Suurõppus SIIL 2018 algab napi nädala pärast. Meie üksustel on selle õppuste raames erinevad ülesanded, aga kõige suurem ja ühine on õppusele väljatulek. Tegelikult on öeldud ka seda, et SIIL-i ajal tuleb üksteisele otsa vaadata ja kui vaja, siis otsustada ka seda, kas tegelikult jõutakse panustada Kaitseliidu tegemistesse. 

Milles on probleem? Eelkõige selles, et kui reaalse kriisi korral on vaja Kaitseliitu kasutada, siis on vaja väga selgelt eristada neid võitlejaid, kes on kokku harjutanud ja neid, kellel on vaid hea tahe. Kui täna on meil paberi peal päris suured numbrid liikmelisuse kohta, siis nüüdsel õppusel saame endale ka pildi sellest, kuipaljud tegelikult välja tulevad. Ja see võib halvemal juhul tähendada ka seda, et mõne inimesega tuleb sõbralikult lahku minna. Usun, et see ei tähenda samuti alati midagi halba, sest vanusega tulevad teinekord haigused või on elu viinud meid kuhugi mujale. Kõigest võib aru saada, aga sõjalise planeerimise mõttes, tuleb ka olukorrale realistlikult silma vaadata. Praegune Kaitseliidu personalipoliitika suund on selline, et need mehed ja naised, kellel on palju isamaalist tahet, aga kellel ei ole võimalik pidevalt väljaõppes osaleda, need võiksid eelkõige olla Kaitseliidu toetajaliikmed. Reaalselt on see väga oluline, sest ilma toetava ühiskonnata, ei suudeta kuigi kaua ka võidelda. Kaitseliidu tegevliikmed oleksid siis need, kes pidevalt panustaks oma väljaõppesse. Väljaõppe tähtsus võrreldes lihtsa tahtega on aastatega tõusnud. Enam ei päde hüüatus: “Et ma olen valmis isamaa eest surema!” Täna on meil vaja ellu jääda ja ülesanne täita. Ja seda suudavad teha vaid väljaõppinud võitlejad. 

Sel SIILil on meil esimest korda väljas isegi rohkem üksusi, kui meie senine “Roheline” kompanii. Nemad lähevad esimeste seas täitma lahingülesannet. Samas on ootamatult tähtsaks tõusnud ka meie teine “Kollane” kompanii, kelle ülesanne on tagalas vastutada korra ja julgeoleku eest. Mõeldes kaasaegsetele sõjalistele doktriinidele, kus võitlus viiakse kohe vastase sügavusse, ei ole meil mingit võimalust eeldada, et “Roheline” kompanii peab ees lahingut ja “Kollane” kompanii kõigutab tagalas jalgu. Iroonia on ju selles, et vastase eriüksuste võimalikud sihtmärgid asuvad pigem tagalas ja seega peab just “Kollane” kompanii kokku puutuma eriüksuslaste ja nende poolt välja õpetatud võitlejatega/diversantidega, samal ajal kui “Rohelise” kompanii ette jäävad konventsionaalsemad üksused. Neist erinevatest eesmärkidest tulenevalt on kahe kompanii väljaõpe meil olnud ka erinev. “Roheline” on astunud rohkem ühte jalga Kaitseväega, samal ajal kui “Kollane” kompanii on muuhulgas arendanud koostööd PPA-ga. Kogu  Kaitseliidu mastaabis on aga täiesti uueks nähtuseks nn. ministeeriumite rühmad. Idee on selles, et näiteks Kaitseministeeriumi ametnikke ei saa võtta “Rohelisse” kompaniisse, sest ministeerium peab töötama ka sõja ajal. Samal ajal võiksid ministeeriumi töötajad aga olla valmis ka ise reageerima kergematele (juhu) rünnakutele. Seetõttu ongi näiteks moodustatud Kaitseliidu Kaitseministeeriumi rühm, kellel sisuliselt ongi ainult üks objektipõhine ülesanne – mitte lubada juhuslikel “pättidel” Kaitseministeeriumi kergesti pikali joosta. Taolisi rühmasid tekib veel, sest me saame hästi aru, et suvalise kriisi ajal peavad kõik olulised asutused oma tööd jätkama, et riik püsti seisaks. 

Muidugi on nende veidi uudselt taasavastatud kontseptsioonide katsetamine alles pooleli. Aga sel puhul tahaks veidi ülbitsevalt ütelda, et Toompea ei karda innovatsiooni. 

21. märtsil toimus järjekordne Toompea akadeemia loeng tutvustamaks taani soomuskompaniid ja nende doktriini. Kogu jutt oli tasemelt avalikul ja riigisaladusi ei räägitud. Lektoriks oli väga hea taani rühmaülem. Loengu tasemest räägib see, et küsimusi esitati ligi pool tundi ja siis lõpetati need väevõimuga.

Huvitavad killud.
1)Taani jalaväe jagu on kuueliikmeline ja koosneb kahest kolmeliikmelisest tulemeeskonnast. Igas meeskonnas on üks kuulipilduja ja ühe laskuri seljas on veel mingi TT seadeldis. See tähendab, et jaos on kaks kuulipildujat ja kaks eraldi tankitõrje relva.
2) Nende taktika põhiskeem kasutab “salooni ukse avamise” mudelit, mis kasutab alati kolme manööverdavat elementi. See tähendab, et kõigepealt kindlustatakse ära kaks tiiba, kes avavad ukse, et keskelt teostatakse rünnak. Kui meie oleme rohkem harjunud kombinatsiooniga, kus vastane fikseeritakse ja seejärel tiivatakse/haaratakse, siis klassikalises taani manöövris moodustavad fikseerija ja tiibaja lõpuks “salooni uksed”, kes mille vahelt teostab tagant tuleb ründaja vastase lõpliku hävitamise. Selle taktika eelis on enda üksuse valmisolek kohe vastata vastase tiibamisele, kuid eesti metsades, kus nähtavus on halb, see taktika alati ei tööta ja tuleb olla innovatiivne.
3) Taani CV90 soomuskompaniis ei ole eraldi tankitõrje üksust. Nad eeldavad, et kui vastaspoolel on tankid, siis antakse ka neile tugevduseks tanke. Nii nagu see eFP Eesti pataljonis toimubki. Carl-Gustavit nad päriselt tankitõrje relvaks ei lugenud, sest T-90 vastu jääb see relv suuresti lahjaks. 
5) Eesti metsad nullivad suurepäraselt tankide eeliseid.

Kodutütar Rahel Mägi heiskas riigilipu Pika Hermanni torni, aga see sündmus andis ka Kaido Mägile, Kaitseliidu Toompea malevkonnast, põhjuse sama teekond jalge alla võtta.

EV100 puhul heiskasid kodutütred ja noorkotkad veebruari kuus igal hommikul riigilipu Pika Hermanni torni. Toompea malevkonna Kodutütarde rühma aktiivseim liige Rahel Mägi sai selle au osaliseks 26. veebruaril.

Rahel Mägi sai võimaluse võtta kaasa kaks inimest, kelleks  ta valis oma kodutütrest sõbranna Carmeni ning isa Kaido Mägi, kes on Toompea malevkonna tagalapealik.

Rahel Mägi (13) rääkis, et hakkas kodutütreks kolm aastat tagasi, kui ta isa sellest organisatsioonist ja seal tehtavast talle põhjalikumalt rääkis. Oma toonast otsust pole ta kordagi kahetsenud.

„Mulle väga meeldivad Kodutütarde iganädalased koondused ja suvised laagrid. Kavatsen kodutütrena aktiivselt tegutsed kuni 18-aastaseks saamiseni ning seejärel liitun Naiskodukaitsega,“ kinnitas Rahel.

Raheli isa Kaido on väga rahul, et tütar on leidnud riigikaitsesse panustamisega endale meelepärase huvitegevuse.

„Mõtlen, et meie malevkonna mehed peaksid nii oma poegi kui tütreid rohkem pühendama Kaitseliidu tegemistesse, sest just nii saavad noored innustust riigikaitsega tegelemiseks,“ selgitas Kaido.

Riigilipu heiskamine Pika Hermanni torni kulges Rahelis kinnitusel väga sujuvalt, sest sellel päeval polnud suurt tuult. Lisaks lipu heiskamise pidulikule tseremooniale oli Rahelil koos kaaslastega võimalik tutvuda Pika Hermanni torni tutvustava sisegaleriiga. 

Ivo Rull

28.02-03.03.2018 toimus Prahas järjekordne CIOR YRO seminar, mille sihtgrupiks on traditsiooniliselt noored reservohvitserid NATO liikmesriikidest. EROK on juba pikemat aega suutnud hoolimata vahendite piiratusest ka Eesti lipuvärve YRO projektis rahvusvahelises pildis hoida. Selles formaadis CIOR seminari fookuses on NATO ja partnerriikide noorema põlvkonna reservjuhtide koostööharjutus kultuuriliste erinevuste tingimustes ning rahvusvahelise juhtimispraktika tutvustamine. Osalejaid oli sellel aastal Prahas 8 riigist (Prantsusmaa, Ühendkuningriigid, USA, Eesti, Austria, Saksamaa, Šveits, Soome jt) ja EROK liikmeskonda esindasid aspirandi taustaga reservjuhid Kaitseliidu Toompea malevkonna ridadest – lpn Alan Uustal-Hok ja v-srs Peeter Ilison. Eestlaste panusest reservide ettevalmistamisel ning juhtide väljaõppe tasemest peeti väga lugu ning meie võitlejad tulid tagasi koos uute kontaktidega Ühendkuningriikidest, USA-st, Austriast jt. NATO liitlasriikidest.

Seminari põhieesmark oli integratsiooni loomise toetamine NATO ja selle partnerriikide reservohvitseride vahelise koalitsiooni keskkonnas. Seminari käigus pandi rõhku teadmiste arengule NATO riikide jõustruktuuridele ja ülesannetele ning juhtimisoskustele. YRO annab osalejatele algse kogemuse töötamises rahvusvahelises keskkonnas ning tõstis teadlikkust liitlaste olukordadest nende riikides ning töötamise viisides. Lisaeesmärgina oli seminari üks võtmeülesanne kultuuride vahelise koostöö ja kommunikatsiooni arendamine. Torkas silma, et kõigile osalenud delegatsioonidele (v.a. Soome) oli ja jäi ka peale selgitusi arusaamatuks, miks ja kuidas me Eestis teeme asju nii, et vabatahtlik riigikaitseline tegevus pole kuidagi kompenseeritud/tasustatud/hüvitatud. Samuti oli meile väga põnev kuulata arutelu suurte NATO riikide sõjavägede väljakutsetest, mis tulenevad soo-, usu- ja dieetide eripäradest. Meie rahvastiku eripära tõttu pole meil veel need eriolukorrad, -nõudmised ning nendele reageerimine veel nii aktuaalseks saanud. Sellest johtuvalt leiame, et oleks mõistlik meie partnerite kogemustest ja vigadest laiemalt õppida ning nendega koostööd tehes olla valmis võimalikeks väljakutseteks nende ennetamise näol. Näitena võib tuua küsimused, millega USA sõjavägi hetkel silmitsi seisab – kuidas reguleerida transsooliste sõdurite teenistus või tagada eridieetide (nt. taimetoitlased, halal) toitlustuse ja logistika üksuse tasemel tagamine.

Lõpetuseks, kõiki delegatsioone kutsuti osalema CIOR’i ja CIOMR’i suvisel kongressil, mis toimub 2.-5.08.2018 Quebecis, Kanadas ning kus viiakse läbi CIMEX – The Intersection of CIMIC & Technology: Exploring Information Challenges in Complex Emergencies. Viimase asjana andsid CIRO YRO komitee liikmed ning seminari korraldajad meile teada soovist teha eestlastega rohkem koostööd ning pakkusid välja sarnase/sama ürituse läbiviimist tulevikus Eestis.

Seminaril EROK-t esindanud reservjuhid:

lpn Alan Uustal-Hok

v-srs Peeter Ilisson

Kokkuvõte Facebookis: https://www.facebook.com/YROWCIOR/posts/10155398122036274

27. veebruaril külastas Toompea malevkonna 10 liikmeline delegatsioon Soome mereväe baasi Porkkalas. Tegemist oli vastuvisiidiga Soome reservväelaste kutsel, kes eelmise aasta suvel külastasid meie maleva baasi Plangu tänaval ja tutvusid meie „rohelise“ kompanii tegemistega ning Toompea malevkonnaga laiemalt.

Porkkala mereväebaas on üsna huvitava ajalooga. Peale Jätkusõja lõppu nõudis Nõukogude Venemaa endale rahulepingu raames  ka Porkkala poolsaarel asuva mereväebaasi. Sõlmiti rendileping, mille raames viibis poolsaarel tipphetkel umbes 30 000 Nõukogude sõjaväelast ja lisaks veel kuni 10 000 tsivilisti.

Pärast Genfi kõnelusi 1955 aastal, kus osalesid NSVL, USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia, nõustus NSVL tagastama Soomele Porkkala baasi. Juhtus see eelkõige lääneriikide survel, kuid samas oli Porkkala baas ka oma strateegilist tähtsust rakettrelvastuse kiire arengu tõttu  kaotamas. Vastutasuks nõustus Soome pikendama Nõukogude Liiduga sõpruse, koostöö ja vastastikuse abi lepingut 20 aastaks.

Baasi külastus sai teoks eelkõige tänu Soome laevastiku veteranide ühingule, kelle aktiivsed liikmed leppisid kokku meie delegatsiooni külastuse ja organiseerisid kohtumised kontaktisikutega baasi juhtkonnast, kes viisid läbi baasi tutvustuse ja visiidi Soome sõjalaevadele.

Ringkäigu alguses tutvusime Porkkala rannikupataljoniga, mis on üks osa rannikubrigaadist (Rannikkoprikaati), mis tegeleb Soome ranniku kaitse tagamisega. Ajateenijatele on tagatud väljaõppeks väga head tingimused. Kasarmud on valminud küll eelmise sajandi kuuekümnendatel, kuid on praeguseks kapitaalselt remonditud ja meenutavad välimuselt rohkem korterelamuid, kui kasarmuid. Osaliselt on poolsaarel säilinud ka Nõukogude armee poolt ehitatud kasarmuid, mis on ka remonditud, kuid mida kasutatakse eelkõige siiski ladudena. Soomlased on osavalt kasutanud ära oma riigi geoloogilisi eripärasusi ja graniidi sisse rajanud hulgaliselt maaaluseid ladusid, samuti brigaadi juhtimispunkti.

Baasis ringi liikudes oli märgata ka meile tuttavat „õhukese riigi“ sündroomi. Enamus tegevusi, mis pole otseselt sõjalised, on antud erasektorile. Nii ajateenijate, kui ohvitseride sööklas osutas teenust erafirma ja ka näiteks ohvitseride korterelamud, mis varem kuulusid riigile, on antud erafirmade hallata.  Baasi keskel asus suur, tühi administratiivhoone, kus varem asusid postkontor, kauplus, pesumaja, kohalik baar jne. Praeguseks hetkeks on kõik suletud. Kõik see tuletas meelde sarnast olukorda Eestis, kus suletakse väikseid maakauplusi ja postkontoreid, mis pole enam rentaablid.

Peale väga maitsvat lõunasööki kohalikus ohvitseride sööklas, külastasime sadamat, kus seisavad Soome mereväe hetkel suurimad ja moodsamad Hamina-klassi raketilaevad. 250 tonnised laevad on relvastatud 57 mm Boforsi kahuriga ja kahe 12,7 mm kuulipildujaga. Samuti on laevadel neli RBS-15 laevadevastast raketti, mis valmistatud Rootsi SAAB kontsernis ja kuni kaheksa Lõuna-Aafrika päritolu õhutõrje raketti Umkhonto. Üht neist neljast Hamina tüüpi laevadest me ka külastasime. Laevad on ehitatud Soomes Rauma tehases ja soomlaste ratsionaalsust on tunda kogu laevas. Kõik vajalik on olemas ja väga funktsionaalselt paigutatud, kuid mingit liigset luksust või imepeent elektroonikat sealt ei leia. Laevameeskonnas kasutatakse lisaks elukutselistele mereväelastele ka ajateenijate abi. Lahingvalmiduses laeva meeskonnas on neid 5 kuni 6 ja enamasti on tegu allohvitseridega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli silmaringi avardava külaskäiguga ja selle eest meie võõrustajatele muidugi suured tänud! Edaspidise koostöö raames sai kokku lepitud, et meie malevkond organiseerib sügisel Soome reservväelastele külaskäigu Ämari lennubaasi ja Toompea malevkonna delegatsioon külastab omakorda järgmisel kevadel Soome tankibrigaadi, kus kasutusel siis Saksamaalt hangitud Leopard-2 tankid, milliseid  lubati meile ka lähemalt tutvustada.