Ilmar Raag

Inimese vajadus sümbolite järele on tähelepanuväärne. Lahing Võnnu all võideti juba 99 aastat tagasi, aga me marsime veel tänagi.  Mõte on muidugi pigem tänases päevas, sest Võidupüha paraad on kui aastast aastasse korduv usutunnistus, mis peab näitama, et meie vaim ei ole muutunud.  Ja samas ütlevad mõned semiootikud, et kui Sul on tarvis midagi väga rõhutada, siis on samas rituaalis ka vastupidine hirm. Ja seetõttu on see paraad lõpuks tähtsam, kui esialgu paistabki.

Toompea malevkond ei oleks seekord pidanud üldsegi Võidupüha paraadist osa võtma. Ühel hetkel tuli aga palve rohkem kui käsk aidata Tallinna malevat. See on samuti sümboli küsimus. Tallinna malev on oluliselt suurem, kui ükski teine malev Eestis. „Meid on terve rügement,“ tavatseb maleva   pealik Toomas Väli teinekord ütelda. Ja seepärast peab meid ka paraadil olema  rohkem, et muuhulgas igal sammul tõestada vajadust rohkemate palgaliste ametikohtade ja varustuse järgi.

Mina olen 6 paraadil käinud. Tean, et see on tegelikult päris keeruline ja raske. Aga tean sedagi, et kui pidulik möödamarss  on lõppenud, on tunne ülev. Umbes nii nagu oleksin jälle ära teinud raske eksami. Tänane eesti kaitseliitlane pigem läheb metsa ja kannatab seal niiskust ja külma, kui läheb paraadile. Väga paljud tegelikult ei teagi, et nad marssida ei oska. Toompea malevkond  reageeris üleskutsele hästi. Kokku tuli 34 inimest, kelle seas oli väljaspool meie karpi marssinud Kaitseliidu liputoimkonna ohvitser major Andre Lilleleht ja Tallinna maleva tuletooja seersant Allan Kruus. Mulle avaldas valmisolekut rivvi tulla nii 1933. aastal sündinud kolonel Tõnis Nõmmik kui 16 aastane Voldemar Jagomägi, kes sel puhul soovis Toompea malevkonnaga liituda. Austatud kolonel Nõmmikule ütlesin ma ära. Võib-olla hirmust, et proovid võivad olla kurnavad ja üle kaheksakümneseid mehi peab targemalt kasutama. Kuid 77 aastane kolonel Enn Tupp tuli ikkagi rivvi. Ta küll kurtis pärast teist proovi, et vasaku jala rõhutamisest, on kand valus, aga ta pidas vastu. Niisamuti olid rivis meie ameeriklane Xavier Tigro ja soomlane Torsten Kihlman. Kokku moodustasime me Tallinna malevast ühe kolmandiku sellel paraadil. Sümboli mõttes jäi puudu ainult lipust rühma ees.

Veel enne Lauluväljakul toimunud peaproovi, koguneti Plangu baasi territooriumile harjutama. Esimene pilt ei olnud sugugi kõige parem. Ka mina ei plaaninud esialgu sugugi rühmaülema rolli mängida, kuid kui vastav korraldus tuli, siis avastasin, et  eesti rivimäärustiku punktid ei ole minu tugevam külg. Ma küll nägin meie rivis mehi, kes marsisammu asemel algul tegid kummalist robotliikumist, kus käed hakkasid ebaloomulikult kangelt valesse jalga liikuma, aga samavõrd andsin ka ise kohmakaid käsklusi. Ka mina pidin õppima. Marssimine on tegelikult keeruline kunst. Venelased lähevad kuu aega enne Punase väljaku paraade ühele lennuväljale, kus nad hommikust õhtuni marsivad. Meie tegime vaid 3 kahetunnist proovi, aga vähemalt ühtemoodi hingamise õppisime me ära. Ehkki rivikarbis oli 5 ohvitseri, määrasin ad hoc jaoülemateks kaitseväe kogemusega kapralid. Kui nende juurde arvata veel nooremveebel Janar Randväli, siis kõik, mida mina marssimisest ei teadnud, sai paika nende abiga. Rühma esimene parem poolne mees oli minu jaoks kui orkestri esimene viiul. Ja kui ma hakkasin rühmaülemana oma rütmis kahtlema, siis vaatasin tema vasakut jalga ja sain teada, milline on meie rühma samm. Omad koomilised aspektid sel marssimisel siiski jäid. Kuna kaitseliitlastel on tegelikult väga erinev varustus, siis otsustati, et ühtlustame kõik võitlejad kõige  lihtsama variandi järgi, mis tähendas rakmeid. Väga ägedad lahingvestid ja kuulivestid jäid maha. Rakmete puhul oli oluline, et kõik tilbendavad nöörid oleksid teibiga kokku tõmmatud ja rakmete taskud tähendusrikkalt punnis. Mina panin oma rakmetesse tualettpaberi rullid, aga Ranväli rakmetes oli näiteks vanad kokkukärtsutatud ajalehed, mille tulemusena need rakmed peaaegu ei kaalunud midagi. Kummatigi tähendasid need kummis rakmetaskud, et käed ei saanud enam käia loomulikult keha ligi, vaid kõik liikumine toimus kerge kaarega. Niisamuti avaldas ka orkester oma mõju. Kui üldine reegel ütleb, et orkestri suure trummi löögi alla tuleb panna oma vasak jala samm, siis oli tulemuseks see, et enamik võitlejaid justkui raiusid seda vasakut jalga, samal ajal kui parem jalg astus normaalselt. Tulemuseks oli mõnel juhul lonkav hüplev kõnd, mida on omamoodi kummastav vaadata.

Reede pealelõunal liikusime peaprooviks Lauluväljakule. Kuna eelmisel ööl oli vihm teinud Tallinnas mehetegusid,  siis oli bussis omamoodi tõsine meeleolu. Igal juhul otsustasime, et peaproovi ajal võivad mehed kanda vihmakeepe ja kampsuneid, kuna enne järgmist päeva ei tohtinud keegi enam haigeks jääda. Ilm säästis meid vaid vihma poolest, mida tibutas õige mõõdukalt, kui me oma tubli kaks tundi laulukaare ees seisime. Temperatuur oli 12 kraadi juures. Need, kes tahtsid said ööseks koju minna riideid kuivatama, aga pea pool rühmast jäi Näituste halli ööbima koos mujalt tulnud kaitseliitlaste ja muude liitlastega.  Mulle oli see kokkuvõttes väga huvitav, sest õhtusel seltsiüritusel lubati kõigile ka üks toop õlut, mille taga istudes kuulasin meie meeste juttusid. Peamine mulje jäi keskmisest kõrgemast IQ-st. See vist ikkagi on meie malevkonna eripära. Kokkuvõttes kellegi õlletoop liiga suureks ei paisunud ja öö saabus rahulikult.

Järgmine hommik üllatas meid paikesepaistega.  Keegi otsis välja ilmateate, mis lubas, et vähemalt kell 11, siis kui algab teleülekanne, siis hakkab ometi sadama, aga ega sellest väga enam ei hoolitud.  Dulce et decorum est pro patria mori. Omamoodi meeleolukas vahepala tuli meie kõrvalt, kus üks Tallinna maleva võitleja oli kaasa võtnud lõõtspilli ja minekukäsku oodates mängis „Ukuaru valssi“ ja seejärel ka muid lugusid. Hommikusöögiks oli puder, banaan, lihapirukas, tee ja kohv. Kõik kodudes ööbijad saabusid õigel ajal. Ainult  rühmavanem Randväli tuli kuningliku täpsusega umbes minut enne minemahakkamist.  Seevastu manitses ta kogu rühma nüüd pidevalt vett jooma, et keegi ei minestaks. Ja siis kui me juba Lauluväljakul seisime tuletas ka tema meelde, et meie rühm rivis ei säbele. Kõikjal ümberringi on kaamerad, mis otsivad just seda hetke, kui Sa hakkad nina sügama.

Ja siis algas paraad. Seda te olete nüüd juba teleekraanilt näinud. Tundus, et me saime hakkama. Ekraanil oli meie rühma näha umbes 8 sekundi jooksul.  Seevastu telekommentaatoritele olid antud mingid vanad paberid, mille tõttu nad ei teadnud meist midagi. Nii me marssisimegi Tallinna maleva auks tundmatute sõduritena. Selleski ju on oma ülevus.

Niipea, kui adrenaliin lahtuma hakkas, tuli ka kahetsus, et marsiteekond nii lühike oli. Meie rühm läks mere äärde ja seal tegime ka pildi, mida kellelgi teisel ei ole. Mul oli au just seal ka üle anda Toompea malevkonna tänukirjad SIILil näidatud hea teenistuse eest malevlastele Ergo Pärnale, Margus Anveltile ja Jane Reichardtile.  Teised saavad oma tänukirjad siis, kui kohtume J.

Lõpuks jäi alles ainult tänu naistele ja meestele, kellega koos oli au marssida Eesti Vabariigi 100-ndal aastapäeval. Aitäh kõigile.

Seoses läheneva Võidupühaga, otsustas Toompea malevkond tänada oma häid partnereid PPA-st. Teatavasti on meie “Kollane” kompanii sisekaitselise suunitlusega ja seetõttu on just viimasel poolel aastal toimunud ühteaegu nii kontseptuaalset tööd, kui ka reaalset politseiväljaõpet. 

Miks see on oluline? Leitnant Ilmar Raag, Toompea malevkonna pealik ütles tänukirju üle andes: “Me teame, et reaalselt on Kaitseliidu reageerimine PPA toetuseks tunduvalt tõenäolisem, kui tegutsemine sõja ajal Kaitseväe all. Täna veel on kõik muud kriisid tõenäolisemad, kui kohene konventsionaalne sõda. Seetõttu peab Kaitseliit ja PPA üksteist järjest paremini mõistma.”

Sellise koostöö näiteks ongi hea klapp, mis on tekkinud Armin Saaritsa ja Urmas Krulliga. Politseileitnant Armin Saarits on PPA arendusosakonna valmisoleku ja reageerimise büroo politseivanemanalüütik ja politseileitnant Urmas Krull on PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kriisireguleerija. Nende nägemuses võiks koostöös Kaitseliidu kooliga tulevikus kõik Kaitseliidu rühmaülemad ja jaoülemad olla üheaegselt ka abipolitseiniku väljaõppe ja staatusega, mis lubaks neid tunduvalt asjakohasemalt vajadusel reageerida. Tänukiri läheb ka politseileitnant Priit Saarele, kes praegu on siirdunud Riigikantseleisse ja kes on ühtlasi ka Toompea malevkonna liige. 

Eraldi teema on Toompea malevkonna sisekompanii võimalik võimekus kriisi korral täita PPA toetuseks ka kiirreageerijate ülesandeid, nii nagu me tegime SIIL 2018 ajal. (Igaks juhuks kordame üle, et kiirreageerijad ei ole eriüksus.) Kõikide nende teemadega aga minnakse edasi juba sügisel. 

Pühapäeval toimus viimane lahing. Mitmes mõttes oli see puhas taktikaline harjutus, sest vastamisi läksid vaid kompaniid ja kõrgemalt poolt juhtimist enam ei toimunud. Samas ei saanud raisku lasta võimalust, harjutada koostööd terve kompanii koosseisus isegi kui lahingülesanne on suhteliselt piiratud ja algeline. Mulle isiklikult oli see väga õpetlik. Läksin meie luuregrupiga välja. Meie ülesandeks oli leida vastase miinipilduja rühm. See oli oluline, sest meil endil seekord mingit kaudtule võimekust ei olnud.

Väikesed õppetunnid

Esimene tähelepanek tuli varustuse sättimisest. Mind oli juba mõnda aega õpetatud, et üldiselt tasub endale külge panna nii vähe taskuid ja varustust kui võimalik. Nüüd aga avastasin esimest korda pärast Kaitseväe missiooni Kesk-Aafrikasse, et meil tuleb kaasa võtta siniseid õppegranaate ja suitsugranaate. See aga tähendab, et mul peavad olema ka mugavad taskud, kust neid granaate kohe kätte saab. Meie ainukeses lahingus tabaski mind väike hämmeldus, kui esimese valmispandud granaadi viskasin ära, aga veidi hiljem teise granaadi taskutest väljakoukimise ja ettevalmistamisega läks nii palju aega, et reaalses elus oleks mind kindlasti ära lastud. Kirjutasin oma mentaalsesse märkmikku, et mul ei ole lihasmälus valmidust granaate kasutada. Selle peale tuleb mõelda. Teine taoline mõttekoht tekkis samuti lahingu ajal, mil relv andis tõrke ja ma eemaldasin selle jällegi vanast automatismist nii, et  laskusin põlvele  (õige) kummardusin alla relva kohale ja tegelesin keskendunult  oma tõrkega (halb), sest samal ajal kaotasin olukorrateadlikkuse. Probleem on selles, et teoreetiliselt ma tean ja seda nõuab ka Test 3, et salvevahetus ja tõrke eemaldamine tuleb teha  võimalikult silmade kõrgusel, nii et sa ei laseks olukorda enda ümber silmist. Praktikas osutus pilt siis selliseks, et niipea, kui adrenaliin möllama hakkas, unustasin ma väheharjutatud drillid. Ehk teiste sõnadega, relva käsitlemise kuiv trenn on asi, mida tuleb korrata ja korrata veel sadu kordi.

Lugu karust.

Samas oli minu luureretkel ka kõike seda, mida varakevadest võib loota. Ilus päike tõusis ja ühel hetkel kui pausi tegime, jutustas sõber toreda loo.

Kord aastaid tagasi Kevadtormil istus ta sõbraga vaatluspostil, kui üks karu tuli üle lageda välja nende poole. Lõpuks ei olnud nende vahe enam suurem kui võib-olla 10 -15 meetrit. Alles siis sai karu nende kohalolekust aru ja peatus. Mu sõbra automaadis olid loomulikult vaid paukpadrunid. Nendega võis ta karu ainult veel vihasemaks ajada. Viimase idee ajendil rebis mu sõber taskust Snickersi ja viskas selle karule nina ette. Karu nuusutas, raputas siis pead (keeldumise märgiks?) ja jalutas minema. Hiljem, kui mu sõber jutustas seda lugu edasi, küsiti temalt: „Nii et Snickers aitas karu vastu?“ – „Nojah, igal juhul olen ma elus.“

Pärast seda lugu jätkasime me oma luureülesande täitmist. Sel väikesel maaalal oli suhteliselt loogiline eeldada, et vastase miinipilduja rühm on ühel vähestest lagendikest, mille juurde viis tee. Seda kahel põhjusel. Esiteks miinipildujaid ei tassi üldjuhul käeotsas läbi võpsiku. Neid peab transportima masinatel. Ja teiseks peab miinipildujate ümber olema veidi vaba ruumi, kui nad hakkavad nurga alt taevasse oma „mammusid“ pilduma. Meie probleem oli pigem selles, et me teadsime õppuse lõpu kellaaega ja sedagi, et paremad miinipildurid vahetavad pidevalt positsioone. Juhtus aga nii, et ühel hetkel avastasime järjekordsel lagendikul vastase miinipildujate asemel hoopis nende Juhtimise/Tagala Rühma. See oli hetk, mil võisime kahetseda, et meil ei olnud mingit kaudtule võimekust, kuna tihedalt kokkupargitud 5-6 veoautot, 3-4 GD-d jne avatud maastikul oleks sihtmärgina kvalifitseerunud ka kõrgema tasandi suurtüki tuletellimuseks. Veel magusamaks tegi seda sihtmärki lähedal asuv vastase TT rühm. Aga õppuse lõpuni oli napp pool tundi ainult…  Meie kompaniiülem andis loa neid niisama kimbutada. Seda me ka tegime. Ehkki üsna läbimõtlematult ja saime kõik surma. Napp pool tundi enne õppuse lõppu. Kohtunikud hindasid meie lahingut täiesti ausalt, kuna mingil hetkel omavahelise arusaamatuse tulemusena jooksime spontaanselt tekkinud „tapaalale“.  Jah. Kirjutasin oma mentaalsesse märkmikku, et tegelikult tuleks rohkem taolistel õppustel osaleda, kuna ka see viga oli nii elementaarne, et rahulikus olukorras ilma adrenaliinita ei oleks me seda iial teinud. See, et ka vastase võitlejaid ja tehnikat sai hävitatud ei pakkunud oma surmasaamise järel erilist lohutust.

Lugu imestusest ja õppustest.

Õppuse lõppu jäi meie Rohelisel kompaniil ka üks pidulik sündmus. Senine kompaniiülem kapten Jaanus Peet andis juhtimise üle nooremleitnant Mihkel Tikile.

Jaanus kehastas taolist selge sõnaga ühteaegu karmi ja samas rahulikult maalähedast ülemat, kelle juhtimise ajal see kompanii sisuliselt tuhast tõusiski. Ka mina ise olen tema juhtimise all sõdinud (õppustel ainult) ja seepärast tean, kui haruldast kindlust temast õhkub. Jaanus on täpselt selline „komandör“, kelle järel oleks ma alati nõus lahingusse minema. Enne Siili toimus väikeses ringis arutelu, mida talle lahkumiskingiks pakkuda. Läbi käis õllekannu mõte, aga lõpuks jäi peale arusaamine, et õllekannusid võib ta aina uuesti saada, aga ohvitserina ei pruugi ta Eesti maaväe ohvitserimõõka enam kunagi saada. Seepärast pandi kokku eraldi sõprade fond, et see üsnagi kallis paraadmõõk talle muretseda. Mulle meeldis väga ka värskelt leiutatud traditsioon, et kompaniiülemate vahetusel, vahetati sümboolselt ka kiivreid.

Veidi hiljem asju pakkides arutasid Mihkel ja Jaanus nende omavahelist koostööd ja ütlesid selle käigus mõtte, et „kõik sujus, sest nad olid aastatega õppinud üksteise peas istuma.“  Ehk veelkord koostöö oskus ei sünni sõrmenipsust. Vaja on aega ja harjutusi.

Kõige toredam kild tuli aga Jaanuselt endalt. Praegu on töö teda viinud Kõrgõstani, kus tema äripartnerid ei saanud hästi aru, miks Jaanus läheb uuesti õppustele, sest alles möödunud aastal ta ju seal käis. „Kas sa siis käid igal aastal „kordusõppustel“? – „Jah.“ Selle peale olid mehed omavahel pilke vahetanud ja siis tähendanud: „Sellepärast neil seal Eestis asjad korras ongi.“

Loodan, et neil kirgiisidel on õigus.  Igal juhul Toompea sellel SIIL-il teiseks ei jäänud.