Taktikalise laskmise tutvustusvõistlus

„PEALIKU RADA 2019“

MIS ON KAITSEVÄE TAKTIKALINE LASKMINE?

Taktikalise laskmise eesmärgiks kaitseväelaste oskus efektiivselt ja samas ohutult kasutada oma teenistusrelvi ja lahingvarustust võimalikult reaalsetele olukordadele sarnastes situatsioonides.

Taktikalise laskmise reeglid on mugandatud IPSC praktikal-laskmise reeglitest, suuremateks erinevusteks on see, et laskur kannab harjutuse sooritamise ajal välivormi, killu-või kuulivesti, kiivrit ning vähemal 10kg kaaluvaid rakmeid või lahingvesti. Lisaks sellele on lubatud ainult taktikalised salvevahetused ehk on keelatud salvede ja muu varustuse maha kukutamine. Nn multigun harjutusel kasutatakse kahte erinevat relva ning taktikaliste olukordade imiteerimiseks sunnitakse laskurit kasutama varjete tagant laskmist.

VÕISTLUSE JUHEND

EESMÄRK

Tutvustada taktikalise laskmise distsipliini kaitseliitlaste seas, tõsta Toompea malevkonna liikmete taktikalise laskmise taset ja selgitada välja parimad laskurid.

II AEG JA KOHT

1. Võistlus toimub 18.05.2019.a. Kaitseliidu Männiku lasketiirus, Trapi tee 1
2. Võistluste avamine ja ohutustehnika instruktaaž kell 09.30
3. Võistluste algus kell 10.00
4. Võistluste orienteeruv lõpetamine kell 14.00

III OSAVÕTJAD

1. Võistlus on Toompea malevkonna liikmetele ja malevkonna kutsutud külalistele, kellel on läbitud relvaeksam kaitseliidus või PPA-s.
2. Registreerumine toimub kuni 17.05.2019.a.
3. Küsimused palume edastada aadressil ilmar.raag@kaitseliit.ee

IV LASKEHARJUTUS

1. Võistlus toimub SRA reeglite järgi mis on kohandatud antud võistlusele oludele.
2. Kokku on võistlusel kõikide radade peale võistleja kohta minimaalselt 50 automaadist ja 30 lasku püstolist distantsidel 5 m – 75m.
3. 1. ja 2. rada on lihtsamad. Nende ohutul läbimisel lubatakse võistlejad rajakohtuniku loal järgmistele radadele. Igal rajal on kohtunikul õigus kõrvaldada võistluselt võistleja, kes teeb ohtliku turvavea.
4. Raja läbimine võib eeldada füüsilisi ülesandeid. (Jooks seljakotiga, roomamine jne)
5. Vähemalt üks radadest sisaldab sihtmärgi tuvastamise ülesannet, mis tähendab, et enne iga võistlejat võidakse muuta sihtmärkide ja “no shoot” märkide asukohta.

 
V RELVAD JA VARUSTUS:

1. Kõik võistlejad lasevad võistluse korraldajate toodud EKV tabelvarustuse relvadest AK4 ja HK USP.
2. Võistleja saab oma relva rajakohtuniku käest. Igal rajakohtunikul on kolm identset relva.
3. Automaatideks on tabelrelvad AK4 standard raud sihikute ja kahe salvega.  
4. Püstoliks on HK USP 9mm kaliibriga kahe salvega,  
5. Vajalik vöörihm püstolikabuuri kinnitamiseks , rakmed või taktikavest ja kiiver, kuuli- või killuvesti saab kohapeal (kui endal ei ole). Iga võistleja võib soovitavalt võtta kaasa oma isikliku taktikalise varustuse.
6. Võistleja võib kasutada oma relvarihma.

VI OHUTUSREEGLID

1. Laskeharjutuse sooritusalast väljaspool peab relv olema kogu aeg ilma salveta või tühja fikseeritud salvega, laadimata ja vinnastamata ning lisaks kaitseriivistatuna, kui võimalik.

• Relv loetakse laetuks, kui:
  • relva padrunipesas on padrun;
  • relva lukk on tagumises asendis ja relvale on kinnitatud padrunitega salv.

• Võistlusalal kantakse püstolit kabuuris või kandepakendis. Vintpüssi, haavlipüssi või täpsuspüssi kandes peab raud olema üles- või allapoole, kui relv ei ole kandepakendis. Sõrm ei tohi olla päästikukaitse sees.

• Väljaspool laskeharjutuse sooritusala tohib relva käsitseda ainult eraldi selle jaoks ette nähtud, märgistatud ja piiratud relvakäsitsusalal, kus peab olema märgistatud ohutussektor, millesse peab relva raud olema relva käsitsemisel suunatud.

• Relvakäsitsusalad on paigutatud sobivasse kohta laskeharjutuse lähedusse ja

märgistada hästi nähtavate viitadega. Relvakäsitsusala piirid peavad olema selgesti märgistatud. Laskjad võivad kasutada relvakäsitsusalasid järgmistel eesmärkidel:

• Pakkida kotti, võtta kotist välja ja panna kabuuri laadimata relva.
  • Harjutada vinnastamist ja teha tühilaske laadimata relvaga.
  • Harjutada salve vahetust tühja salvega.
  • Kontrollida, puhastada, parandada ja hooldada relva, selle osa või muud tarvikut.

• Käsitsetava relva raud peab olema igal hetkel suunatud relvakäsitsusalale märgitud ohutussektorisse.

• Relvakäsitsusalas ei tohi ühelgi hetkel tegeleda laskemoonaga.

Laskeharjutuse sooritamise alal

• Relva tohib käsitseda ja seda laadida ainult kohtuniku käsul.
• Laskeharjutuse sooritamise ajal, kui relv on käes, peab relva raud alati olema suunatud ohutussektorisse. Kui laskeharjutusel kasutatakse püstolit, peab see olema kabuuri panekul, kabuurist võtul ning laetuna kabuuris olles (lähteasendist sõltumata) suunatud ohutussektorisse või kõige rohkem 2m laskjast tahapoole.

1. Laetud relva raud ei tohi olla suunatud laskja poole.

1. Relva laadides, tõrget kõrvaldades, salve vahetades või tühjaks laadides peab sõrm olema väljaspool päästikukaitset. Kui relva tühjakslaadimine nõuab sõrme asendit päästikukaitsest seespool, siis peab sellest kohtunikku eelnevalt informeerima.

1. Kui laskja liigub rohkem kui ühe sammu võrra või vahetab laskeasendit, võib sõrm olla päästikukaitsme sees ainult sel juhul, kui toimub laskmine või sihtimine nähtaval olevate märkide suunas.

1. Laskeharjutuse sooritamise ajal võib laskja kaotada kontakti relvaga ainult

laskeharjutuse kirjelduses sätestatud viisil või vajadusel asetab kaitseriivistatud või laadimata relva kontrollitult maha. Nendel juhtudel ei tohi laskja relvast eemalduda kaugemale, kui 1m.

1. Kui laskja kaotab kontakti relvaga muul, kui eespool kirjeldatud viisil, siis kohtunik katkestab soorituse, tõstab üles ja laeb relva tühjaks.

1. Ülesande kirjelduses võidakse ette kirjutada relva kaitseriivistamine liikumise ja laskeasendi vahetamise ajal, juhul kui see on ohutuse seisukohast vajalik.

1. Valanguga tulistamine on keelatud, kui ülesande kirjelduses ei ole nõutud teisiti.

1. Juhul kui võistleja teeb juhulasu, katkestab kohtunik viivitamatult soorituse ja laskja diskvalifitseeritakse võistluselt.

1. Juhulasuna käsitletakse:
   1. lasku, mis tehakse enne alustamise märguannet või pärast laskmist lõpetavat käsklust ”Lae tühjaks ja näita ette”;

B. lasku, mis tehakse laskesektorist välja;

C. lasku, mis tabab maad lähemal kui 3 meetrit laskjaist, kui ülesanne seda ei eelda;

D. mis tahes lasku, mida ilmselgelt ei olnud kavas teha.

VII TULEMUSTE ARVESTAMINE

Tulemusi loetakse IPSC reeglite kohaselt.

VIII AUTASUSTAMINE

Kolme edukaimat laskurit autasustatakse Toompea malevkonna meenete ja diplomiga.

IX ISIKUKAITSEVAHENDID/TOITLUSTUS

Laskekohal on tagatud võistlejatele nägemis-ja kuulmiskaitsed.

Oma kaitsevarustuse kasutamine on lubatud.

Ilmar Raag

Kapten (r)

Toompea malevkonna pealik

Janar Randväli Toompea malevkonnast jagab oma kogemusi Utria dessandi läbimisest käesoleval aastal.

Utria dessant oli Vabadussõja suurim mere dessantoperatsioon, mis viidi läbi Ida-Virumaa ja peaasjalikult Narva vabastamiseks bolševike käest. Admiral Johan Pitka ja kolonel Martin Ekströmi juhtimisel osales Utria dessandil ligi 1900 meest Eesti Dessantpataljonist, Soome vabatahtlike pataljonist ja Ekströmi pataljonist ning veel mõnedest väiksematest vabatahtlike üksustest. Dessant maabus 17.01.1919 Utria küla lähistel randa kahes osas ning edasi liiguti maismaad mööda jalgsi kahe päevaga Narva peale ja vabastati see.

 

Võiduka dessandi auks korraldab Erna selts iga-aastast rahvusvahelist sõjalissportliku võistlust Utria Dessant ning tänavune võistlus tähistas täpselt 100 aasta möödumist ajaloolistest sündmustest.

Võistlus ise on tummine ettevõtmine karmides ilmastikuoludes ja osalema pääseb vaid 30 neljaliikmelist võistkonda meilt ja mujalt. Tänavu  läks rajale kokku 25 võistkonnda, kelle hulgas oli ka 4 välisvõistkonda (2 Hollandist, Poola ja Läti).

Võistlustrass kulgeb Ida-Virumaal ja kohati ka ajaloolistel Utria radadel ning on linnulennult 60-70 km pikkune. Maastik ja vastutegevus lisab sellele aga omad tublid korrektuurid ning alla 80 km distantsiga keegi finishisse ei pääse ja vahel võib see isegi olla 100km või rohkemgi. Seda trassi võib läbida nii jalgsi kui ka suuskadel. Kui eelmisel kahel aastal võis kehvade lumeolude tõttu suuskadest loobuda siis tänavu oli lume paksus Ida-Virumaalt tublisti üle põlve ja suusad olid kohustuslikud.

 

Ettevalmistustest ja varustuse pakkimisest

Et asjad ausalt ära rääkida, siis ega ma päris hästi ise ka aru ei saanud millesse ma end mässinud olin kui ütlesin, et ma tahan rajale ja lähme teeme ära! Alguses kohe julgenud ka tiimikaaslastele öelda, et kuulge poisid ma pole elu sees suusatanud, veel vähem kaitseväe suuskade, seljakoti ja relvaga.

Küll ma arvan, et elus pole kunagi hilja uusi asju proovida ja seda vanasõna mina tõsiselt ei usu, et “vanale koerale enam uusi vigureid ei õpeta”. Kõik on tegelikult kättevõtmise asi ja nii saigi tiimikaaslase Jarno Kalindi eestvedamisel uue aasta esimestel päevadel suusad laost välja võetud ja Harku suusarajal ka esimesed tiirud tehtud. Pean tunnistama, et esimene 20 km ilma seljakotita oligi minu kõige piinarikkam suusakogemus ja kui peale trenni suuskadelt maha astusin oli küll tunne, et nüüd vajub põlv läbi ja sinna ma kukun. Suusarajal sai kohe ka selgeks, et sügisel alustatud jõusaalitreeningud ei ole päris mööda külgi maha jooksnud aga kindla peale tuleb veel kilomeetreid seljataha saada, sest suusatades saavad koormust hoopis teised lihased, mida spordisaalis ergomeetril või metsa all joostes ei treeni. Järgmised korrad saigi suusatrenni minnes ka 13-15 kg raskune seljakott selga tõmmatud, et saaks õppida õiget tehnikat ja keha, ennekõike õlad harjuks selle koormusega. Eesmärgiks võetud, et vähemalt 100 kilomeetrit suuskadel oleks seljataga ja see sai tervelt 1km’ga ka ületatud.

Talveoludes metsas kestvussporti tehes tuleb kindlasti arvestada ka riietusega, varustuse paigutusega, kui ka enese laadimisega, ehk söömine ja joomine on üliolulised, et kestaks terve võistluse.

Selleks puhuks sai varustust testima hakatud kohe ja mõned asjad ka malevkonnakaaslaste käest laenuks võetud. Olulisemad nendest olid kerge patrullkott ja overbootsid.

Riietusest niipalju, et talveoludes peab see olema väga hästi hingav, hoidma sooja ja olema ka parajalt tuulekindel, et keha liikumise ajal üle ei kuumeneks ning pausidel alajahtumist ei tekiks. Siinkohal oli kaitseväe riietusele oluliselt abiks talvine suusatamiseks mõeldud soepesu, mis on hästi hingav, juhib niiskuse kehast eemale ja kuivab kiirelt.

Aegsasti sai ka vaadatud, et kogu kohustuslik varustus oleks olemas ja mugavalt pakitud koos rajale võetava toidu ja veega. Kõige hullem asi, mis sellisel võistlusel juhtuda saab on see, kui sa jääd janusse või tekib suur näljatunne. Siis oled sa juba hiljaks jäänud ja nii võib kergelt murduda nii vaim kui ka keha.

Toiduna sai rajale kaasa võetud Tactical Foodpackid, ohtralt erinevat magusat müslibatoonide ja šokolaadi näol ning minu salarelvaks kilone pakk grillvorsti. Just liha ja lihatoodetes sisalduvad rasvad on see, mille pealt keha aeroobses olekus energiat toodab ja seda pea kaks korda rohkem kui süsivesikutest. Lisaks kogu söögipoolisele oli kaasas kogu aeg 1-1,5 liitrit vedelikku ning rehüdratsiooni dropsid, mida viskasin rajal olles aeg ajalt joogipudelisse ja sain sealt vajalikus koguses mineraale ja ainest, vedeliku kiiremaks omandamiseks.

Kõik vajalik ja rohkemgi kaasa pakitud, sai neljapäeva hommikut alustatud kell 6:00. Eks teatud ärevus oli juba sees. Alustuseks sai võetud hommikune värskendav dušš ning valmistatud tummine 4 muna, suitsuvorsti, sinihallitusjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega omlett.

Peale hommikusööki sai tehtud veel viimane (vist oli 3. või 4. juba) varustuse kontroll, vorm selga, lapsed kooli ja lapsehoidja juurde ja suund Planku, kuhu kogunes meie tiim. Ees olid ootamas juba meie vahvad tugitiimi liikmed Margus Nigol ja Kristjan Jagomägi, kes olid jõudnud ka Männikult tellitud relvad ära tuua  ja võtsid tellitud varustustust välja. Neil oli abis ka tiimikaaslane Jarno Kalind. Martin Kadaiga trehvasime saabudes väravas. Puudu oli veel võitleja Kaljuste, kes teatas tähtsalt, et tema magas sisse. Mis seal siis ikka, meil Plangus mehi jätkus ja ütlesin Olarile, et korjame ta kodust peale. Lugesime veel sõnad peale, et ta uuesti magama ei jääks :D

Plaan oli lõunast linnast liikuma saada ja nii ka õnnestus, sest kell 16:00 pidime olema juba Alutagusel mandaadis ja varustuse kontrollis.

Tegelikult oli aega mõnusa varuga. Seepärast tegime poolel teel ühe tummise šašlõkipeatuse Arturi juures ja poeskäigu, et saaks veel viimast täiendust, kellel vaja.

 

Alutaguses

Alutagusel olime aegsasti ning selleks ajaks kui mandaat algas oli meie tiimile varustuse kontroll juba tehtud ning teada ka stardi järjekord. Meie läksime rajale 20.nda võistkonnana kell 23:10. See andis meile piisavalt aega, et varustuse kontrolliks laiali võetud varustus uuesti seljakotti mugavalt ära pakkida ja testiga, kuidas kõik koos relvaga komplektis selga istub. Samuti ei jätnud me ka juhust kasutamata, et ooteajal end energiaga laadida ja sõime veelkord kõhu täis Alutaguse maleva kokkade poolt tehtud tatrapudru guljašiga. Kuna aega oli piisavalt ja mitmed meeskonnad olid juba ees rajale läinud, siis õnnestus ka koridoris põrandal teha umbes 40 minutiline uinak, sest ees ootas palju unetuid kilomeetreid.

 

Start

Ja siis see algas… umbes 25 minutilise autosõidu kaugusel Alutaguse malevast tegime Viivikonnas veel ühe tiimipildi ja kohtuniku lubava märguande peale 23:10 hakkas 4 Toompea tublit mehepoega suuskadel libisema vaikselt ja järjekindlalt finishi suunas.

Esimene öö tuli väga kergelt, suusad toimisid paksul lumel väga hästi ning võistlus kostitas meid ka suhteliselt loovate ja huvitavate kontrollpunktidega. Esimeses kontrollpunktis Bravo (B) tuli ellujäämis ülesandena näidata üles loovust, valmistada etteantud vahenditest kompass, redel ning voolida puuhalust vibunool. Kompassiga läks lihtsalt ja redeli saime ka valmis aga sõlmed ei pidanud ning seljakotiga üles ronides lagunes poole peal ära ja vibunooled lendasid ka metsa. Sealt tulid ka esimesed karistuspunktid aga meil läks täitsa harju keskmiselt ning suusatasime järgmisse punkti Charlie. Seal pidime kahe öövaatlusseadmega tuvastama hämaras telgis olevaid objekte, mis läks meil rahuldavalt ja tuvastasime enamuse naaberriigi armee varustus elementidest. Punktis oli platsis meie tugitiim ning sai tehtud esimene kiire sooja vee ja tee täiendus. Punktis toimus ka huvitav vahejuhtum, kus kohtunikud tahtsid tugitiimile määrata karistuse selle eest, et töötaval Opel Vivaro bussil ei õnnestugi kuidagi parktulesid kustu panna aga õnneks sai olukord ilusti klaaritud ning auto veidi eemale pargitud.

Edasi järgnes üks pikem 4-5 km sirge mööda karjääriteed “Postkastini ” (sealt tuleb lihtsalt tiimiga läbi sõita etteantud ajaaknas ja end registreerida) ning edasi kihutada kontrollpunktidesse Delta ja Echo, kus toimus hämaras laskmine. Väga varajastel hommikutundidel läbisime ka kontrollpunkti Foxtrot, mis kostitas meid üllatus ülesandega. Nimelt pidi tiimiliige Kadai minema ja valima korraldajate poolt pakutavast hunnikust kuus eset ning seejärel liituma tiimikaaslastega, et teada saada, mis ülesanne meid ees ootab. Meil oli sõduriõnne ja pimesi valitud esemete hulgas olid nii küünal, kui ka plekist purgikaas, millega kiirelt antud valgus-märguanne ja tehtud tubli sooritus.

 

Esimene hommik

Edasi oli juba märkamatult kätte jõudnud hommik ning me seadsime suusad taas suunaga üles põhjasuunda. Tee peal trehvasime taas tugitiimiga, et täiendada veevaru ja juua tassike teed, sest peale eelmist kohtumist oli seljataha jäänud pea 15 kilomeetrit ning Foxtroti juurde lihtsalt ei pääsenud tavalise autoga ligi. Seal oli lund oma 60-70 cm ja Unimogiga ette sõidetud jälg oli paras maasturiga läbimiseks. Üks entusiastlik tugitiim üritas seda ka Opel Vivaro bussiga teha, kuid istusid pikalt kinni enne kui välja tõmmati ja pool teed oli bussi põhja alt pärinevaid plastikdetaile täis.

Peale kiiret täiendust võtsime suuna Sirgala külla, kus ootas ees kontrollpunkt Golf. Me jõudsime sinna tubli ajalise varuga ja otsustasime mõnisada meetrit ennem hüljatud maju teha väikse tudu. Selleks oli meil aega umbes tund ning see tuli ära kasutada. Magamine oli spartalik ja keegi meile sooja tuba ning pehmet voodit ei pakkunud. Asfaltteele maja seina äärde läks kõige alla termotekk, sinna peale seljakott ja talvejope, mille najal oli veits mugavam istuda ning magamiskott sai lahtiselt üle pea tõmmatud. Kuramuse magusad olid need 40 minutit istudes tukkumist ja seda isegi vaatamata sellele, et pärast olid magamiskotid kaetud korraliku lumekihiga ja meil kõigil tugevad vaprusevärinad külmast. Õnneks meil termostes sooja teed jätkus, olime kiirelt ornungis ja paar minutit ennem meditsiiniülesannet saime isegi Kaitsekodule muljetada, mis tunne on öö otsa rajal olnuna meditsiiniülesannet täitma minna. Nagu juba öeldud, oli ööga seljataga ligi 26 kilomeetrit, tunne hea ning motivatsioon laes. Selle ajaga ei saanud enam väga aru, et seljakott vahepeal õlgadele soonis.

Kuulsuseminutid meditsiinipunktis läbi, sai võetud suund kontrollpunkti Hotel. Ei me ei läinud Noorusesse ega Meresuu spaasse. Meid ootasid ees selle võistluse kaks pikimat sirget, mida oli kokku ligi 15 kilomeetri jagu ja vastu õhtut jõudsime kontrollpunkti Hotel (H). Eelnenud punktidele tuginedes oli juba selgeks saanud, et korraldajad on juubelivõistluse puhuks erilist rõhku pannud huvitavatele ülesannetele ja sinna sisse visanud ka väikseid vimkasi. Nii ka seekord ootas meid ees üks võistluse põnevamaid ülesandeid ja selles punktis sai ülesande lahendamisse kaasatud ka meie tugitiimi liige Margus Nigol, kes mängis eelluure rolli ja juhatas vajaliku varustuseni. Tuli kiirelt ette valmistada sõjaline diversiooni raudteel  vastase ohtlikul lõigul, takistamaks vastase rongide läbiliikumist ja lõigata ära vastase varustusteed. Ülesanne oli sõita käsidresiiniga raudteesillale, valmistada ette lõhkelaeng, paigutada see õigesse kohta ja katta liivakottidega ning õhkida viitsütikuga ning seda kõike ajalise piiranguga vastase tule all. Sai korraliku adrenaliinilaksu ja ka naha märjaks pumbatud käsidresiininga. Õnneks passimist ei olnud ning võtsime suuna üle suurte põldude Sinimägede küla poole, kus ootas meid ees kontrollpunkt India ja tehnika tundmine. See läks ikka puhta pekki ja sassi läksid isegi hävituslennukid F35 ning F22 raptor. Eks unetus oli ka oma töö teinud ning rajal oli selleks ajaks oldud umbes 22 tundi. Arvesse võtta eelnenud päev, oli kokku ülal oldud pea 40 tundi, aga ei tulnud ka siit päris viimast tulemust.

Küll saime väga meeldiva üllatuse osaliseks meie tugitiimi poolt, kes oli metsa McDonaldsi putka püsti pannud ja kostitas meid taas sooja vee ning teega. See on ikka kuradima hea ja vajalik, et sa saad külma ilmaga kestva füüsilise pingutuse ajal midagi sooja tarbida.

Turgutust tehtud võtsime suuna veelgi põhja poole ning “kihutasime” suuskadel üle Tallinn-Narva maantee Meriküla suunas, kus ootas ees takistusrada. Ka seekord jõudsime kohale väga aegsasti ning jõudis korra seljakottist välja otsida ka talvejope ning magamiskotti ja teeäärsesse lumehange sai puhtaks tehtud üks auk, kuhu sai sisse seatud mõnus pesa ja tehtud järgmised 20 minutit tukkumist. Tukkuda sellisel võistlusel tuleb vahest pool vägisi ja ka siis kui ei taha, sest energiat ja vaimu tuleb kestvusvõistlustel taastada igal võimalusel. Kunagi ei tea ka seda ette, millal sul on vaja tavapärasest rohkem energiat kulutada ja nii oli ka seekord. Takistusrada võttis oma ja peale teepausi tugitiimiga suundusime mööda rannikuäärt Narva-Jõesuu poole kontrollpunkti Juliet 1.

 

Vastutegevus

Kui varasemalt olime suutnud vastutegevust efektiivselt vältida siis nüüd suruti võistlejad läbi väga väikse pudelikaela, mis oli sõna otseses mõttes KillZone ja vastutegevus oli autodel, puhanud ning väga motiveeritud meid kinni püüdma. Siin läks ka meie tiimist esimene elu, kui Kaljustele sõideti lihtsalt autoga ette ja öeldi viisakalt: „Anna elu ära!“ Prooviti ka teisi kätte saada aga me tõmbasime kiirelt suuskadel padrikusse sügavamale sisse ja sinna nad ei viitsinud jalgsi järgi sumbata. Pärast seda vahejuhtumit saime kiirelt taas meeskonna kokku ning me otsustasime nendest mere poolt mööduda. Sõitsime mööda kergelt võsastunud lagendiku serva ning ajasime ise omale suuskadel jälge ette põlvini lumes. Pärast poole kilomeetrist rassimist sai aga selgeks, et mere poolt me läbi ei pääse. Alla veeäärde me ei pääsenud, sest olime pankranniku serval, mis jõudis sillani kus peal pesitses umbes kümmekond vastutegevuse võitlejat. Sealt me ei oleks kuidagi läbi pääsenud ilma elusid loovutamata ja otsustasime sõita veidi mööda jälge tagasi, ületada tee ja minna maa poolt läbi. Teeületus oli ka omamoodi huvitav, sest vastutegevus patrullis GD-Mersuga teel ning nähes meid teed ületamas võtsid nad suuna kiirelt meie peale ning teiselt poolt lähenesid kaks järgmist võistkonda, kellele me ka hõikasime, et tõmmake metsa ära vastutegevus tuleb. Siis läks rebastel lahti pidu kanakarjas. Meie omadest Olari, Jarno ja Martin võtsid suurema ringi, aga mina soovides kõige vähem energiat kulutada, olin vastasele kõige lähemal. Ootamatult oli alanud paaniline põgenemine suuskadel metsa ning minu ja tiimikaaslaste vahel oli äkki veel kaks võistkonda, kes otsustasid samas suunas põgeneda. Hetk hiljem oli peatunud auto minust umbes 30 meetrit eemal teepeal. Ma vaatasin endast paremal rassivaid võitlejaid ja enda ees olevat padrikut. Kurat, sealt ei oleks parema tahtmise juures isegi mitte karu läbi suusatanud. Õnneks nägin enda ees vasakul võsavahel suuremat kivi, tegin kaks kiiremat sammu suuskadel ja viskasin end selle taha näoli lumehange, rohkem enam ma ei liigutanud. Kuulasin vaid kuidas minu selja taga läks lahti ilge tagaajamine, paugutamine ja karjumine. See kestis umbes veerand tundi ning suundus ajaga ka pisut sügavamale padrikusse. Vahepeal olin otsustanud veidi ringi vaadata, et luua omale olukorrast ülevaadet ning märkasin siis ka teel töötavat ning tühjana seisvat vastutegevuse GD’d. Tundus nii ahvatlev lihtsalt minna ja istuda sinna autosse, jätta vastutegevus ilma transpordita ja sõita sellega järgmisse kontrollpunkti. Rohkem ma kedagi sellel hetkel ei näinud, vaid kuulsin umbes sadakond meetrit eemalt vaidluse lõppu, et elud peate ära andma nii kui nii ja pärast võite apelleerida võistluse korraldajatele ning peatselt hakkas ka vastutegevus tagasi liikuma. Pidin püsima vagusi, sest nüüd oli veel suurem oht vahele jääda ja selle külje pealt ma ei olnud enam suure kivi varjus ja vastutegevusel oli ka rohkem aega ringi vaadata. Õnneks nad seda ei teinud, vaid vahetasid võidukalt muljed ära võetud elude kohta. Veel mõned minutid ja juba nad sõitsid autoga minema.Ma olin pääsenud ja kavalusega säästnud oma elu.

 

Vahepeal oli tiimikaaslane Kadai muidugi püüdnud mind pingsalt mitmel korral kätte saada sest nemad olid eest ära läinud ja mina maha jäänud. Võtsin temaga uuesti ühendust, sain suuna kätte ja hakkasin läbi padriku neile jälgi mööda järgi liikuma. Poolel teel trehvasin Kaljustega, kes oli ka tiimist lahku läinud. Peagi saime sellest padrikust välja lagendikule ning nägime eemal põllul Kadaid ja Kalindit. Suuskasime kiirelt järgi ning olime väga rahul, et selle vahejuhtumiga meie tiim ühtegi elu ei kaotanud ja meid päästsid seekord kaks tiimi, kes olid meie vahele sattunud ja pidid igaüks loovutama ühe elu. Edasine teekond punkti Juliet 1 kulges palju rahulikumalt ja eks me olime ka üpris ettevaatlikuks muutunud.

Kontrollpunktis ootas meid ees niiske, jäise ja lörtsisajuse meretuule käes olevate sihtmärkide kauguste hindamine ning ainus abivahend mida võis kasutada oli punktis olev öövaatlusseade. Tulemuseks meie mõistes harju keskmine ja meeste peaaegu et alajahtumine. Õnneks oli punktis olemas ka meie tugitiim, kes kostitas taas meid kuuma teega ja siis otsustasin teha esimese sokivahetuse, sest tundsin kuidas jalg saapas on niiskeks läinud. Jep, Lowa core saapad ja overbootsid kestsid tõesti nii kaua ja ennem ei näinud ka põhjust seda kombot torkida. Kusjuures sokid ei olnud isegi mitte üleni märjad vaid mõlema jala päkade juurest niisked. Kiire turgutus tehtud võtsime suuna viimasesse kontrollpuntki. Meie teekond läks läbi Puhkova ja Vodava nõukogudeaegse suvilarajooni. See oli väga sopistatud ja kinnine linnamaastik oma pooleteise-kahe meetri kõrguste võrkaedade, piki ja risti läbi põimitud teedega, kus paljudel teeotsadel oli väravad ees ja läbikäiku polnud ning mõlemal pool teed olid sügavad kuivenduskraavid, kus vesi lahtiselt voolas. Vastutegevus patrullis avatud tänavatel ning tuli teha päris palju rebasehaake, et seda suvilarajooni läbida. Me olime juba peaaegu läbi saanud ning järgmise punktini oli veel mitu tundi minna, kui ma Peeterristi teel märkasin paarsada meetrit eespool teeotsas hämaras mingit liikumist, vaatlesin hetke ja nägin seal ka autot. Oli selge, et tegu oli vastutegevusega mitte mõne teise tiimiga. Pöörasin kiirelt ringi ja jõudsin vaevalt tiimikaaslasi hoiatada, kui autole hääled sisse pandi ja eesolnud mehed kiirelt meie poole liikuma hakkasid. Õnneks viis meie taga üle sügava kraavi väike sild võssi ja sinna me kolmekesi (Mina, Kalind ja Kadai) läksimegi. Kuhu jäi Kaljuste ja kas ta saadi kätte, seda me tollel hetkel ei teadnud. Meie olime igatahes sattunud täielikult soistunud padrikusse, kus oli vaheldumisi tihedat võsa, kände ja maha kukkunud puid ning meil sabas jälgi ajamas noored poisid automaatide ja prožektoritega. Siililegi oli selge, et vastutegevus ei leppinud sellega, et nad meid ühtegi elu võtmata läbi lasevad. Me saime seal metsas ikka korralikult rassida, vahepeal läksime jälgede segamiseks mõned korrad laiali, siis tulime jälle kokku ning läksime veel sügavamale metsa sisse, kuniks olime veendunud, et vastutegevus enam meil sabas ei ole. Me kulutasime seal metsas tohutult energiat läbides mitu kilomeetrit padrikut suuskadel, seljakott seljas ja relv kaelas. Ka metsast välja saamine oli problemaatiline, sest teeäärde jõudnuna leidsime eest lahtise ja sügava kraavi ning mitte ühtegi sobivat kotha selle ületamiseks. Vahepeal proovisime ka kontakti saada meie kadunud poja Kaljustega, kuid tema telefon oli jätkuvalt väljas ning mingit märki me temast ei näinud. Ainus lootus oli, et ta teadis samuti järgmise punkti koordinaate ja tal oli ka GPS kaasas ning me saame seal kokku.

Suur ponnistus

Nii me rassisime veel hulga maad selles padrikus, kui lõpuks leidsime enam vähem sobivana tundunud koha. Mina valisin kraavile kukkunud, umbes käe jämeduse aga üpris tihedate oksadega paju ületuskohaks. Seal oli ka kraav veidike kitsam ning putki ja hundinuiasid täis, aga lumevahelt paistis märg roiskunud vesi. Sissekukkumine oleks olnud väga märg ja rõvedalt haisev. Sissekukkumine tähendanuks ka pikka seisakut riietevahetuseks ja enese kuivatamiseks. Kadai ja Kalind hindasid seda liiga ohtlikuks ja kartuses sisse kukkuda liikusid edasi. Ega seal väga paremaks ei läinud ja loodetud truupi me sellel kraavil ei leidnudki, kuid siiski me saime üle ja õnneks ka kuivalt. Tegelikult oli juba hakanud suur kiire, sest me olime seal metsas kulutanud märkamatult mitu tundi ja tohutult energiat ning viimasesse punkti jõudmiseks oli jäänud vähem kui tund ja meil oli veel pea 3,8km minna ning vastutegevus patrullis jätkuvalt sellel samal teel. Õnneks piisas sellest, et me paaril korral metsaserva või kraavikaldale lumevalli taha peitu viskasime ja ootasime kuni vastutegevus möödub. Me olime nii palju energiat kulutanud elude hoidmiseks ja me ei olnud enam mitte mingi hinna eest valmis eludest loobuma. Lõpuks saime ka tugimeeskonnalt teate, et Kaljuste on jõudnud ilusti nendeni ja nad ootavad veidi ennem punki. Tegime päris tubli pingutuse ja jõudsime umbes 7 minutit ennem kontrollaega tugimeeskonnani ja olime täitsa kindlad, et me jõuame ka punkti. Kahjuks oli siiski kontrollpunkt meie jaoks napilt püüdmatus kauguses, ca 700 meetrit läbi metsatuka lagendiku keskele. Fakt oli see, et pärast mitme tunnist metsas rassimist ja pisut üle 3 km pikkust spurti me olime täiesti tühjad ja viimasesse ülesande punkti me jõudsime hilinemisega. Me tegime teadliku otsuse, et turgutame end tugimeeskonna juures sooja teega ning hoiame/kogume energiat, sest vaja on minna lõpuni mitte ainult punkti Kilo.

Teine hommik

Laupäeva varahommikul, umbes veerandtunnise hilinemisega läbisimegi punkti ning võtsime sealt järgmise punkti koordinaadid. See oli postkast Narva piiril. Kui seni olime hästi edenenud, jõudnud kõikidesse punktidesse õigeaegselt ja suutnud kasutada oma füüsilisi võimeid säästlikult, siis viimane öö oli laastav. Viimased kilomeetrid Narva kulgesid väga töntsilt ja vaevaliselt. Tempo oli nii madal ja tuli selline uni peale, et võinuks suusatades magama jääda. Vahepeal vist läkski silm paaril korral kinni ja alles siis, kui tundsid, et tasakaal hakkab kaduma või suusk läks risti, ärkasid jälle üles ja suutsid jälle silmi veidi aega lahti hoida. Keha oli juba nii tuim ja tühi, et kiiremat sammu ei jaksanud teha ning inimene tänaval võinuks vabalt meist reipal sammul mööda jalutada. Õnneks me suutsime sellises aeglases tiksumises taas saavutada keha aeroobse töö ja kulgeda isegi ajalise varuga järgmisse kontrollpunkti Kilo 1, milleks oli “postkast”.  Selge oli, et sellises olekus lõpujooksu ei tee ning tuli kiirelt taastada energiat. Nii saigi tehtud väiksema maantee ääres, selg saha lükatud lumevalli toetamas viimane kiire 20 minutiline uinak. Tugimeeskond oli ka kenasti platsis ning saime neilt sooja vett, millega sai tehtud viimane herkulapuder õuntega (Tactical FoodPack) ning ära söödud viimased kolm grillvorsti. Teed enam ei tahtnud, see ajas juba iiveldama.  Alla läks vaid soe vesi, mis tundus nii hea. Ja kõige parem selle juures oli, et vahetult ennem seljakoti selgapanekut sai Nigolilt mehist turjamassaaži – mis nii viga rallit sõita.

 

Uuesti madalseisust väljas ja väge täis suusatasime külmast kangetena ja tulitavate taldadega läbi ka kaks viimast kontrollpunkti Kilo 1 ja Kilo 2, milleks olid postkastid ning sisenesime täpselt 11:10 viimasesse kontrollpunkti Lima. Sealt tuli suusad tugimeeskonnale ära anda ning seljakoti ja relvadega valmis panna end lõpujooksuks. Kell 11:20:00 startis kogu tiim lõpujooksule, mis viis läbi Kreenholmi tehase, treppidest üles, läbi suurtesse tootmissaalidesse püsti pandud labürintide, maja vasakust tiivast alla ja siis paremalt uuesti üles torni ja tagasi alla välja, kus ootas meid ees seljakoti ning relvaga roomamine lumes võrgu all kuulipilduja tule saatel. Veel viimased 50 meetrit jooksu ja tehtud ta oligi ja üllatavalt kiirelt.

 

Selline oli minu esimene Utria mis tähistas 100 aasta möödumist ajaloolisest dessandist. Emotsioonid olid laes ja tollel hetkel ei olnud isegi mulle oluline, mis kohale me maandume, peaasi et tehtud sai. Kadaile oli see teine, Kaljustele kolmas ja Kalindile viies kord osaleda ja seda vägevat emotsiooni kogeda.  Küllap meie joovastus paistis kaugele silma ning pärast edukalt läbitud varustuse kontrolli saime isegi päevapilti Aktuaalses Kaameras ning jagada ka seal eesti rahvaga esmaseid emotsioone. Sellel ajal olid veel osad tiimid rajal ja lõpuprotokoll ootas viimaseid tulemusi.  Võistluse keskel olime me 11ndal kohal ja me olime selle vahetulemusega üsna rahul. Eks sisimas me lootsime ikka paari koha võrra tõusta, et oleks vähemasti kümne hulgas. Selle teadmisega sättisime end tagasi Tallinna poole teele ning tugitiim premeeris meid tanklapeatuse ja ühe õllega. See viimane läks küll väga hästi peale pärast 36 tundi rajal.

 

Vahepeal tegin ka kõne kodustele, et jagada nendega rõõmu lõpetamisest ja anda teada, et kõik on hästi. Kosutav kesvamärjuke tarbitud ja arutasin tasapisi jalgu lahti ning võtsin saapaid ära, kui tabas korralik pauk. Jalad olid loomulikult terved, aga saabus mitteametlik lõpuprotokoll ja me olime tõusnud viiendaks, mis on ühtlasi ka Toompea malevkonna parim koht sellelt raskelt võistluselt. Tasus ära see metsas rassimine, elude hoidmine ja kõik need koos tehtud pingutused. Vot siis oli küll emotsioon nii laes, et poetasin vist isegi paar rõõmupisarat. Väga võimas tunne. Nende meeste peale saab alati kindel olla ja võib iga kell koos luurele minna!

Aitäh teile mehed, Kadai, Kalind, Kaljuste, Jagomägi, Nigol ja kõik teised võitluskaaslased, malevaliikmed ja pöidlahoidad, kes aitasid sellel asjal teoks saada.

Aitäh ema.

 

 

Selliste sõnadega võib kokku võtta meie rohelise kompanii 1 rühma talvise nädalavahetuse, kus keskenduti eelkõige jao drillide lihvimisele ja kus abitreenerina osales ka mõnusalt paks lumekiht, mis meeste füüsilise valmisoleku kenasti proovile pani.

Esmakordselt saime kasutada Rootsi päritolu laservestide ja sihikute süsteemi, kus sihtimissüsteem oli võimalik paigutada kõigile jao relvadele sh. „Gustile“

Võitlejate tagasiside laservestide süsteemile oli äärmiselt positiivne, kuivõrd tihti piisas varitsusse sattunud üksuse suunas tehtud esimest lasust, kui juba teavitas mõne võitleja laservest selle saadud tabamusest.  Ühtlasi saime kinnitust, et Toompea malevkonna võitleja varitsuses distantsidelt kuni 100m mööda ei lase ning üksuse võimalike kaotuste suuruse määrab ära kui efektiivselt suudetakse varitsuse vastased drillid esimese lasu järgselt käivitada. Ehk kiirus ja kiirus on olulised. 

Veeblite rõõmuks saab öelda, et laskemoona kulus tava õppusega võrreldes 50% vähem ning ei tekkinud ühtegi olukorda, kus kaks võitlejat teineteist mõnekümne meetri kauguselt paar minutit tulistavad ning isegi peale seda, ei suuda kokku leppida kumb siis ikkagi „surma sai“

Kokkuvõttes sai nädalavahetuse positiivselt kokku võtta ning lõpulahinguna korraldatud rühma ettevalmistamata rünnak õnnestus juba hindele hea ning isikkooseis sättis eesmärke juba järgmiseks märtsi õppuseks.

Kaido Tropp