Aga tema laibaga me toitsime koeri.“[21]

20 AUGUST

Järgmisel päeval teatas Ukraina Rahvuslik Julgeolekunõukogu hommikul oma ametlikke kanaleid pidi, et UKR väed on võtnud Ilovaiski oma kontrolli alla. Ilovaiskis toimus aga samal ajal kaks ärevat arengut. Kõigepealt ilmnes, et linna kirdenurgas oli piisavalt separatistlikke jõude, kes alustasid miinipilduja tule toel vasturünnakut. Samal ajal aga Azovi ja Sahtarski pataljonid lahkusid. ATO juhtkonna tasandil oli selle otsuse põhjuseks teade, et  lõunas tuli üle VF piiri NOVOAZOVSKI ligidal VF sõjaväe kolonn. Kuna Ilovaiskis paistis kõik hästi minevat, anti käsk Azovile ja Sahtarskile minna tugevdama Mariupoli ja Komsomolskoe linnade kaitset.

Püüame aga korra mõista, mida tundsid Ilovaiskisse jäänud vabatahtlikud, kui nad järgmisel päeval avastasid, et tegelikult ei ole linna vastupanu veel murtud ja Azov samal ajal lahkub… Loomulikult hakkas toimima katkine telefon ja levisid pahatahtlikud kuulujutud.

Näiteks hilisemates Ilovaiskis võidelnud meeste meenutustes ei mainita kordagi VF rünnakut Novoazovskile, küll räägitakse, et Azovi omad kurtsid suurte kaotuste üle, mis takistas neid ülesande jätkamist Ilovaiskis. Nende meeleolude näiteks on samal päeval linna jõudnud ukraina ajakirjaniku ülevaade: „Linna keskel on 50 „Donbassi“ võitlejat. Nendega on veel 30 võitlejat “Krivbassist“, 10 – „Shaterskast“ ja mõned võitlejad „Aidarist“ „Parem sektor“ on veidi eraldi vasakul tiival. „Azov“ asus paremal tiival, kuid lahkus, teatades, et nende kaotused on liiga suured jätkamiseks. /…/ Linna äärealadel on aga vastaspoole võitlejad. Sisuliselt on vabatahtlikud sisse piiratud. Kaotused on suured. Donbass kaotas pealetungi esimese päevaga 5 meest langenutena. Lisaks haavatud. Linnas toimib raadioside, aga mõlemad osapooled kasutavad samu kanaleid ja kuulavad üksteist pealt. Aeg ajalt sõimatakse ja ähvardatakse üksteist.“ [22]

Selle päeva olulisemaks sündmuseks oli Dnipro 1 ja Donbass võitlejate ühenduse loomine linna keskel. Oma sillapead laiendada ei õnnestunud, sest separatistide vasturünnak oli tõhus. Donbassi võitlejate hilisemates intervjuudes jäi kõlama arvamus, et separatistid lasid neid meelega linna sisse, et siis hakata neid „kulutama“ läbi erinevate varitsuste.  Kusagil tekkis halb eelaimdus. Päeva keskel palub Donabassi ülem abiväge, kuid ei saa mingit selget vastust. Hiljem Facebookis arveid õiendades kirjutas ta, et juba 20. augustil hüljati nende pataljon nii valitsuse, kui ka teiste vabatahtlike pataljonide poolt.

KOMMENTAAR

Selle sõja üheks omapäraks on vabatahtlikega poliitiline mõju riigi ja lahingtegevuse juhtimisele. Vabatahtlikud asusid vähemalt 2014. aastal väga selgelt väljaspool armee teavituse sõnumidistsipliini piiranguid. Nende sotsiaalmeedias tehtavad postitused sisaldasid tihti tahtmatut valeinformatsiooni, aga eelkõige sisaldasid nad vahetult kriitilisi kommentaare lahingutegevuse kohta. Me ju kõik teame, et „ülemused on alati lollid“, nii et vabatahtlike kaasamise paratamatuks osaks sai ka pea konstantne kriitika regulaararmee aadressil, mis jõudsalt võimendus läbi sotsiaalmeedia. Või mida arvata sellest, kui üks pataljonikomandör keset lahingut teeb postituse, kus süüdistab valitsust ja võitluskaaslasi. Mida arvata sellest siis, kui tal on isegi õigus?

SEPARATISTIDE VASTURÜNNAK?

Mida tähendas vasturünnak? Ilovaiskis oli väidetavalt mingi hulk kohalikke „omakaitse“ mehi. Löögijõulisema üksuse aga moodustas Mihhail „Givi“ Tolstõh  nn. Somaali pataljon. Kohe pärast UKR 18. augusti rünnaku algust palus Givi toetust ja talle anti DRV poolt suurtükiväge ja lisaks saabus ka nn „Motorola“ juhitud üksus.

Järgnevatel päevadel kujuneb Ilovaiskis omaette patiseis, kus tehakse vastastikuseid rünnakuid, paigutatakse miine ja võideldakse üksikute hoonete pärast, aga tegelikku edu ei suuda kumbki pool saavutada. Selle asemel tekib omamoodi rutiin. Ukraina ajakirjanik kirjeldab vabatahtlikke olmet järgnevalt: „,Toimib vabatahtlikke „tagala“, milles hoovis muuhulgas maasse kaevatud tualett. See on tehtud mugavaks, sest meest poolt kaevatud augule on peale pandud kusagilt leitud WC pott. Muidugi ilma veeta. Vesi on kinni keeratud. Joogivett tuleb leida kaevudest. Kusagilt on leitud ka interneti ruuter, nii et mehed saavad augustis 2014 veel iga päev endale lubada mobiiltelefoniga sotsiaalmeedias kondamist. Huvitava nipina kasutatakse naiste hügeenisidemeid saabaste sisetaldadena, et jalad liialt ei higistaks. Samal ajal on vabatahtlikel elementaarsest varustusest veel palju puudu. Ei ole lebomatte, magamiskotte jne. Ehkki võitlejatel on leping Rahvuskaardiga, on nad saanud kolme kuu peale veidi üle 1000 grivna. (umbes 300 eurot)[23]Tsiviilelanikkond istub aga samal ajal keldrites.

Youtube’is on kaks videot, milles ühel on näha Donbassi võitlejaid ja teises Motorola mehi. Videod ei näita kindlasti kõiki võimalikke sõjapidamise etappe või viise, aga siiski on nende kahe video võrdlus huvitav. Kõigepealt on erinev, kuidas kasutatakse soomusmasinaid. Donbassil on tugevduseks BMP-2, mis liigub jalaväe ees. Sisuliselt otsivad jalaväelased soomuse taga kaitset. Linnalahingus ei loeta seda aga väga heaks taktikaks, kuna soomus on linnas väga haavatav. Niipea, kui sõdurid kaotavad oma soomuse, on kadunud üheaegselt nende tuletoetus ja ka nende mobiilsus. Motorolal on videos kasutada BTR. Ta ise oli sõjaliselt väljaõppelt merejalaväelane. Ma ei tea, kas see mängis mingit rolli, kuid tema üksuse taktikaline liikumine on teistsugune ja meenutab pigem seda, kuidas eesti scoutid liikusid näiteks Afganistanis. Jalavägi liigub tänaval kahes kolonnis ees ja alles nende järel tuleb soomuk. Niisamuti paistab videost, kuidas kaks täpsuslaskurit kontrollivad läbi Dragunovi SVD optikate pidevalt tänavate sügavust. Ristmike ületamine toimub alles siis, kui ristuvate tänavate suunad on julgestatud.

Siiski peegeldab ka separatistide video, et neil puudub hea koordinatsioon ja side teist oma üksustega linnas. Seetõttu toimub kohtumine kahe sõbraliku üksuse vahel üsna metsikul moel.

Rühma varustuses on näha vähemalt 2 RPG-26 ja mõnda RPG-7, mis kokku moodustavad täiesti arvestava TT jõu T-64 ja kindlasti ka BMP-2 vastu. Videol on näha, et sihtmärki silmates liigub kaks RPG meest koos jahile. Ehk arusaamine on selge, sihtmärki lastakse korraga mitmest TT torust.

Huvitav on muidugi see, et ka kontakti sattudes, jäävad nii UKR kui separatistide pool videodes pigem tänavatele, selle asemel, et hakata liikuma mööda hoove. Kuid see võib olla pigem nende videode peale salvestatud episoodid, mille põhjal ei saa taktika asjus liiga suuri järeldusi teha. Niisamuti ei tundu videode põhjal, et kummalgi poolel oleks üksikvõitleja tasandil näha olulist taseme erinevust keskpärases relvakäsitsemises.

KURIOOSUM TANKIGA

Krivbasi võitlejad said Ilovaiskist põhja pool ZELENOVE küla juures tunda, et separatistide vasturünnak on tõsine. 20. augustil anti neile kaugtuld ja seejärel ründas neid ka üks tank. Juri Sinkovsky Krivbasist mäletab: „Esialgu kaitses meid puude allee, aga tankirünnaku kahe-kolme mürsuga olid need puud läinud. Tank peatus meie kaevatud positsioonidest umbes 700 meetri kaugusel. Seejärel sain ma aru, et GRAD-id on kui lapselalin tankitule kõrval. Sa lähed lihtsalt hulluks. Sul ei ole isegi aega, et kuulata paar sekundit vilet. Tanki lask ja mürsu päralejõudmine sulab kokku üheks pauguks.“

Abitusest otsustati ette võtta suhteliselt meeleheitlik samm. Kuulipildur, kellel olid soomustläbistavad kuulid otsustas minna tankile veidi ligemale ja tulistada torni pihta, lootuses, et äkki lähevad mingid vaatlus- või sihtimisseaded katki. Kuulipildur sai teha umbes kaheksa valangut, saades ise samal ajal tabamuse puusa.

„Ootamatult jäi aga tank vait… Seejärel mõne aja möödudes algas äge kaartuli. Nad lasid kõigega, mis neil oli. Meie läksime raudteesilla alla varju. See oli väga tugev vari, kuid mingil hetkel sai üks vagun tabamuse ja sealt lendas kild mulle õlga. Ma ei saanud enam hingata. Veidi hiljem tulid meie poisid ja viisid minu ja kuulipilduri ära. Mäletan, kuidas mu pea oli medõe süles. Ta rääkis, et kõik saab korda ja ise nuttis samal ajal. Ma tunnen praegu ka veel ta pisarate maitset.“

Samal ajal Kiievis tehakse otsuseid väikese hilinemisega, kuid lõpuks otsustatakse saata lisajõude regulaarvägede seast. Kas see oli edu edendamiseks või vastuseks toetusepalvetele, seda ma ei tea. Igal juhul saadeti Dnepropetrovski oblastist, (mis oli ligi 200 km eemal) sektor B staabi suunas teele 93. mehhaniseeritud brigaadi 1. PTG. (337 meest, 2 tanki T64 ja 12 BMP) Sama brigaadi üks taktikalistest gruppidest oli aga juba saabunud Sektorisse D. Esimese hooga tuli arvestada, et sellel kõige värskemal abijõul seisis ees umbes 500 km rännak, mis tähendas vähemalt 2 päeva enne nende astumist lahingutesse. Huvitav on siiski see, et vabatahtlikud ei saanud samal päeval teada, et nende poole siiski liigub abiväge.[24] Neil süveneb tunne, et neid on hüljatud.

21. AUGUST

Donetski poolt rünnati Ilovaiskist lääne pool asuvas HRABSKE külas paiknevaid välisperimeetri positsioone. Ka seal paiknes Kryvbasi üksus. Kaudtulega rünnati ka teisi kaugemaid blokkposte. „Nad lasid meid Uragani ja Grad BM-21 rakettide ja miinipildujatega. Päevas sadas meie ümber maha umbes 300 mürsku. Iga päev toimus ka otsetule kontakt.“[25]

Donbassi komandör Sementšenko on samal ajal Dnepropetrovskis haiglas ja nõusid palavikuliselt Kiievist abiväge. Seda aga talle ei lubatud.[26]

Kui vaadata Ilovaiskist alles jäänud videosid, siis hakkab silma, et kaugtuli mõjub eelkõige demoraliseerivalt. Sinu pihta lastakse, sa oled kaevikus või keldris ja sa ei saa midagi teha.  UKR poolel ei olnud sel hetkel piisavat tehnilist võimekust, et anda vastupatareid tuld. Ei olnud luurel silmi, ei olnud suurtüki radareid, ei olnud UAV-sid. Siis istud sa kaevikus ja küsid iseendalt, millal või millega see lõppeb. Keegi peab ju mingi muudatuse siia tooma? Seejärel saabub vaikus ja rühmaülem hüüab: „Haavatuid on?“ Mõnikord on vastus jaatav.

Rohkem reaktiivsuurtükiväge ja rohkem ala sihtmärkide ründamist.

Samast episoodist tuleb välja ka antud sõja eripära kaudtule kasutamises. Nimelt ilmneb statistikas, et suurtükkide ja reaktiivsuutükkide kasutuse omavaheline suhtes kasutati seekord reaktiivsuurtükiväge rohkem kui varem. See ei ole juhuslik, sest VF PTG koosseisus suurenes raketisuurtükiväe osakaal võrreldes üheraualiste relvadega. Piltikult öeldes 3 Gradi – 4 122 mm haubitsa kohta. See tähendab aga eelkõige ala pommitamise tähtsust võrreldes konkreetsete sihtmärkidega ründamisega.[27] Niisamuti nähakse pidevalt enne suurtükituld taevas UAV-sid, mida vene poolt aktiivselt kasutab. Väidetavalt oli Ilovaiski ruumis 6 UAV-d erinevatel kõrgustel.

Väga õpetlik on vaadata ukraina ajakirjaniku Rostislav Šapošnikov videopäevikut Monopolje tugipunktist. Seal on näha kaevatud kaevikud ja relvad, mis on suunatud Ilovaiski suunas. Samal ajal seisavad puude varjus ilma igasuguse kaitsete erinevad tagala ja toetuse autod. Ühel hetkel algab kaartuli ja need autod hävivad, ehkki elavjõud on ilusasti kindlustatud katustega kaevikutes sel hetkel. Õppetund on ilmselge. Kõik mis vastase tulejuhile silma paistab ja veel enam, mis UAV operaatorile silma jääb, saab kohe kaudtule poolt karistatud.

22.-23. AUGUST

22. august algab teatava vaikusega. On isegi arvatud, et separatistid viisid sel hetkel mingil hulgal jalaväelasi Ilovaiskist välja, et teha reorg. Kuid see ei ole kõige olulisem sündmus.

22. augustil annab NATO teada VF iseliikuvate suurtükkide piiriülesest kaudtule rünnakust. Seejärel ka üksuste liikumisest üle piiri.[28] Kummatigi ei jõua see informatsioon väidetavalt ATO sektorini B, sest alles kaks päeva hiljem 24. augustil sai kindral Homtšak teate, et 80- 100 vene soomusmasinat on ületanud piiri.[29] Pavel Netosov rääkis loengus, et kui ta kohtus ameeriklastega ja rääkis neile vene tehnikast Ukrainas, siis see ei paistnud ameeriklasi üldse huvitavat, kuivõrd neil oli satelliitide kaudu see informatsioon juba teada. Igal juhul avaldab NATO taas fotosid VF sõjaväest Ukraina territooriumil, aga see informatsioon justkui liigus mingis paralleeluniversumis. Võib-olla jäeti see lahinguväljal tähelepanuta, sest NATO oli juba varem avaldanud taolisi fotosid ja midagi uut need lahinguväljale ei toonud. Kogu see informatsioon ei saanud ukrainlastele olla täiesti ootamatu, sest juba rohkem kui kuu aega oli toiminu piiriülene kaudtuli ja palju räägiti VF erivägedest. Ka poliitilisel tasandil deklareeriti, et Ukraina peab võimalikuks VF invasiooni, kuid on valmis seda peatama.^[37]

Sellest hoolimata valitses informatsiooni liikumises segadus. Seekordne info võis Sektor B staapi tulla Sektorist D, kus juba päev varem 23. augustil oli Ukraina piirivalve püüdnud edastada teadet VF kolonni piiriületuse kohta ATO juhtkonnale. Seda raportit peeti aga valeinformatsiooniks. Kaks ukraina erariides ohvitseri 93. Meh. brigaadist sõitsid sellest kolonnist mööda ja edastasid kohe raporti ATO juhtkonnale, kus aga arvati, et ukraina ohvitserid olid ekslikult pidanud ukraina oma üksust venelasteks. Oma osa selles võis mängida see, et VF kolonnil ei olnud eraldusmärke. Nende masinad oli märgistatud ainult valge ringiga tehnikal, mis ei olnud igast küljest nähtav. UKR enda tehnika tunnuseks sel hetkel oli kaks paralleelset valget triipu, mida samuti igast küljest ei olnud võimalik vaadelda. Sellepeale sõitis Sektor D staabiülem, polkovnik Ramihavlo, ise AMRVOSIIVKA-st välja ja nägi oma silmaga, kuidas VF pataljoni taktikaline grupp sõitis temast mööda sügavamale Ukraina sisemaale.  Ramihavlo helistas seepeale otse Ukraina peastaabi ülemale kindral Viktor Muzhenkole, kes arvas, et tegemist on „ainult demonstratiivse käiguga“. Parlamendi juurdluse kohaselt olevat Muženko isegi karjunud helistaja peale: „Te olete argpüks. Me oleme taolisi asju juba näinud.“ Ka mitmes teises juurdlused on välja toonud Kindralstaabi jahmunud reaktsiooni. Pigem eeldades Krimmi hübriidmudeli jätkamist, ei usutud et venelased tõesti ikkagi ründavad konventsionaalsete jõududega seejuures sõda kuulutamata.

VF INVASIOONIGRUPP

Tagantjärele on nüüd tuvastatud, et vene operatsioon käivituski 23. augustil, kui algas rünnak Sektorile D AMVROSIIVKA alalt. Ukraina ametliku juurdluse hinnangul oli sissetunginud VF väekontingendi suuruseks sel hetkel 6-9 pataljoni taktikalist gruppi (PTG): 3500 inimest, kuni 60 tanki, kuni 320 BMP või BMD-d, kuni 60 suurtükki, kuni 45 miinipildujat ja 5 tankitõrje raketiseadeldist.[30] Igaks juhuks võib neisse numbritesse suhtuda kerge ettevaatlikkusega, kuid PTG sissetungi fakti iseenesest.

Pataljoni taktikaline grupp (PTG) tähendab üldjoones seda, et mehhaniseeritud jalaväe või õhudessandi (BMD) pataljonile oli tugevduseks antud tanki rood ja suurtüki patarei.  Samas oli PTG kolonnis veel rohkem masinaid, sest arvestada tuli ka tagala-, juhtimise ja muu elemendi kaasasõitmisega.  80 – 100 masinat, millest eespool juttu, kujutab seega ühe PTG kolonni. Peamiselt kasutas VF sõduritena „kontraktnikuid“ ehk professionaalseid sõjaväelasi, kuid on ka teateid, et tagala ja toetuse üksustes oli ka ajateenijaid. Üldiselt väidavad kõik hiljem vangilangenud VF sõjaväelased, et nad ei teadnud kuni piiri ületamiseni, mis on nende ülesandeks.

Ukraina väejuhatuse hinnangul saavutas separatistide pool VF vägede lisandumisega Ilovaiski rajoonis väga olulise ülekaalu. Tanke oli 1:11, suurtükke 1:15, Grade 1:24. [31] Vene pool muidugi väidab, et kogu järgnev võit tuli DRV relvajõudude oskusliku manööverdamise tulemusena.

MILLISED OLID ATO KAALUTLUSED?

Millega pidi UKR kindralstaap veel arvestama? Eelkõige sellega, et vahetult Ukraina idapiiri taga oli väga nähtavalt tuvastatud 35 VF PTG-i mitte vähem kui 45 000 võitlejaga. Vähemalt teoreetiliselt pidi arvestatama, et selline jõud võib alustada rünnakuga kogu piiri ulatuses mitmes kohas. Eelkõige eeldati, et rünnatakse veel LUGANSKI ja MARIUPOLI suunal. See oli ka üheks peamiseks põhjuseks, miks UKR poolel ei olnud võimalik saata Ilovaiskisse olulisel hulgal abiväge.

VF RÜNNAKU ARENG

Klassikaliselt toimus kõigepealt suurtüki ettevalmistustuli kogu alal kuni SAVUR-MOHULA mäeni idas. Seal asuv UKR 93. MBr vähendatud PTG leidis, et nad ilma mingi vastutegevuse võimaluseta, liiguvad nad pigem ära Ilovaiski piirkonda.[32] Nende kolonn sõitis läbi Amvrosivka, kus neid ootasid Prikarpattia 5 territoriaalkatse pataljoni ärevad silmad. Mida pidid need mehed mõtlema, kui nad teadsid, et neist idas on ainult seesama PTG, mis nüüd ära liigub. Järelikult on nemad kõige ohtlikumas suunas sisuliselt üksi jäetud. Veidi hiljem hakati ka nende pihta tulistama VF territooriumilt kaudtuld. Järgmisel hetkel ei pidanud Karpaatia poegade närvid vastu ja kogu pataljon lahkus veoautodel oma positsioonidelt lääne suunas. Tunnistajate sõnul oli võitlejate moraal selleks hetkeks juba nii madal, et möödasõitnud ohvitserid nägid kontrollpostidel purjus võitlejaid.

Hilisemates juurdlustes on paar korda osutatud, et kogu UKR kaitsesüsteem lagunes doominokivina pärast Prikarpattia pataljoni omavolilist lahkumist. Kui neid püüda mõista, siis algaks see sellest, et need Lääne-Ukraina mehed said aru, et VF poolt on tulemas soomusvägi, aga neil ei ole mingit reaalset tankitõrje võimekust. Kuidas nad seda rinnet peavad?

KOMMENTAAR

Kui ma küsisin Pavel Netosovilt, millised on kaks soovitust, mida ta annaks kaasa igaühele, kes läheb sõtta. Siis esimene neist oli – hoidu inimestest, kes tarbivad alkoholi. Pinges inimesed lähevad siis tülli ja purjus relvadega inimesed tapavad ka omasid. See soovitus meenus mulle kohe, kui lugesin UKR prokuratuuri juurdluse materjale Prykarpatija kohta.

Teine soovitus oli omamoodi loogilisem: „Ära võta iial maast üles midagi, mida sa ise sinna pannud ei ole.“

Samal ajal sattusid VF kolonniga kontakti ka 28. MBr roodu taktikaline grupp, mis kaitsesid kogu sektor B lõunatiiba. Ka sealsed värskelt mobiliseeritud sõdurid deserteerisid ja läksid koju, jättes 17. brigaadi ohvitseri omapead võitlema. Hilisem juurdlus tõdes, et taganedes ei püstitatud mingeid miini või muid tõkkeid.

Sektori D parema tiiva viimased kaitsjad Ukraina Rahvuskaardist lõid tagasi mitu separatistide ja vene jõudude rünnakut, enne kui ka nemad eemaldusid.

Selle päeva kõige tähtsam mõttekoht seisnes sisuliselt kahe pataljoni nii madalas võitlusmoraalis, et see rinna lagunes veel enne vastasega tegelikku kontakti sattumist. Suuresti oli tegemist desertööride väga ratsionaalse otsusega, sest neil ei olnud ei väljaõpet ega varustust, et VF regulaarvägedele vastu minna. Kuid deserteerimine jääb häbiks sellegipoolest ja halvavalt mõjus ta kõikide võitlusmoraalile.

Samal ajal liikusid VF väed vähemalt kahes peamises löögisuunas, millest peamine oli suunatud otse Läände, et ühineda Amvrosiivka-Starobeševo suunal Donetski RV territooriumiga ja piirata seega sisse Ilovaiski alal paiknevad UKR väed. Teine löök oli suunatud lõunasse Novoazovskisse ja ähvardas samal ajal Mariupoli.

24 AUGUST

UKRAINA ISESEISVUSPÄEV

24. Augusti hommiku saabudes oli Ilovoiski idapoolne tiib lakanud toimimast ja sektor d vastase poolt likvideeritud. Enne VF invasiooni oli seal olnud ligi 4000 meest, kellest nüüd vaid 1000 taganes sektorisse B. Ülejäänud olid deserteerinud, vangi langenud, hukkunud jne.[33] Ukraina kaitseministeeriumi hinnangul oli ukraina pool selleks hetkeks kaotanud üleoleku, sest VF rünnak toimus üheaegselt Luganski oblastisse, Mariupoli suunale ja ka Ilovaiski suunal. Samal päeval tegi DRV ülemjuhataja Aleksander Zahartšenko avalduse, et alanud kõikidest suundadest rünnak ukraina jõudude vastu.

UKR pool tegi veel mõne veel meeleheitliku sammud. Ilovaiski poole saadeti abiväena 92. meh brigaadi baasil moodustatud roodu taktikaline grupp, milles oli 276 sõdurit, 4 tanki, 3 iseliikuvat haubitsat ja üle 10 BMP.  Kuid nende liikumiskiirust arvestades, oli teada, et nad jõuavad Ilovaiski ruumi alles paari päeva pärast ehk siis 27.augustil. Ka ideaalkujul ei olnud reserve, kes oleksid suutnud lahingusse astuda enne 1. septembrit. [34]

Kõike seda me teame täna tagantjärele. Samal ajal olid reavõitlejad infosulus ja see tegi neid ärevaks. Mingi info liikus ka vahetult üksuste vahel. Igal juhul andis Ilovaiskist üks ajakirjanik telefoni teel Kiievisse edasi informatsiooni, et Kuteinikovi juures purustati täielikult 28. brigaad üksused.

Samal ajal hakati järsku kõikjal Ilovaiski välises perimeetris asju ümber korraldama. Ühel hetkel oli vaja torud 180 kraadi ümber keerata ja positsioone vahetada, aga kõrgemalt poolt ei tulnud ikka selget infot VF sissetungi tegeliku suuruse kohta. Sektori B ülem Homtšak käis ise positsioone läbi ja mikrojuhtis uute positsioonide rajamist. Nihutati nii MT12 Rapira-sid kui ka mõningaid tanke T64.

24. augustil  jõudsid VF üksused Ilovaiski välist perimeetrit turvava 51. brigaadi kaitsepositsioonideni teel KUTEINIKOV-i ligidal, kus asus suurtükiväe kapten Koval TT kahuriga MT-12 Rapiir. Koval küsis ülevalt luba avada tuli, kuid vastus oli eitav, kuna kolonni kuuluvust ei olnud võimalik tuvastada. See olukord ei kestnud kaua, kuna kolonn ise avas ukraina positsioonide pihta tule. Kapten Koval patarei vastas tulele ja purustas  vene kolonni juhtmasina BMP-2.  Pimeduse saabudes liikus kapten Kovali üksus koos vabatahtlikega järgmistele positsioonidel Lõuna pool MNOHOPILLIA-t, kus järgmisel päeval satuti kontakti vene dessantüksustega, kes ilmselt eksimuse või halva luure tõttu liikusid ilma julgestusteta. Kovalil õnnestus sel päeval purustada 3 vene MT-LB soomukit, aga see ei muutnud suures pildis kuigi palju. Pärastlõunal jõudsin VF tankid MNOGOPOLJE ligidale ja lasid positsioonide ligidal seisnud laskemoona auto õhku. Kummatigi aga rünnak ei jätkunud, kuna venelaste pealöök ei olnud suunatud otse Ilovaiskisse, vaid Lääne, et Ilovaiskit kotti võtta.

PARAAD KIIEVIS

Samal ajal toimus Kiievis Ukraina iseseisvuspäeva paraad…, mida Ilovaiski ümbruses istuvad mehed said televiisorist vaadata. See oli vägev. Ilovaiskis istuvatele meestele oli see aga kui näkku sülitamine, sest nüüd juba elati teadmisega, et nende suunas liigub VF regulaararmee, aga Ilovaiski ümbruses napib justnimelt neid Kiievis sõitvaid soomukeid. Mida nad seal teevad? Miks nad ei ole Ilovaiskis? Aastaid hiljem jutustas UKR peastaabiülem Muzenko, et tema oli vastu selle paraadi taolisele korraldamisele, aga Porošenko meeskond ütles, et paraadi ärajätmine saadaks veel halvema sõnumi.

Kõige hullem oli aga see, et ametlikes uudistekanalites ei räägitud sel hetkel midagi VF regulaarvägede sissetungist. Seepeale usaldasid Ilovaiskis istuvad mehed ajakirjanikele, et nende meelest ei rääkinud Kiiev teadlikult tekkinud ohust, sest siis oleks nad tõepoolest pidanud paraadil marssivaid üksusi saatma kohe rindele.

KOMMENTAAR

Strateegilise kommunikatsiooni seisukohalt on siin tegemist väga keerulise juhtumiga. Kui eelduseks võtta, et ametlik teavitus peab usaldusväärsuse hoidmiseks olema kõige kiirem ja täpsem infokanal, siis 2014 aastal kannatas ametliku info usaldusväärsus oluliselt. Samas on arusaadav ka vajadus Iseseisvuspäeval näidata oma tahet selle iseseisvuse eest võidelda…?

Samal ajal jätkusid lahingud Ilovoiskis. Ehkki strateegiline olukord oli väga oluliselt muutunud. UKR esialgne eesmärk oli lõigata Donetsk ära Luganskist, aga nüüd koos vene vägede sissetungiga ei olnud sellel enam tähendust. Mida nüüd teha? On hinnatud, et sel hetkel võis Ilovaiski ruumis olla kuni 3000 VF sõdurit. Sellele numbrile on lisatud ka umbes 800 tšetšeeni.[35] Samal ajal osutusid sissepiiratuks mitte ainult otse Ilovaiski linnas vaid ka selle välises perimeetris umbes 1300-1400 UKR võitlejat. Vene tankid olid selgelt paremad kui T64 ja lisaks taganesid UKR kaudtule üksused, nii et Ilovaiskis võitlevatel üksustel ei olnud enam kaudtule toetust, samal ajal kui vastaspoolel oli see olemas. Sellistes tingimustes hinnati UKR võitu võimatuks. Oluline oli ju ka varustatuse küsimus. Kütuse ja laskemoona varud olid ju piiratud.

Kogu 24. augusti rünnati kõiki UKR positsioone kaudtulega, kusjuures lasti kolmest suunast korraga nii miinipildujatest, haubitsatest kui ka Gradidest. Samal ajal jätkas UKR rinne lagunemist. Kaitseministeeriumi alluvuses olnud vabatahtlikud pataljonist „Horin“ jätsid oma positsioonid Ilovoiski lääneküljel, mis avas linna ka Donetski suunale. See oli viimane kivi Ilovaiskit piiravas müüris, sest sisuliselt paar tundi hiljem võeti nende positsioonid üle vastaste poolt.

Sama päeva õhtul lugesid võitlejad telefoni vahendusel internetist, et venelased on ümber piiranud kogu sektori B üksused. Peaküsimus on aga Ilovaiskis.[36] Aga mõelgem nüüd uuesti info liikumisele oma üksuste vahel. Kui sõdurid peavad teada saama oma olukorra kohta läbi massimeedia ja mitte läbi oma ülemuste, siis järelikult on sisekommunikatsiooniga asjad lootusetult korrast ära.

Öö jooksul tulistati Mnogopoljet 120 mm miinipildujaga. 60 mürsku.

25 AUGUST

Järgmisel päeval tunnistati Mnogopolje kaitsepositsioonidel, et neil ei ole mingit infot selle kohta, milline on nende olukord. Kas nad on ümber piiratud või mitte?[37] Pea kõik nende autod olid eelmise öö kaudtule rünnakutega hävitatud. Meedik rääkis, et haavatutele oli võimalik anda vaid esmast abi, aga kuna neid ei olnud enam võimalik kuhugi ära viia, siis mõned surid tõhusama abi puudumisel. Esimest korda proovis sealne meedik verejooksu peatamise pulbrit, mis osutus väga efektiivseks. Kokku öö jooksul kaotati kaudtulest 12 meest.

MIITING KIIEVIS

Võitlejad jälgivad uudiseid ja on imestunud, et ametlikes kanalites ikka veel ei räägita ümberpiiramisest Ilovaiski juures ja ka mitte vene vägede sissetungist. Muidugi saadakse aru, et see on iseseisvuspäeva järel ebameeldiv uudis, aga välja tuleb ka versioon, et ei taheta meelega rääkida tõde, sest siis peaks abiväge saatma.[38]

Samal päeval toimus sellele sõjale eripärane aktsioon. Donbassi pataljoni juht Semetšenko kutsus inimesi Kiievis piketile Peastaabi hoone ette, et saavutada Ilovaiskis kotis olevatele meestele abi saatmine.[39] Võib arvata, et see kõik sisendab umbusku juhtkonna ja tema otsuste suhtes, mis on seda karmim, et sündmused ei arene meeleavaldajate soovitud suunas.

Ka sektori B tasandil toimub abi küsimine. Kindral Homtšak küsis ATO juhtkonnalt järgnevate päevade jooksul mitmel korral suuniseid, sest tal endal ei olnud voli Ilovaiskist taganemise käsku anda. Ülevalt poolt aga korrati aina: „pidage vastu ja oodake abivägesid.“[40] 

25. augustil pidasid 51. brigaadi välist perimeetrit valvavad roodu taktikalised grupid veel lahinguid  edela pool Ilovaiskit, STYLA küla ligida ja lõuna pool DZERKALNOYE küla juures, kuid päeva lõpuks ei olnud kellelgi enam kahtlust – Ilovaisk oli lõplikult ära lõigatud.

ABI KAOTUS – 92. BRIGAADI EBAÕNN

Ukraina poole olulisemaks vastusammuks oli 27. augustil 92. brigaadi roodu taktikaline grupi (RDP) jõudmine KOMSOMOLSKE linna juurde, mis asub Ilovaiskist umbes 25 km lõunas. Selle grupp oli enamuses moodustatud mobilisatsiooniga kutsutud 30-45 aastastest reservistidest. Nende sõjaline väljaõpe oli tihti väga algeline. Ei teatud relva ohutu käsitsemise algtõdesid ja laetud relvade suudmed käisid tihti üle kaasvõitlejate.  Grupp koosnes rühmast jalaväelastest, tanki- ja suurtükimeeskondadest ning luuregrupist.

Niipea kui jäädi ööseks laagrisse, hakkasid mõned tegevväelased kaevikuid kaevama, mis hiljem päästis palju elusid. Ehavalguses nähti taevas drooni, seejärel valgusraketti, ning siis algas 19 – 45 miinipilduja kaudtuli peatunud kolonni pihta. Esimene tuleülesanne kestis poolt tundi, mille järel olid sõdurid paanikas. 40 minutit hiljem järgnes Gradide tulelöök. Selle kombineeritud rünnaku lõpuks algas käsitulirelvade otsetuli korraga kahelt suunalt.  See tuli kestus kuni hommikuvalguseni. On arvatud, et ründajateks oli VF dessantväelased. Igal juhul oli enamik 92. brigaadi RTG sõidukitest hävitatud. Ja koos sellega ka lootus Ilovaiski piiramisrõnga purustamiseks. ^[11]

LÄBIRÄÄKIMISTE ALGUS

Ukraina pool sai selgelt aru olukorra keerulisusest. Hilisemad juurdlused ei ole selgelt suutnud tuvastada vastutust järgnevate läbirääkimiste osas. Ukraina peastaabi ülem kindral Mušenko kinnitas, et juba 25. augustil sai ta kontakti VF Kindralstaabiülema asetäitja Nikolai Bogdanovskiga, et võimaldada Ukraina vägedel Ilovaiskist turvaliselt lahkuda. Vene pool olevat nõustunud, et UKR pool võib lahkuda relvade ja varustusega. Järgneva kriisi jooksul pidasid Kiiev ja Moskva 6 telefonikõnet.

Ka madalamal tasemel, uskus Sektor B ülem Kindral Homtšak, et tal õnnestus jõuda VF jõududega kokkuleppele UKR jõudude turvalises lahkumises.

26-27 AUGUST

26. augustil Mnogopolje punktis staabiga sidet ei ole. Täpset olukorda keegi ei tea. Küll aga avastavad ajakirjanikud lahinguvälje uurides Lõuna pool Mnogopoljet vene tanki T 72. Nimelt koos VF MT-LB-dega sõitis vähemalt üks VF T-72B3, mis ühel hetkel lihtsalt jäeti maha. Seda tanki, mida Ukrainal relvastuses ei olnud, dokumenteerisid UKR ajakirjanikud. Kui tavaliselt oli lahinguväljale maha jäetud tank ka katki lastud, siis selle tanki puhul paistis videost peamiselt purukslastud vaatlus- ja sihtimisseaded.

Samal ajal UKR moraal aina laguneb. Ilovaiskist tulevad infokillud, et mõned ohvitserid on jooma hakanud. Infot ei ole. Käskusid ei ole. Ehkki igal tasandil toimuvad ka mingid arengud.

DRV juht Aleksander Zahartšenko kinnitas kokkulepet UKR vägede väljalaskmise kohta, kuid esitas uue nõudmise, et UKR pool peab maha jätma relvad. Sama nõudmise esitati 28. augusti hilisõhtul ka VF kindralstaabist UKR peastaapi. Kindral Homtšak keeldus sellest, sest ta ei paistnud lõpuni uskuvat venelasi.  Ka kindral Mužeiko toetab mõtet olla valmis rohelisest koridoris sõitmise asemel välja murda jõuga.  Samas oli väljaliikumise küsimuses erinevaid nägemusi ja ka erinevaid juhiseid. Sellele andis tuge 29. augusti hommikul meedia levitatud teade Vladimir Putini avaldusest, milles ta soovitas separatistidel lubada „roheline koridor“ ukraina relvajõudude väljumiseks: „Vältida mõttetuid ohvreid, kutsun ma kutsun ülestõusnuid avama humanitaarkoridor sissepiiratud Ukraina relvajõudude üksustele, et nad võiksid takistusteta lahkuda lahingute tsoonist, võiksid taasühineda oma perekondadega, emade, naiste ja lastega ja samuti anda arstiabi neile kes on sõjaliste operatsioonide käigus haavata saanud.” Loogika oli lihtne, et kui Putin ise ütles, et nad võivad vabalt lahkuda, siis äkki nii see toimibki. Madalamal tasemel toimusid läbirääkimised ka näiteks Dnipro 1 pataljoni ülema Juri Bereza ja raadiokutsungit „Klion“ kandva Uljanovski dessantnike rühmaülema vahel. Bereza edastas järgmise ettepaneku: „ Me teame, et me oleme ümber piiratud. Me anname teile kaks meie kätte vangi langenud Uljanovski dessantikku – nooremseersant Ruslan Ahmetovi ja vanemseersant Arseni Ilmitovi, kui te lubate meile vaba pääsu Ilovaiskist välja.“ Vene pool olevat selle ettepanekuga nõustunud ja ukrainlased asusid ettevalmistama lahkumist.

Lõpliku otsuse Ilovaiskist lahkumise meetodi üle otsustas Sektor B ülem Homtšak. Tema teadis, et toidu ja laskemoona tagavarad on otsas ja oodata enam ei saa. Niisamuti ei pidanud ta võimalikuks liikuda 30 km järjest rünnakuformatsioonis. Tema nägemuse kohaselt tuli liikuda kolonnis ja kontakti puhul astuda vastasega lahingusse. See oli riskantne plaan, sest eeldas oma sõduritelt head väljaõpet. UKR poolel oli tegevväelasi  ehk „kontraktnikuid“ umbes 100 meest. Teiste hulgas tankistid ja nemad pidid liikuma kõige ees, et varitsuse korral kiiresti reageerida.[41] Ülejäänud tuhatkond ukrainlast olid lihtsalt vaprad mehed.

29 AUGUST – VÄLJATÕMBUMINE

Esialgu oli väljatõmbumine määratud toimuma öösel kell 0300, kuid kuna informatsioon ei jõudnud õigel ajal kõigile kohale hakati liikuma oluliselt hiljem. Sellega kaotati pimeduse kate.  

29. augusti hommikul kell 0600 hakkasid UKR väed Ilovaiskist liikuma. Kell 0800 jõuti MNOGOPOLJE alale, kus jaguneti kahte kolonni: üks liikus GORBATENKO talu poole ja teine TŠERNOVU POLJANU suunas. Eesmärgiks oli jõuda KOMSOMOLSKOE asulasse, kus asus nüüd sektor B staap.

Sealsamas toimus viimane läbirääkimine VF ohvitseridega. Hiljem on avaldatud arvamust, et VF pool püüdis olukorda venitada, et nende üksused saaksid õiged sissekaevatud positsioonid võtta. Ühel hetkel anti üle UKR raadiojaamade Homtšaki käsk edasi liikuda lahingvalmiduses. Kuid mitte kõigil ei olnud raadiosaatjaid ja seetõttu ei saanud ka kõik teada, et liikuda tuleb lahingvalmiduses. Eriti hukatuslikult mõjus see neile tsiviilbussidele, mis transportisid vabatahtlike pataljonide võitlejaid.

Põhja poolne kolonn, mida juhtis kindral Ruslan Homtšak sisaldas 4 tanki,  ja seejärel erinevat tehnikat veel 93. brigaadist ja politseiüksustest. Kolonni peas olid kõige tugevamad jõud, 4 tanki 17. tankibrigaadist ja 93 brigaad soomukid. Seejärel tulid umbes 200 vabatahtlikud pataljonidest Dnipro1, Mirotvorets, Herson ja Ivano-Frankivsk[42] Seejärel liikusid juba suvel mobiliseeritud ja juba demoraliseerunud võitlejad 51. brigaadidst. Seal oli 1 tank T-64 ja mõned BMP-d. Seejärel jälle pehmema transpordiga Kryvbasi pataljon ja lõpuks järelväena 2 BMP-d 17. tankibrigaadist. Kokku umbes 1000 võitlejat.

Lõunapoolset kolonni juhatas polkovnik Oleksij Gratšov ja tema all oli elemente 93. brigaadist ja Donbassi pataljonist. Neil oli 2 tanki, mille hulgas üks venelastelt võetud T-72B3, mõned jalaväe soomukid ja umbes 600 võitlejat.[43]

Kolonni juhtmasinad nägid peagi imestunult, kuidas nad sõitsid mööda VF sõduritega kaevikutest. Mõni venelane isegi lehvitas neile.

Põhjapoolne kolonn liikus tunni ajaga umbes 10 km, siis tuli info, et Lõunapoolne kolonn oli sattunud lahingkontakti. Kindral Homtšak andis korralduse oma kolonni järelväe 2 BMP-l minna Lõunapoolse kolonni toetuseks. Seejärel aga satuti ise ŠUMAKI küla ligidal esimesse varitsusse, mis lasi soomusmasinatel eest läbi minna ja hakkas tulistama „pehme nahaga“ vabatahtlikke. Samal ajal nägid vabatahtlike järel sõitnud 51. brigaadi T64, kuidas nende suunas liikusid külje pealt vastase soomusmasinad. Selles kontaktis OLEKSANDRIVKA küla juures suutis UKR hävitada 2 T-72BA ja ühe BMP, mis kuulusid VF 21. ML Brigaadi.

VF T-72BA tankid OLEKSANDRIVKA küla juures.

Kui nüüd kindral Homtšak sai teada, et kolonni keskpaik on varitsusse sattunud, siis ta peatas kolonni, et vajadusel tagumistele üksustele appi minna. Sel hetkel tekkisid ka kommunikatsiooniprobleemid. KRASNAYA POLYANA orus avasid venelased seejärel tule miinipildujatest ja raskekuulipildujatest, mille tulemusena kolonn jagunes kaheks. Tankidega esimene pool liikus edasi NOVOKATERYNIVKA küla poole, samal ajal kui kolonni tagumine ots kaotas 6 BMP-d ja mitu autot. Seal orus asus varitsuses VF 1065 Stk brigaadi D-30 patarei, mis andsid otsetuld kolonni pihta. Ukraina BMP-d üritasid neid veel tiivata, nii et varitsejad kandsid samuti kaotusi. Huvitava detailina mainitakse, mingid sõdurid pääsesid esimesest katlast MTLB-l otse põllule sõites, aga veidi hiljem sai masinal kütus otsa ja see jäeti maha.

Ühe ellujäänud sõduri mälestustes kirjeldatakse, kuidas tema sõitis veoautol. „Kui kõrval sai üks BMP pihta ja plahvatas seest, siis lendas soomuki torn ja ka inimese tükke lendas koos verega. Endal oli aga sees soov aina edasi ja edasi minna, lootuses, et masin välja ei sure põllu peal. Seejuures sõitis masin ilmselt üle ka oma raskelt haavatutest.“[44]

Teises episoodis sai ühe vabatahtliku Dmitry Siroshtani pikup masin TTgranaadist tabamuse ja mees lendas ligi 20 meetrit läbi õhu. „Kui ta toibus ja roomas edasi, sattus ta kaevikusse, kus sattus ootamatult silm silma vastu pilusilmsete VF sõduritega, kes üllatunult keerasid tema poole raskekuulipildujat. Siroštanil ei olnud enam relva, ta viskas pilusilmsete võitlejate poole granaadi ja põgenes.“[45]

Taras Samtšuk, 28 aastane sõdur 51. brigaadist jutustas, et tema pääses eluga, kuna tema soomuki juht keeras masina koristamata maisi põllule, mis varjas masina otsetule eest. Samal ajal sõitsid paanikas Ukraina masinad üksteisele sisse kitsal põlluteel.

NOVOKATERYNIVKA küla juures ootas aga ka kolonni esimest otsa sissekaevatud positsioonidel VF tankid. Lühikese lahingu järel kaotas UKR kõik oma 4 tankti ja BMP-d. Ometi on märkimisväärne, et iga UKR tank jõudis lasta 2-5 lasku, enne kui sai ise tabamuse. Kõige kogenum UKR tankiülem käskis oma meestel ühel hetkel lihtsalt tankist välja hüpata ja jala edasi liikuda, sest ta oli kindel, et sellest „tapatsoonist“ tank enam ei pääse. Jalameesteks muutunud tankistid jäid ellu. Kokku pääses selles lahingus põgenema 42 UKR sõdurit.

Lõunapoolne kolonn.

Lõunapoolne kolonn 400 UKR sõduri ja Donbassi võitlejatega sattus juba pärast liikuma hakkamist kontakti. Ka see kolonn poolitus, sest kaks tanki koos mõne kerge autoga sõitsid ees ära, samal ajal kui ülejäänud asusid lahingusse CHERVONOSILSKE külas, kus hävitati kaks  VF 6. Tanki Brigaadi T-72B3 ja võeti vangi 4 VF sõjaväelast. (Nende hulgas oli 2 dessantnikku 31. Õhudessant brigaadist.) Ukraina poolel oli selleks hetkeks juba palju haavatuid. Oleh Borysov, 51 Br, jutustab: „Õhtuks sai vastasel laskemoon otsa ja nad hakkasid karjuma.: „Andke alla ja me lubame, et te pääsete eluga. Vastasel juhul me sõidame teist üle ja anname teile kohe Gradidest tuld.“ Enne kui mind vangi võeti, võtsin ma oma telefoni tükkideks ja panin oma SIM kaardi soki sisse. Vangidele ütlesid venelased, et neid viiakse Rostovisse ja seal antakse meid ka kohtu alla kui VF vaenlased. Venelased ei varjanud sugugi, et on Uljanovski dessantnikud. Ütlesid koguni, et nad olid meid oodanud juba kolm päeva. Kui nad oleksid veel ühe päeva pidanud ootama, siis oleksid nad lahkunud. Kui meie küsisime „rohelise koridori“ kohta, siis vastati, et meid ei oleks keegi kunagi lubanud niisama lahkuda. [46]

30. augustil proovis Dnipro2 pataljoniülem Juri Lõsenko läbi rääkida vene poole komandöriga. Saavutati kokkulepe, et UKR pool annab ära oma relvad, annab tagasi vene vangid ja võib Punase risti lipu all ära minna. Sellest kolonnist pääses eluga 137 meest.

Üks Pryvbassi võitleja, kes läbi öö üksinda lõuna poole läks, jutustas, et pääses vastase varistussest tänu sellele, et seal suitsetati ja ta tundis umbes 10 m kauguselt suitsu lõhna. Teises kohas nägi ta ligi 50 m peale, kuidas eespool pandi mobiiltelefon tööle, mille hele kuvar andis märku, et seal on inimesed.

JÄRELUGU

See kõik oli Ukrainale šhokk ja alandus. Vahepeal oli hakanud juba tunduma, et septembri keskpaigaks on kogu okupeeritud territoorium tagasi võetud, kuid nüüd mindi Minskisse läbirääkimistele eesmärgiga olukord lihtsalt peatada. 5. septembril sõlmitud Esimest Minski lepingut peeti kogu Ukrainas suureks alanduseks. Ja eelkõige taheti igal tasandil üles leida süüdlast.

Märkimisväärne on, et Ukraina Julgeoleku ja Kaitsenõukogu infoteenistus ei rääkinud 29.-31. augustil midagi Ilovaiskis toimunud tragöödiast. Isegi nende välja antud olukorra kaart 31. augusti seisuga ei näita, et Ukraina on tegelikult kontrolli kaotanud Ilovaiski ala üle. Alles 4 päeva hiljem tunnistatakse nendel kaartidel Ukraina ebaedu.[47] Võimalik on, et info kaotusest ei jõudnud sel hetkel veel Kiievisse. Võimalik, et seda üritati esimese hooga pisendada või isegi maha vaikida… Kuid au see ametlikule valitsuskommunikatsioonile muidugi ei teinud.

Järgmistel päevadel avastasid kohalikud elanikud lahinguvälja. Külavahetee, mis viis STAROBESHEVO-sse oli täis põlenud ja tükkideks lastud veoautosid ja soomukeid. Kõikjal vedeles laipasid. Paljud neist olid põlenud, sest soomukid plahvatasid ja põlesid tabamuse järel väga tugevalt. Pavel Netosov jutustas, et nende laipade äratoomise meeskond käis seal lahinguväljal mitu korda. Selle käigus dokumenteeriti ka hulgaliselt VF surnukehi ja tehnikat. Oluline oli aga see, et tööle hakkasid kohalikud marodöörid. Iga järgmise käigu leiti järjest rohkem, et surnukehadelt oli ära võetud saapaid, telefone ja muud väärtuslikku. Samamoodi lammutati ka tehnikat, et jupphaaval kõik väärtuslik ära viia.

Juba varem oli ta kokku puutunud olukorraga, kuidas mingid marodöörid, saanud kätte surnud sõduri telefoni, helistasid tema kodustele ja teatasid, et nende poeg (või mees) nüüd vangis. Kodustelt nõuti, et nad maksaksid raha, et vang kätte saada

VENE POOLEST

Separatistide kohalik pealik Givi, Mihhail Tolstoi on seevastu jutustanud, kuidas tema 107 meest ja üks suurtükk pidasid piiramisele vastu ja tegelikult ei pääsenud UKR vabatahtlikud pataljonid iial Ilovaiskisse sisse. Teda aitas alles lõpu eel veidi Motorola ja mõned tšetšeeni vabatahtlikud. 

Kui suured olid VF kaotused kogu operatsiooni jooksul. Moskvas elav aktivist Jelena Vassiljeva väidab, et Ilovaiski operatsioonialal on registreeritud 1000 – 1200 tapetud VF kodanikku. Peamiselt olid need Pihkva ja Kostroma dessantnikud. Nende hulgas oli ka ajateenijaid, kes ei teadnud, et nad lähevad sõtta. [48]

KAOTUSE SUURUS

Ilovaiski sündmuste järel algatas Ukraina peaprokurör 4. septembril kriminaaljuurdluse.[49] Üks osa sellest soovis kiirelt karistada sõdureid, kes neil päevil deserteerisid. Samal päeval alustas tööd ka Raada ajutine juurdluskomisjon, mis juhtis Andri Senšenko.  kelle hinnangul langes Ilovaiski lahingus vähemalt 1000 sõdurit. Oma ametkondliku juurdluse viis läbi ka Kaitseministeerium. 22. septembril leiti otsustas president Petro Porošenko, et 51. brigaad ei lahkus oma positsioonidelt liiga vara ja selle häbi kustutamiseks saadeti see brigaad laiali. Ukraina sõjaväeprokuratuuri peaprokurör Anatoli Matios süüdistas veidi hiljem kõiges Prikarpatia pataljoni, mis samuti jättis omavoliliselt positsioonid maha ja võimaldas VF vägedel kiiresti edasi liikuda. Üheks katastroofi süüdlaseks veidi hiljem peeti kaitseminister Valeri Geleteid, kes astus 14. oktoobril tagasi. Ilovaiski lahing oli üks tema languse põhjustest.[50] Seejärel aga taandub kõik ATO staabiülema kindral Viktor Nazarovi tunnistusele intervjuus detsembris 2014, et nii suurel operatsioonialal hakkama saada nii väheste vahenditega, ongi väga keeruline.

15. septembril, kaks nädalat pärast sündmust, väitis Ukraina kaitseminister Valeri Geletei, et Ukraina kaotas Ilovaiskis 180 inimest. 11. Detsembril, kui juba oli toimunud esimene juurdlus, teatas Ukraina peaprokurör Viutali Jarema, et Ukraina kaotas „241 ukraina patriooti“. Augustis 2016 väideti aga “Gromadske-TV” fimis “Tragöödia lugu“, et langenuid oli 366 (dokumenteeritud), 158 teadmata kadunud, 429 haavatut ja 128 vangi langent.[51] Raada juurdluskomisjoni juhi Andri Senšenko hinnangul langes Ilovaiski lahingus vähemalt 1000 sõdurit.[52]

Alles pärast Ilovaiski lahingut otsustas Kaitseministeerium panna vabatahtlike pataljonide varustamise oma eelarvesse.

Kuidas analüüsida VF strateegiat?

Nii Ilovaisk kui ka Debaltsevo lahing jaanuaris 2015 näitavad, et VF on suuteline lööma lahingus Ukrainat. Kummatigi ei ole VF pidanud vajalikuks eskaleerida konflikti ja vallutada suuremaid alasid? Miks? Kas on VF praeguseks hetkeks endale seatud eesmärgid täitnud? Või vastupidi. Praegusel kujul tähendab Minsk II lepe, et Moskva saab suurema sõnaõiguse Kiievi asjades läbi Ukraina koosseisus olevate autonoomsete Donetski ja Luganski. Seega siis võib hinnata, et kui VF suurem eesmärk oli Ukraina hoidmine oma mõjusfääris, siis konkreetsemalt on see praegu taandunud püüdeks saavutada Ukraina föderaliseerimine ja vene keelele ametliku staatuse tagamine, mis omakorda tähendaks, et venemeelsete osariikide kaudu oleks VF-il mittesõjalised vahendid Ukraina poliitika kujundamiseks…. Muidugi on see spekulatsioon.

Mõned lühimõtted õppetundide asemel.

• Suurtükivägi on vastutav 85% surmade eest. Kergejalavägi staatilistel positsioonidel on väga haavatavaks .
• Üksused peavad arvestama, et nad on kogu aeg UAV vaatluse all, mida eelkõige kasutatakse tulejuhtimiseks.
• 2S1 Gvozdika 122 mm ja D-30 kasutati tankitõrje relvana.  Distants kuni 6 km
• VF pataljoni taktikaline grupi ülesehitus tähendab, et suurtüki- ja reaktiivsuurtüki patareide juhtimine on toodud pataljoni, vastandina läänes levinud brigaaditasandist.
• VF kasutas proxy vägesid nii territooriumi hoidmiseks, aga ka vajadusel linnalahingus rünnakrühmana, et luua rasketehnika ümber kaitsemull. Gronzõi lahingu õppetunnid on pärale jõudnud.
• Entusiasm ei asenda lõpuni head väljaõpet.
  

---

MÄRKUSED JA KASUTATUD KIRJANDUS

[1] Vt Karber,

[2] http://nvo.ng.ru/realty/2015-05-22/1_ukraina.html

[3] https://www.researchgate.net/publication/316122469_Karber_RUS-UKR_War_Lessons_Learned

[4] https://kot-ivanov.livejournal.com/637.html

[5] https://slavyangrad.org/2014/08/24/novorossiya-military-briefing-situation-by-1000-august-21-2014/

[6] https://tyzhden.ua/Society/144112

[7] батальонные тактические группы (БТГ) и ротные тактические группы (РТГ)

[8] В АТО на востоке Украины принимают участие 50 тысяч украинских мужчин, — Яценюк — Zik, 11 августа 2014

[9] Michael Cohen, Ukraine’s Battle at Ilovaisk, August 2014: The Tyranny of Means, Military Review, June 2016, https://www.armyupress.army.mil/Journals/Military-Review/Online-Exclusive/2016-Online-Exclusive-Articles/Ukraines-Battle-at-Ilovaisk/

[10] Temporary Investigative Committee of the Rada of Ukraine, “Проміжний звіт ТСК з розслідування трагічних подій під Іловайськом. Повний текст,” October 20, 2014, http://www.pravda.com.ua/articles/2014/10/20/7041381.

[11] https://www.kyivpost.com/kyiv-post-plus/turning-point-396222.html?cn-reloaded=1

[12] https://censor.net.ua/resonance/403627/moyi_ilovayisk

[13] https://tyzhden.ua/Society/144115

[14] Tynchenko, “Серпень 2014-го. Іловайськ. Частина ІІ. Чому добровольчі батальйони, а не Збройні Сили України, пішли на штурм міста.”

[15] https://www.kyivpost.com/kyiv-post-plus/turning-point-396222.html?cn-reloaded=1

[16] https://censor.net.ua/n451616

[17] https://antikor.com.ua/articles/121714-semenchenko_govoril_beri_pressu_i_edj_v_ilovajsk_-_trofimovich

[18] Mainitud on veel 28. Meh brigaadi ja taktikalist rühma 93. Meh Brigaadist

[19] https://www.stalkerzone.org/ilovaisk-cauldron-blame-crushing-defeat-ukraine-donbass/

[20] http://news.bigmir.net/ukraine/841501-Semenchenko-rasskazal–pochemu-bojcy-ne-vzjali-Ilovajsk-i-popali-v-okruzhenie

[21] Georgi Ak Murza“ Война глазами добровольцев: ад Иловайска, заминированные игрушки и потребность в ватниках“, 26. 08.2014

https://dumskaya.net/news/vojna-glazami-dobrovolcev-zaminirovannye-igrushk-038505/

[22] Georgi Ak Murza“ Война глазами добровольцев: ад Иловайска, заминированные игрушки и потребность в ватниках“, 26. 08.2014

[23] Georgi Ak Murza“ Война глазами добровольцев: ад Иловайска, заминированные игрушки и потребность в ватниках“, 26. 08.2014

[25] Kolešnik Kryvbasi pataljonist.  https://www.kyivpost.com/kyiv-post-plus/turning-point-396222.html?cn-reloaded=1

[26] http://news.bigmir.net/ukraine/841501-Semenchenko-rasskazal–pochemu-bojcy-ne-vzjali-Ilovajsk-i-popali-v-okruzhenie

[27] https://www.researchgate.net/publication/316122469_Karber_RUS-UKR_War_Lessons_Learned

[28] https://www.nytimes.com/2014/08/23/world/europe/russia-moves-artillery-units-into-ukraine-nato-says.html

[29] Temporary Investigative Committee of the Rada of Ukraine, “Проміжний звіт ТСК з розслідування трагічних подій під Іловайськом. Повний текст.”

[30] https://censor.net.ua/n451616

[31] https://censor.net.ua/n451616

[32] Vahetult enne oli neil olnud ka üks ebaõnnestunud lahing Petrovskoje küla ligidal.

[33] https://www.kyivpost.com/kyiv-post-plus/turning-point-396222.html?cn-reloaded=1

[34] https://tyzhden.ua/Society/145221

[35] https://tyzhden.ua/Society/145221

[36] https://www.youtube.com/watch?v=_YxTqC1-RYo

[37] https://www.youtube.com/watch?v=_YxTqC1-RYo

[38] https://www.youtube.com/watch?v=_YxTqC1-RYo, 42 minutil

[39] http://news.bigmir.net/ukraine/841076-Sotni-aktivistov-piketirujut-Genshtab-VSU-v-Kieve–foto–video-?

[40] Tynchenko, “Серпень 2014-го. Іловайськ. ЧастинаІІ. Чомудобровольчібатальйони, анеЗбройніСилиУкраїни, пішлинаштурмміста.”

[41] https://tyzhden.ua/Society/145221

[42] Agronomic – Novodvorsky – Mikhailovka – Andriyivka – Gorbatenko – Chumaki – Novokaterynivka.

[43] Chervonosilske – Osikovo – Pobeda – Novokaterynivka.

[44] https://tyzhden.ua/Society/145221

[45] https://tyzhden.ua/Society/145221

[46] https://afterilovaisk.com/en/oleksandr-sarabun-codename-vinnytsia-donbas-battalion/

[47] http://mediarnbo.org/2014/09/02/the-situation-in-the-eastern-regions-of-ukraine-02-09-14/?lang=en

[48] https://www.newsweek.com/2014/11/14/battle-ilovaisk-details-massacre-inside-rebel-held-eastern-ukraine-282003.html

[49] https://www.kyivpost.com/kyiv-post-plus/bodies-of-victims-of-ilovaisk-massacre-still-being-found-counted-weeks-later-368297.html

[50] https://www.armyupress.army.mil/Journals/Military-Review/Online-Exclusive/2016-Online-Exclusive-Articles/Ukraines-Battle-at-Ilovaisk/

[51] https://en.hromadske.ua/posts/surviving-the-deadly-battle-of-ilovaisk

[52] Interim Commission of Inquiry of the Verkhovna Rada of Ukraine, published in October 2014,