Head uut aastat !


Meie malevkond on kasvanud väga suureks. Üle 500 liikmega on meie malevkonnas rohkem liikmeid, kui mõnes teises malevas kokku. See tähendab, et väljakutsed on ka suuremad. Meie roheline kompanii osaleb suvel rahvusvahelisel õppusel ja kollane hakkab nüüd täitma plaani, mis möödunud aastal välja töötati.

Lõpptulemusena aga ei ole neil värvidel väga palju tähtsust, sest aasta lõpus kinnitati KL peastaabi infopäevadel, et varustust kavatsetakse lähiaastatel ühtlustada ja ka ülesanded ei saa olla väga erinevad. Ka rohelisi üksusi kaasatakse vajadusel politsei toetuseks hübriidkonfliktide korral.  Kaitseliit tervikuna peab valmisolema väga erinevate ülesannete täitmiseks, alates päästeameti või PPA toetamisest, kuni sissisõjani välja kõige halvemal juhul. See tähendab ka sel aastal uute erialade õpetamist.

Meie malevkonna suur arv tähendab seda, et ühteaegu toimub siin väga palju, aga teisalt võivad inimesed ka omapead jääda. Mina olen aga alati uskunud, et sa saad Kaitseliidust alati niipalju, kui sa võtad. Kui Sa ise ei huvitu enesearengust, siis juhtub Sinuga ka väga vähe.
Mina isiklikult tahan sel aastal püsti panna väikese taktikalise laskmise trenni reedeti. Me paneme seal eraldi rõhku füüsilisele ettevalmistusele ja relvadrillidele, mis tihtipeale on ka muidu heade laskjate puhul nõrgaks küljeks.
Lõpuks, tulge kõik 24. jaanuaril malevkonna üldkoosolekule, et kõikidele küsimustele vastuseid saada.

Toompea ei vangu.

Soomlased näitasid meile oma soomust

01.11.18 külastas 17 liikmeline Toompea malevkonna delegatsioon Hämeenlinna lähedal Parolas paiknevat Soome Soomusbrigaadi. Tegu oli juba traditsiooniliste külaskäikude seeria järjekordse osaga, kus Toompea malevkonna sõbrad Soome armee veteranide erinevatest ühingutest, külastavad Eesti Kaitseväe erinevaid väeosi ja meie siis vastuvisiitidel Soome  väeosi. Järgmisena valmistavad soomlased ette meie visiiti Soome sidevägedesse, ise aga soovivad külastada meie Tapa baasi. Tõelist elevust tekitab neis teadmine, et seal baseeruvad reaalselt meie NATO liitlased, mis soomlaste jaoks oleks praeguses ajahetkes üsna mõeldamatu.

Parola baas ei ole ainult tankipataljoni koduks, sest sinna on koondunud kogu know-how, mis puudutab soomusvägesid ja samuti tankitõrjet ning õhutõrjet. Samas toimub ka soomusbrigaadi tehnika hooldus ja remont.

Meie sattusime sinna just hetkel, kui reservõppekogunemiselt saabus Soome keskmaa õhutõrje raketisüsteemi NASAMS patarei. Hooldati tehnikat ja rühmavarustust, kusjuures hõivatud olid sellega nii ajateenijad, reservväelased, kui ka tegevväelased. Õnnestus näha ka NASAMS õppekeskust, mis hiljaaegu oli veel täiesti salajane hoone, kuhu pääs ainult erilubadega. Kadedaks tegi, millised ruumid ja võimalused olid loodud just tehnika ja rühmavarustuse hoolduseks, alustades kasvõi sellisest lihtsast asjast, nagu telkide kuivatamine, mis meie kompanii jaoks tähendab alati suurt peavalu.

NASAMS on siis Norra päritolu keskmaa õhutõrje raketisüsteem, kus kasutatakse AMRAAM rakette, mis on selles mõttes universaalsed, et neid kasutavad ka Soome lennuväe hävitajad. See on seesama kurikuulus rakett, mille meie Hispaania sõbrad kuskile Eesti metsadesse ja rabadesse ära kaotasid. Soomlased on paigutanud laskeseadeldised SISU veokitele ja mobiilsed radarid MB GD 250 peale. SISU veokitelt saab laskeseadeldised maha tõsta, mis võimaldab neid paremini peita ja maskeerida. Huvitav fakt on see, et kuigi kogu õhutõrje võimekus ja väljaõpe on koondunud Parolasse, siis tegelikult koondatakse sõjaolukorras enamus õhutõrjest Helsingi kaitsmisele.

Järgmises hallis hooldasid reservväelased õhutõrje süsteemi LEOPARD 2 Marksman. Nemad olid samuti õppustelt just tulnud. Marksmani paaris-kiirlaskekahurit kasutasid soomlased juba ammu, kuid

 siis oli see monteeritud Nõukogude päritolu tanki T-55 šassiile. Marksmani 35 mm kiirlaskekahuri laskekiirus on kahe toru peale kokku 18 lasku sekundis  (!), mis tundub lausa müstilisena. Kahurid on välja sihitud nii, et kaks valangut ristuvad umbes 2000 meetri peal. Kahuri efektiivne laskekaugus on 4000 meetrit. Väga võimsa mulje jättis see relv! Huvitav oli veel see, et värskete reservistide hulgas oli silmatorkavalt palju naisi, tunduvalt rohkem, kui neid näeb Eesi Kaitseväes.

Jätkates ringkäiku, jõudsime hoonesse, kus demonstreeriti meile põhilisi tanke ja soomukeid, mida Soomusbrigaad praegu kasutab – Leopard A4, Leopard A6, CV 90 ja BMP 2. Kõikidesse masinatesse võis sisse pugeda, ainult pildistada seest ei tohtinud. Tõsi, sisse pugemine ei õnnestunud mitte kõigil härrasmeestel, sest soomusmasinates on ikka tõeliselt kitsas! Kui Leopardis oli veel mingit ruumi, siis BMP-2 torni ei mahtunud suurema õllekõhuga mehed kohe mitte kuidagi. Ja klaustrofobikutel pole tanki meeskonda muidugi asja. Leopard jättis kõigile muidugi võimsa mulje, aga mind hämmastas kõige rohkem üks BMP-2, mis oli üleni kaetud soojust neelava materjaliga, mis pidi oluliselt vähendama võimalust, et vastase lahingkopter seda soomukit märkab. Lisaks oli see materjal veel kaetud maskeerimisvõrguga. Soomusbrigaadi tehnika on siis selline huvitav segu Nõukogude päritolu tehnikast, mis enamuses pärit endise Ida-Saksa ladudest ja NATO tehnikast, mida hakati soetama lähiminevikus. Kõik selle on soomlased soetanud väga soodsalt ja selles mõttes meist targemad ja kavalamad olnud. Järk-järguline NATO standardile üleminek on siiski pöördumatu protsess.

 

Kui hakkasime juba lahkuma, saabus  treileri peal, nagu tellitult, meil palju räägitud iseliikuv suurtükk K-9, ehk Kõu, nagu meil teda nimetatakse. Soomlased on esimesed sellised eksemplarid juba kätte saanud. Oli ikka muljetavaldav koloss küll!

Lõpetuseks ja järelemõtlemiseks paar numbrit – kogu soomusbrigaadi aastane eelarve on umbes 70.- miljonit eurot, millest otseselt baasi ülevalpidamiseks kulub 9.- miljonit. Palju? Vähe? Kuidas võtta, aga umbes niipalju läheks see maksma ka Eesti riigile.

Kaido Mägi

Vabatahtlikuna(1) Toompea SOK 2018 lõpurännakul


Nagu ikka saab kõik alguse mingist uitmõttest. Seekord oli selleks malevkonna pealiku Ilmar Raagi kiri, mis ütles, et kui teile tundub, et elu on lill, siis on äkki õige osaleks sportlikus mõttes SOKi (vanasti SBK) lõpurännakul.

Kuigi elu on alati lill, siis võiks sellele vahel natuke vürtsi lisada. Eriti kui rännaku nädalavahetus on sobivasti vaba. Elule sai vürtsi tegelikult juba ka varem lisatud, kui tundus hea mõte proovida oma näpp kirvega maha lüüa. Nii siiski ei läinud, aga etteruttavalt saab öelda, et rännakul paaris kohas ülesandeid täites andis näpp siiski end tunda.

Aga mis seal siis ikka. Peale pisikesi kõhklusi näpu tervise osas ja ilmaennustuse vaatamist sai siiski sõrm osalemiseks antud. Seos kirvetööga on tinglik. Laupäeval kl 7 oli kogunemine Plangus. Peale instruktaaži, varustuse kontrolli ja meeskondade määramist olime oma meeskonnaga kl 10 rajal. Enne sai veel aidatud kergendada ühe SOKlase seljakotti ebavajalikust kraamist. Hea, kui on kaasas ainult kõige vajalikum kraam, sest on ju vana tõde, et grammidest saavad kilod. See kehtib nii matemaatiliselt kui ka siis kui hakkad juba väsima. Eriti just väsides.

Meeskond

Meie meeskond pidi olema neljaliikmeline, aga peale minu oli seal ainult samuti vabatahtlik osaleja Olari. Ahjaa, Olari tegi rännaku läbi lisaks kohustuslikule varustusele kandes ka kuulivesti plaatidega. See teeb ca 9 kg lisaraskust. Sic! Üks poliitik pidi ka olema tiimis, aga ta jäi haigeks. Meiega liitus poole raja peal Ilmar Raag, kes hilines, kuna monteeris KL 100 jaoks olulist klippi presidendi tervitusest kaitseliitlastele. Kõrvalepõikena mainin, et sai ka ise seal klipis paar korda sähvatatud. Klipi leiate Vabariigi Presidendi kodulehelt.

Panime siis kl 10 Soodlas kadjama. Esimeses punktis määrasime kauguseid ja seda ka sammupaaridega. Olari on Utria hundina sammupaarides kogenud. Isiklikult pole sammupaare ammu kasutanud, mistõttu sai peale mõningast puterdamist lõpuks mingi enamvähem numbri antud. Seda asja peab üle kordama!

Igast punktist anti järgmise punkti koordinaadid ja kontrollaeg. Punkt kaardile, topeltkontroll ja edasi.

Kontrollpunktid

Järgnevad kontrollpunktid olid sihtmärkide osutamine, taktikaline paiknemine, meditsiin, side, käemärgid, miinide panemine, vastase tehnika ja üldine teadmiste kontroll. Kõik põhilised sõduritarkused. Osades olin veidi roostes, kuna sarnaselt sammupaaridega polnud mõnda asja ammu läbi teinud. Endale üllatusena tuli see välja sides käsijaama seadistades ja miine mattes. Miine on tassitud küll ja suundmiine ka pandud, aga tankimiini polnud õnnestunud seniajani matta. Sain omale head õppetunnid. Pean ütlema, et kõik punktid olid huvitavalt koostatud ja seal olevad kontrollid professionaalsed ning mõnusa toetava olekuga.

Kuna olime 1. või nn 0-meeskond, siis esimestena punktis olles said ka instruktorid veidi harjutada kõige optimaalsemat kontrollpunkti korraldust. Seega olime kõigile kasulikud. Olime ka nii nobedad, et mitmesse punkti jõudsime enne punkti ülesseadmist.

Punkte võttes kogunesid vaikselt kilomeetrid ja tuju oli nii hea, et vastutulevatele meeskondadele sai mõnuga kõrget viite visatud. Sügisele omaselt läks vahepeal ka pimedaks ja mitmeid punkte tuli teha autotulede ja valgustusraketi valgel. Pilves ilma tõttu oli öine mets pilkaldaselt pime, mistõttu sai mitmestki lombist üsna muretult läbi plätserdatud. Ca kl 18 paiku jõudis ka Ilmar kampa ja siis plätserdasime juba kolmekesi öises metsas.

Omaette teema on need rännakul räägitavad jutud. Kuna on aega ja sammurütm meditatiivne, siis jõuavad jutud ikka päris sügavale. Alates religioonist kuni kaitseplaneerimiseni. Vahepeale mahuvad kõht kõveras naermise kohad.  

Ööbimine metsas

Jõudnud majutusruutu tõmbasime pimedas telkmantlid püsti ja lebomatid välja. Toimus veel kokandusvõistlus, kus Olari pakkus sooja pipraga maitsestatud hakklihakartuli konservi (täiega hea) ja ise tegin pulbrist kartuliputru, et enne uinumist soe sees oleks. Und sai kokku vist 2-3 tundi. Vahepeal oli tuulemühast tugevam metsapimedusest kostuv Olari norskamine. Enne 2.45 äratust kadus uni külmatunde peale. Seda oleks saanud leevendada natuke rohkema sooja pesuga, aga kuna äratus oli juba lähedal, siis ei hakanud pimedas jändama. Külmatunde üks põhjus oli ka kaalu säästmiseks võetud õhem +5 kraadi magamiskott. Õues oli vast +3 kraadi sooja. Maapinna lähedal vähem. Vahekommentaarina mainin ära, et need uued Carintha KLi magamiskotid on ikka väga head – soojad ja hingavad. Aitäh hankijatele! Paluks neid rohkematele, sest kui Olari lattu jõudis, siis olid need juba välja jagatud.

Teisel päeval oli veel ca 10 km-i rändamist, kus plussiks oli see, et vana ERNA hunt Ilmar teadis Soodla kanti peast, mistõttu enam polnud kaarti vaja pingsalt vaadata. Seejärel oli huvitavalt korraldatud lõpujooks, kus õnnestus korra ka käpuli käia, ja siis sooja telki teisi meeskondi ootama. Üks mees läks veel kohe peale rännaku lõppu KL 100 raames Saku Suurhalli Mustade Kolonelide bassi mängima. Kalpsas laval vägagi energiliselt, kuigi telgis rääkis, et rännak oli veidi keerukas.

Plangus oli varustuse hooldus ja pühapäeval kl 13 olin juba kodus, kus peale varustuse hooldust ja sooja dušši sai paariks tunnis põhku poetud. Kokku tuli 30.3 km tatsamist, rajal liikumist 13 tundi ja 14 minutit. Sinna juurde magamisalal oldud ca 5 tundi. Kaloritekulu ca 6700 kalorit, aga mul oli äpis unustatud autostop välja. Seega pratikas ilmselt vähem, sest punktis aega oodates kalorid ei kulu, vaid lisanduvad suu kaudu.

Kokkuvõttes pean ma ütlema, et oli äge üritus. Ja eriti äge on see, et ltn Oskar Kivisiv oma vabast ajast ja põhitöö kõrvalt tahab seda kõigi paratamatute valude ja vaevadega korraldada.

Ja nagu ikka oli seltskond super, ülesanded huvitavad ja loomulikult Eestimaa loodus imeilus. Kui on aega ja viitsimist, siis võiks iga võitleja vahel rännaku läbi teha, kuna tavaliselt väljaõppel me pikkade rännakutega erinevatel põhjustel tegeleda ei jõua. Ainus, millega peab arvestama, on veidi kanged jalad kahel järgmisel päeval.

 

Autor : Võitleja M

1 Mitte ainult mina, vaid ka kõik SOKlased osalevad üritusel vabatahtlikult, kuna teevad seda, mis on neile huvitav ja oluline.

Operatsioon Victory ehk Tallinna maleva parimad mälümängurid tulevad Toompea malevkonnast

Peale eelmise aasta mälumängu nappi teist kohta, kogunes salajases kohas grupp Toompea malevkonna võitlejaid ning alguse sai operatsioon koondnimega „Victory“.

Peale vastase põhjalikku analüüsi ja luuregrupi ülema ettekannet, tegi operatsiooni juht raske südamega otsuse, lahingusse tuleb saata parimad jõud.

Rünnakgrupp moodustati kolme Toompea malevkonna Aasta Kaitseliitlase baasil (Kaido Mägi, Allan Kruus ja Kaido Tropp) ja kattegruppi mehitamiseks pidi pealik paluma Toompea veteranidel vanad lahingmundrid tolmust puhtaks kloppida ning lahingusse minna.

Nagu sõjalises operatsioonis ikka, võidavad distsipliin ja plaan, juhuse ja kaose, nii jagati meie ründe ja kattegrupi poolt kõigi nelja mälulahingu esikohad omavahel ära ning see, et ründegrupp sai võidukarika peakohale tõsta, tuli eelkõige sellest, et algne plaan nägi nii ette.

Kuivõrd sõjalised operatsioonid ei ole avalikud, siis üldsuse jaoks kirjutatakse Tallinna maleva

2018.a mälumängu protokolli lihtsad read:

 

I koht _Toompea malevkond

II koht _Toompea veteranid

III koht_ Lääne malevkond

 

Kaido Tropp

Vaenlane värise, me saame pihta nii tormis kui pimedas

Selliste sõnadega võiks kokku võtta meie rohelise kompanii nädalavahetusel toimunud lahinglaskmised, kõigist kompanii relvadest.

Lahinglaskmised kui sellised on kohaks, kus kompanii sooritab enda küpsuseksami kuivõrd kokku tuleb panna nii taktikalised kui laskeoskused. Selleks, et saada tegelik pilt meie rohelise kompanii võitlusvõimest oli kompaniiülem teinud ilmataadiga eraldi kokkuleppe, et olema peab tõeline jalaväe ilm ja ilmataat, täitis enda osa kokkuleppest täiega. Need kes olid kaasas ja mäletavad ilma esimesel Siilil teavad millega võrrelda ja kui siis võitis ilmataat, siis nüüdseks on kompanii juba niivõrd karastunud, et kui pühapäeva hommikul, küsis ärganud võitleja, telki astuva relvavenna käest, kas täna on ikka jalaväe ilm ja sai vastuse, et on, libises üle tema näo ainult muhe irve, andis ilmataat seepeale loobumisvõidu😊

Üks null komapii kasuks.

Laskmiste osas on lahinglaskmised ikkagi eelkõige suurte torude meeste pidu ja nemad lustisid täiega, hävitades vastase soomust, nii vihmas, lumesajus kui pimedas ning kui lisada siia juurde jagude koondtule edukad harjutused, siis jõuamegi järelduseni, mille leiate pealkirjast.

Kaks null kompanii kasuks.

 

Kompanii vaim