Nüüd, kus õppus RÜNOL on liginemas, avaldame teise osa meie mitte-väga-tõsisest seriaalist “Uus Pesupulber”, kus Toompea kaitseliitlased lähevad appi ühele perele, kes ei oska valida uue ja traditsioonilise pesupulbri vahel.
Arengud toimuvad ikka spiraalikujuliselt. Mõne aja möödudes tekib tunne, et ringiga on vanade teemade juurde tagasi jõutud, et ehkki konkreetsed olukorrad on alati uued. Kuna Eestis on üheaegselt uus Kaitseväe juhataja ja ka uus Kaitseliidu ülem, siis on põhjust Kaitseliidu kontseptsioon üle vaadata.
25. septembril toimus Tallinna malevas Kaitseväe ja Kaitseliidu juhatajate infopäev. Palju oli juba ette räägitud brigaadikindral Riho Ühtegi tulekuga kaasnevatest muutustest. Seekordse infopäeva olulisemaks märgiks oli, et Tallinna malevkondade juhtide ees esines Ühtegi koos Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremiga, kes toonitas, et nad räägivad Ühegiga sama juttu.
Kõige olulisemad punktid olid järgnevad:
Kaitsevägi on huvitatud maakaitsest.
Alles jääb varem sel aastal püsti pandud Põhja Maakaitseringkond. Isegi kui Kaitseliidus on erineva mobiilsuse astmega üksusi, siis tema peamiseks vastutusalaks on malevkondade lähim geograafiline ümbrus. Me räägime taas territoriaalkaitsest.
Selle üldpõhimõtte sees on maakaitseringkonnas endiselt väheke võimekam ja liikuvam Lahinggrupp, millele lisanduvad malevate baasil toimivad territoriaalsed ja pigem staatilised üksused. Herem jutu selle osa võib kokku võtta umbes nii, et: „Kui mees ei jõua 4 korda aastas käia õppusel metsas, siis peab ta ometigi teadma, et häire puhuks on tema ülesandeks „Assamalla teeristmikus“ varitsuse korraldamine. Kui ta siis oma jaoga kasvõi ühe korra aastas käib ja vaatab selle ristmiku selle pilguga üle, kuidas nad sinna liginevad, kuidas vaatluse välja panevad, kuidas varitsuse korraldavad, siis ka see on väga hea tulemus.“
Kaitseväe kohuslus.
Eelnev tähendab, et ideaalis peab iga Kaitseliidu tegevliige teadma, milline on tema ülesanne sõja ajal. Selle osana peaks iga kaitseliitlane olema kaitseväekohuslane. See tähendab seda, et igal tegevliikmel peaks olema oma sõjaaja ametikoht.
See on keeruline teema, kuid alustatakse sellest, et põhimõtteliselt tahetakse kaotada roheliste ja muud värvi kaitseliitlaste vahe. Kõik tegevliikmed peaksid olema Kaitseväe vaatenurgast ühtemoodi tegijad. Näiteks kui Kaitseliit saab samuti uue vintpüssi Rahe, siis saavad nii tänased rohelised, kui kollased selle relva ühtemoodi. Ainsaks tingimuseks on kaitseväekohustuse võtmine.
Esimene õrn koht puudutab politseinikke, kapokaid, tegevteenistuses kaitseväelasi ja muid bronni all olevaid inimesi. Heremi nägemuse kohaselt võiksid nad küll osaleda väljaõppes ja seltsielus, aga siiski võiksid nad pigem olla toetajaliikmed. Nii nagu tema ise on Rapla maleva toetajaliige seniakaua, kuni ta on tegevteenistuses. Idee on muidugi selles, et Kaitseväel oleksid teada realistlikud numbrid inimestest, kellega nad võiksid arvestada kriisi ajal.
Teine õrnem koht puudutab seeniore ja muul viisil mitte parimas füüsilises vormis olevaid kaitseliitlasi. Neid ei pea arvama toetajaliikmeteks, kui neil on oma ülesanne olemas. Kaitseliit on tihti väga pealiskaudselt suhtunud oma lahingu jätkusuutlikkuse funktsiooni. Ehk kui me mõtleme nn. Võimendajate ja Võimaldajatele, siis neid ei ole väga tihti pandud kriisiaegsesse plaani. Samas on territoriaalsete üksuse tõenäoliseks olukorraks see, et tsentraalne tagala toimib halvemini ja me peame rohkem elama oma kontaktist tsiviilmaailmaga. Toon konkreetse näite. Toompea territoriaalne ülesanne on igal juhul seotud südalinnaga. See aga tähendab, et lisaks võitlevatele üksustele peab meil toimuma infovahetus, et me teaksime liikumistest nii meie vastutusalas, kui naabruses. Me peame teadma, kust me saame süüa, kui kriis kestab neljandat päeva. Kuhu varjendisse on suunatud tsiviilelanikkond ohvrite vältimiseks, kust me saame kütust, kus ravime oma haavatuid. Jätkusuutlikkuse tagamisega tegeleb ideaalkujul kindlasti rohkem inimesi, kui on võitlejaid. Territoriaalkaitse eeldab me oleme konkreetsemalt oma vastutusala tsiviilstruktuuridega koostöös.
Assümmeetriline kaitse
Kaitseliidu baasomaduseks peab olema assümmeetrilise kaitse mõistmine. Eelkõige tähendab see niimoodi vastase kulutamist, et sa ei astu ise kontakti seal, kus Sa võid surma saada ja samal ajal vähendad tema võitlusvõimekust ja võitlustahet. Nagu me nägime Iraagis ja Afganistanis meie vastaste poole pealt võib taoline strateegia olla kokkuvõttes edukas. Konkreetsemalt tähendab see tegutsemist hajutatud väikeüksuste koosseisus, sest iga suurem üksus muutub konventsionaalsele vastasele kohe liiga hästi nähtavaks sihtmärgiks.
Nii et me oleme tagasi 90.-ndate aastate sissisõja ideoloogia juures. Siit tuleb ka väljaõppe kontseptsioon lähimaks paariks aastaks. Kõige alus on väikeüksuse taktika, mille raames võib täita väga erinevaid ülesandeid. See aga omakorda on seotud üksikvõitleja tasandil nii laskeoskuse, kui ka lõhkeainete/miinide käsitlemise oskusega.
Eelnevast tulenevalt toimub ka malevkonna tasandil oma tegevuse planeerimine 2020.
Pühapäeval, 18. augustil toimusid Eesti meistrivõistlused SRA-s, ehk soome reservväelaste taktikalise laskmise distsipliinis. Meie malevkonnas on päris mitu võitlejat, kellel on SRA litsents. Seekord võtsid võistlusest osa siiski ainult Ilmar Raag ja Andres Lehtmets. Meil kummalgi ei olnud asja poodiumile, aga õppida oli küll taaskord palju.
Mina võtsin osa militaar kategoorias, mis tähendab, et rajal on kaasas vähemalt 12 kg varustust, mille hulgas on 3 salve kokku 60 padruniga ja vähemalt 2 püstolisalve 30 padruniga. Kohustuslik on samuti noa ja vee kaasaskandmine. Laskedistantside pikkus varjeerus 3 – 190 meetrini. Kokku oli võistlustel 10 rada. Mis tähendab, et minimaalselt lasti umbes 210 lasku automaadist ja 60 lasku püstolist.
Reegleid tuli teada, sest võistlusel diskvalifitseeriti kolm võistlejat ohutuseeskirjade rikkumise eest. Mind hoiatati samuti, et küljele joostes ja samal ajal relva laadides liikus relva raud väga ligidale punasele joonele.
Relvad
Relvad olid väga erinevad. Sportlased tulid välja udupeente „iselaskvate“ püssidega, mis põhinesid valdavalt AR-15 mudelitele. Päris mitmed lasid eesti Nord-Arm-i relvadega. Samas oli kümmekond kaitseliitlast väljas ka AK-4-ga. Minu relv oli meie AG-3 baasil modifitseeritud. Mul oli peal Vortex optika ja kompensaator, mis suutis tagasilööki vähendada umbes 30%. Kokkuvõttes aga tundub, et lihtsam on kergema relvaga. Minu pika relva eelis ei tulnud välja isegi mitte nn 200 meetri rajal, kus kõik lühemad relvad lasid võrdselt minu omaga. Nägin ühte meest G36 lühikese (VG) versiooniga, laskmas punatäpiga sama rada kokkuvõttes minust 10 sekundit kiiremini.
Tegelikult on see muidugi teada tõde, et kuni 200 meetrini ei oma taktikalises laskmises suurendav optika olulist eelist. Standardklassis lasti sama distantsi ka raudsihikuga.
Õppetunnid
Millised on aga isiklikud õppetunnid? Näiteks ühel rajal tuli lasta kaubikauto alt läbi. See aga tähendas, et sisuliselt oli võimatu kasutada tavalist lamades laskeasendit, vaid relva tuli keerata külje peale ja samamoodi ka pead sinna järgi, et madalamalt lasta. Väga realistlik olukord, aga kokkuvõttes tuli sellist asendit kohapeal leiutada, sest varasemad taolised harjutused olid tegemata. Selle kohta öeldakse ju tihti, et taktikaline laskmine koosneb ebastandartsetest laskeasenditest.
Niisamuti avastasin, et kuna olen kogu aeg püstolit harjutanud laskma kahe käega, tabas mind üllatus, kui lasta tuli ühe käega. Harjutuse sisu oli järgnev : Kaaslane on haavata saanud ja teda tuleb ohtlikust tsoonist välja lohistada, samal ajal hävitades kolm sihtmärki. Arvestades füüsilist koormust ja adrenaliini oli kokkuvõttes isegi väga lähedal olevatele märkidele keeruline pihta saada.
Kokkuvõte.
Toompea malevkond on initsiatiivgrupis, kus sügisel asutatakse KL Tallinna maleva kaitseliitlastele oma SRA klubi, mida malev toetama hakkab. Kindlasti anname sellest teada, sest sügisest hakkavad seejärel toimuma ka eraldi treeningud.
Järgmine osa linastub 18. mail 2019 kõigile sõpradele, kes tulevad Männiku lasketiiru Toompea malevkonna avatud uste päevale.