Meie malevkond on kasvanud väga suureks. Üle 500 liikmega on meie malevkonnas rohkem liikmeid, kui mõnes teises malevas kokku. See tähendab, et väljakutsed on ka suuremad. Meie roheline kompanii osaleb suvel rahvusvahelisel õppusel ja kollane hakkab nüüd täitma plaani, mis möödunud aastal välja töötati.

Lõpptulemusena aga ei ole neil värvidel väga palju tähtsust, sest aasta lõpus kinnitati KL peastaabi infopäevadel, et varustust kavatsetakse lähiaastatel ühtlustada ja ka ülesanded ei saa olla väga erinevad. Ka rohelisi üksusi kaasatakse vajadusel politsei toetuseks hübriidkonfliktide korral.  Kaitseliit tervikuna peab valmisolema väga erinevate ülesannete täitmiseks, alates päästeameti või PPA toetamisest, kuni sissisõjani välja kõige halvemal juhul. See tähendab ka sel aastal uute erialade õpetamist.

Meie malevkonna suur arv tähendab seda, et ühteaegu toimub siin väga palju, aga teisalt võivad inimesed ka omapead jääda. Mina olen aga alati uskunud, et sa saad Kaitseliidust alati niipalju, kui sa võtad. Kui Sa ise ei huvitu enesearengust, siis juhtub Sinuga ka väga vähe.
Mina isiklikult tahan sel aastal püsti panna väikese taktikalise laskmise trenni reedeti. Me paneme seal eraldi rõhku füüsilisele ettevalmistusele ja relvadrillidele, mis tihtipeale on ka muidu heade laskjate puhul nõrgaks küljeks.
Lõpuks, tulge kõik 24. jaanuaril malevkonna üldkoosolekule, et kõikidele küsimustele vastuseid saada.

Toompea ei vangu.

01.11.18 külastas 17 liikmeline Toompea malevkonna delegatsioon Hämeenlinna lähedal Parolas paiknevat Soome Soomusbrigaadi. Tegu oli juba traditsiooniliste külaskäikude seeria järjekordse osaga, kus Toompea malevkonna sõbrad Soome armee veteranide erinevatest ühingutest, külastavad Eesti Kaitseväe erinevaid väeosi ja meie siis vastuvisiitidel Soome  väeosi. Järgmisena valmistavad soomlased ette meie visiiti Soome sidevägedesse, ise aga soovivad külastada meie Tapa baasi. Tõelist elevust tekitab neis teadmine, et seal baseeruvad reaalselt meie NATO liitlased, mis soomlaste jaoks oleks praeguses ajahetkes üsna mõeldamatu.

Parola baas ei ole ainult tankipataljoni koduks, sest sinna on koondunud kogu know-how, mis puudutab soomusvägesid ja samuti tankitõrjet ning õhutõrjet. Samas toimub ka soomusbrigaadi tehnika hooldus ja remont.

Meie sattusime sinna just hetkel, kui reservõppekogunemiselt saabus Soome keskmaa õhutõrje raketisüsteemi NASAMS patarei. Hooldati tehnikat ja rühmavarustust, kusjuures hõivatud olid sellega nii ajateenijad, reservväelased, kui ka tegevväelased. Õnnestus näha ka NASAMS õppekeskust, mis hiljaaegu oli veel täiesti salajane hoone, kuhu pääs ainult erilubadega. Kadedaks tegi, millised ruumid ja võimalused olid loodud just tehnika ja rühmavarustuse hoolduseks, alustades kasvõi sellisest lihtsast asjast, nagu telkide kuivatamine, mis meie kompanii jaoks tähendab alati suurt peavalu.

NASAMS on siis Norra päritolu keskmaa õhutõrje raketisüsteem, kus kasutatakse AMRAAM rakette, mis on selles mõttes universaalsed, et neid kasutavad ka Soome lennuväe hävitajad. See on seesama kurikuulus rakett, mille meie Hispaania sõbrad kuskile Eesti metsadesse ja rabadesse ära kaotasid. Soomlased on paigutanud laskeseadeldised SISU veokitele ja mobiilsed radarid MB GD 250 peale. SISU veokitelt saab laskeseadeldised maha tõsta, mis võimaldab neid paremini peita ja maskeerida. Huvitav fakt on see, et kuigi kogu õhutõrje võimekus ja väljaõpe on koondunud Parolasse, siis tegelikult koondatakse sõjaolukorras enamus õhutõrjest Helsingi kaitsmisele.

Järgmises hallis hooldasid reservväelased õhutõrje süsteemi LEOPARD 2 Marksman. Nemad olid samuti õppustelt just tulnud. Marksmani paaris-kiirlaskekahurit kasutasid soomlased juba ammu, kuid

 siis oli see monteeritud Nõukogude päritolu tanki T-55 šassiile. Marksmani 35 mm kiirlaskekahuri laskekiirus on kahe toru peale kokku 18 lasku sekundis  (!), mis tundub lausa müstilisena. Kahurid on välja sihitud nii, et kaks valangut ristuvad umbes 2000 meetri peal. Kahuri efektiivne laskekaugus on 4000 meetrit. Väga võimsa mulje jättis see relv! Huvitav oli veel see, et värskete reservistide hulgas oli silmatorkavalt palju naisi, tunduvalt rohkem, kui neid näeb Eesi Kaitseväes.

Jätkates ringkäiku, jõudsime hoonesse, kus demonstreeriti meile põhilisi tanke ja soomukeid, mida Soomusbrigaad praegu kasutab – Leopard A4, Leopard A6, CV 90 ja BMP 2. Kõikidesse masinatesse võis sisse pugeda, ainult pildistada seest ei tohtinud. Tõsi, sisse pugemine ei õnnestunud mitte kõigil härrasmeestel, sest soomusmasinates on ikka tõeliselt kitsas! Kui Leopardis oli veel mingit ruumi, siis BMP-2 torni ei mahtunud suurema õllekõhuga mehed kohe mitte kuidagi. Ja klaustrofobikutel pole tanki meeskonda muidugi asja. Leopard jättis kõigile muidugi võimsa mulje, aga mind hämmastas kõige rohkem üks BMP-2, mis oli üleni kaetud soojust neelava materjaliga, mis pidi oluliselt vähendama võimalust, et vastase lahingkopter seda soomukit märkab. Lisaks oli see materjal veel kaetud maskeerimisvõrguga. Soomusbrigaadi tehnika on siis selline huvitav segu Nõukogude päritolu tehnikast, mis enamuses pärit endise Ida-Saksa ladudest ja NATO tehnikast, mida hakati soetama lähiminevikus. Kõik selle on soomlased soetanud väga soodsalt ja selles mõttes meist targemad ja kavalamad olnud. Järk-järguline NATO standardile üleminek on siiski pöördumatu protsess.

Kui hakkasime juba lahkuma, saabus  treileri peal, nagu tellitult, meil palju räägitud iseliikuv suurtükk K-9, ehk Kõu, nagu meil teda nimetatakse. Soomlased on esimesed sellised eksemplarid juba kätte saanud. Oli ikka muljetavaldav koloss küll!

Lõpetuseks ja järelemõtlemiseks paar numbrit – kogu soomusbrigaadi aastane eelarve on umbes 70.- miljonit eurot, millest otseselt baasi ülevalpidamiseks kulub 9.- miljonit. Palju? Vähe? Kuidas võtta, aga umbes niipalju läheks see maksma ka Eesti riigile.

Kaido Mägi

Peale eelmise aasta mälumängu nappi teist kohta, kogunes salajases kohas grupp Toompea malevkonna võitlejaid ning alguse sai operatsioon koondnimega „Victory“.

Peale vastase põhjalikku analüüsi ja luuregrupi ülema ettekannet, tegi operatsiooni juht raske südamega otsuse, lahingusse tuleb saata parimad jõud.

Rünnakgrupp moodustati kolme Toompea malevkonna Aasta Kaitseliitlase baasil (Kaido Mägi, Allan Kruus ja Kaido Tropp) ja kattegruppi mehitamiseks pidi pealik paluma Toompea veteranidel vanad lahingmundrid tolmust puhtaks kloppida ning lahingusse minna.

Nagu sõjalises operatsioonis ikka, võidavad distsipliin ja plaan, juhuse ja kaose, nii jagati meie ründe ja kattegrupi poolt kõigi nelja mälulahingu esikohad omavahel ära ning see, et ründegrupp sai võidukarika peakohale tõsta, tuli eelkõige sellest, et algne plaan nägi nii ette.

Kuivõrd sõjalised operatsioonid ei ole avalikud, siis üldsuse jaoks kirjutatakse Tallinna maleva

2018.a mälumängu protokolli lihtsad read:

I koht _Toompea malevkond

II koht _Toompea veteranid

III koht_ Lääne malevkond

Kaido Tropp

Selliste sõnadega võiks kokku võtta meie rohelise kompanii nädalavahetusel toimunud lahinglaskmised, kõigist kompanii relvadest.

Lahinglaskmised kui sellised on kohaks, kus kompanii sooritab enda küpsuseksami kuivõrd kokku tuleb panna nii taktikalised kui laskeoskused. Selleks, et saada tegelik pilt meie rohelise kompanii võitlusvõimest oli kompaniiülem teinud ilmataadiga eraldi kokkuleppe, et olema peab tõeline jalaväe ilm ja ilmataat, täitis enda osa kokkuleppest täiega. Need kes olid kaasas ja mäletavad ilma esimesel Siilil teavad millega võrrelda ja kui siis võitis ilmataat, siis nüüdseks on kompanii juba niivõrd karastunud, et kui pühapäeva hommikul, küsis ärganud võitleja, telki astuva relvavenna käest, kas täna on ikka jalaväe ilm ja sai vastuse, et on, libises üle tema näo ainult muhe irve, andis ilmataat seepeale loobumisvõidu😊

Üks null komapii kasuks.

Laskmiste osas on lahinglaskmised ikkagi eelkõige suurte torude meeste pidu ja nemad lustisid täiega, hävitades vastase soomust, nii vihmas, lumesajus kui pimedas ning kui lisada siia juurde jagude koondtule edukad harjutused, siis jõuamegi järelduseni, mille leiate pealkirjast.

Kaks null kompanii kasuks.

Kompanii vaim