Kapten (r) Jaanus Peet ütles mõõka üle andes järgmist: Toompea malevkonna liikmed, kes otsustasid mõõga annetada, soovisid sellega avaldada suurt
lugupidamist ja austust pealik Lukk’i suurele panusele Toompea malevkonna juhtimisel, mida iseloomustab malevkonna panuse oluline kasv riigikaitsesse.

Pealik Jan Lukk ütles enda tänukõnes, et selline tunnustus ja tänu Toompea malevkonna liikmete poolt tähendab tema jaoks väga palju ja tal on olnud tõeline au malevkonda
teenida.

Toompea malevkonna juhatuse liige seersant (r) Kaido Tropp soovis seersant Allan Kruusi kohta öelda järgmist:

Kaitseliit defineerib enda väärtustena missiooniteadlikkust, usaldust, avatust, jätkusuutlikkust ning kogukondlikkust.
Hinnates Allani tegevust Kaitseliidus, tahaksin eriti rõhutada tema missiooniteadlikkust ja usaldatavust kuna Allan on alati kohal, alati raskeimas lõigus ja olles temaga külg külje kõrval läbi teinud juba päris palju õppusi, siis võin kinnitada, et Allan on mees, kelle peale võib alati kindel olla.

Pealik Lukk ütles malevkonna juhtimist üle andes järgmist: Mul on olnud suur au olla Toompea malevkonna pealik. Minu juhtimisel sai malevkonnas palju tehtud aga veel rohkem on teha.
Tänan enda poolt kõiki meie malevkonna liikmeid, kes on panustanud vabatahtlikult riigikaitsesse.

Kaitseliidu Toompea malevkonna juhtimise võttis üle leitnant (r) Ilmar Raag

Pealik Raag rõhutas oma lühikeses avakõnes, ta on näinud ja olnud osaline selles kuidas Toompea malevkond oma panuselt riigikaitsesse viimaste aastate jooksul kasvanud rühma suurusest üksusest kahe
kompanii suuruseks panustajaks ning arvestades meie malevkonna ohvitserkonna potentsiaali on meil ruumi kasvada pataljoni tasemeni välja. Pealik Raag rõhutas, et tema peamine roll ei saa olema malevkonna
sõjaline juhtimine, selleks on olemas võimekad kompanii ülemad, vaid eelkõige sidususe loomine selleks, et kõik Toompea malevkonna liikmed saaks panustada riigikaitsesse.
 

autor ltn Kaido Mägi

Meie TT rühmal õnnestus osaleda A-LaKo lahinglaskmistel 20.10 kuni 22.10., kaasas 2 kahurit ja peaaegu 3 relvameeskonna jagu võitlejaid. Ootused keris kõrgele teadmine, et laskemoona on seekord piisavalt ja lastakse lausa reaalse sihtmärgi pihta, milleks oli Plangu baasist kohale veetud BTR-i  kere.

Laskmistel said kõik TT rühma mehed läbi proovida nii sihturi, laaduri, kui ka meeskonna ülema rollid. Kuna osad mehed lasid 90 mm kahurist esimest korda ja paar meest olid üldse oma elu esimesel Kaitseliidu õppusel, oli algus väga konarlik ja kahuri laskekorda seadmine nõudis lubamatult kaua aega. Ilmselt said kõik aru, et kiirus kasvab ainult siis, kui kõiki vajalikke liigutusi pidevalt drillida.

Kuna üks kahur oli vahetult enne lahinglaskmisi konserveerimismäärdest puhastatud, polnud täit veendumust, kas relv on täiesti töökorras. Õnneks polnud kartustel alust ja mõlemad kaasavõetud relvad töötasid laitmatult ning olid peale kalibreerimist äärmiselt täpsed, sest peaaegu kõik võitlejad tabasid eksimatult paar meetrit laia ja sama kõrget metallplaati 900 m distantsilt.  BTR oli pandud laskepositsioonidest umbes 400 m kaugusele, mistõttu olid tabamused ja nende mõju väga hästi näha ja eks see pakkus kindlasti meeskondadele lisaemotsiooni. Lasta said kõik piisavalt, kuid kõikide kurvastuseks nurjusid öised laskmised, kuna polügoonile laskus udu ja sihtmärke polnud enam lihtsalt näha. Mõningast hämmeldust tekitas ka miinipildurite uus valgustusmiinide partii, mille valgustusvõime oli äärmiselt kehv ja oluliselt erinev eelmistel lahinglaskmistel nähtust.

Pühapäeva veetsid „tankilausujad“ lasketiirus oma individuaalrelvadega erinevaid laskeharjutusi sooritades. Laskmine täisvarustuses tekitas esialgu suuri probleeme, kuna TT rühm sai endale vahetult enne seda nädalavahetust Norra kuulivestid, mis olid kõigile harjumatud ja kippusid segama õige laskeasendi leidmist. Kuna aega nende harjutuste sooritamiseks oli piisavalt, siis hakkas pärast asi sujuma, küll aga on meestel kodus peamurdmist oma rakmete sättimisel, et salvesid oleks võimalik ka kiiresti kätte saada. Kuna mitmed harjutused tehti salvevahetustega, tulid need vead kohe välja.

Kokkuvõtteks võib seda üritust TT rühma jaoks kordaläinuks pidada, kuigi mõned asjad ei sujunud ootuspäraselt. Hämmeldust meie võitlejate jaoks tekitas näiteks ka see, et A-LaKol sisuliselt puudub tagalarühm väliköögiga ja piirdutakse kuivtoiduga, mis meie kompanii meestele üsna harjumatu, kui ollakse adminlaagris.

Mõningaid järeldusi veel sellest õppusest:

1. Kuna oli planeeritud lasta nii miinipildujatest, kui ka tankitõrjekahuritest, siis olid ohualad väga suured ja sellest tulenevalt tõkestuspostid väga kaugel. Postide vahetus võttis minimaalselt 1,5 tundi, mistõttu läks palju valget aega kaduma. Et A-LaKo osalusprotsent oli väga kehv (jalaväelasi oli kohal ainult 30), siis tekkis probleem postide mehitamisega. Õppetunniks see, et tõkestuspostide mehitamiseks on vaja leida abijõude ja postide vahetusi tuleb teha  laskmiste ajal minimaalselt või üldse mitte.
2. Kohapeal tuleks kasutada maksimaalselt kõiki võimalusi (granaadiheite ala, 600 m tiir, 300 m tiir) erinevate harjutuste läbiviimiseks.
3. Öiste laskmiste õnnestumiseks on vaja teha spetsiifilisi ettevalmistusi, eriti sellisel aastaajal.(kvaliteetsed valguspulgad sihtmärkide märgistamisel, valgustusraketid lisaks miinipildujate poolt lastavatele jne.)
4. Jutud, et 90 mm tankitõrje kahur on sisuliselt vanaraud, ei vasta tõele. Veendusime, et peale tänapäevase lahingtanki, saab see relv jagu igasugusest soomukist kerge vaevaga ja on sealjuures väga täpne relv. Miinuseks muidugi väike mobiilsus.

Vaata esitlusena

autor: Ilmar Raag

29. septembrist kuni 2.oktoobrini toimus Toompea malevkonna laskelaager koos karikavõistlusega. Jah, te ei eksi. Üle 100 mehe ja naise ei tulnud kokku mitte lihtsalt üheks laskeharjutuseks, vaid kogu üritus kestis järjest ligi 2 päeva.

Laskelaagri töisem osa kulus erinevatele laskeharjutustele, mida tuli teha täies lahingvarustuses. Toompea lahingkompaniile tähendas see ka värskelt saadud kuulivestide kandmist. See aga tegi laskmise oluliselt raskemaks eriti maast laskeasendis, kus kuulivesti seljatagune osa lükkas pidevalt kiivrit silmadele. Enamus võitlejatest leidis lahenduse veidi teistsuguses laskeasendis.

Lisaks klassikalisele maas-põlvili-püsti harjutusele, prooviti uudse elemendina laskmist ka 200 ja 150 meetri pealt ning samuti pimedas/hämaras. Ja laskma pidid kõik luurajatest tagalani. Eraldi pidu oli kuulipildurite ja täpsuslaskurite õuel, sest nemadki said oma relvi proovida erinevatel distantsidel.

Taolise laskelaagri korraldamise üheks õppetunniks oli eelkõige elektrooniliste märklaudade asendamatus, kus tulemust oli monitorilt kohe näha ja ei pidanud pidevalt aega raiskama märklaudade vahetamise peale. Teisalt osutus möödamääsmatuks eeltingimuseks kogu laskelaagrile oma kompaniis mitmete laskeinstruktorite väljakoolitamine. Nii sai võimalikuks vähemalt kolme erineva harjutuse üheaegne läbiviimine erinevates kohtades, millele lisandus kirsina tordil ka granaadivise. Kompaniiülem kapten Jaanus Peet leidis, et kokkuvõttes on laskeoskusega meil endiselt arenguruumi: „Isegi pime ja käteta invaliid suudab entusiasmi ja väikese treeningu järel ära lasta laskuri II klassi 175 punkti. Alla selle ei peaks meie kompaniis keegi laskma.“

Pühapäeval toimus ka Toompea karikavõistlus, mille jaoks lubati kuulivestid ja kiivrid maha võtta. Üldiselt kehtis malevapealiku kolonelleitnant Toomas Väli varem öeldud analüüs: „Need, kes on andekad, aga ei ole trenni teinud, need hävivad. Need, kes on andetud, aga on trenni teinud, võistlevad 3-4 koha pärast. Need, kes on andetud ja ei ole trenni teinud, leiavad ennast seal, kus alati. Ja lõpuks need, kes on andekad ja trenni teinud, nemad ka võidavad.“ Samas valmistas karikavõistluse finaal ka üllatusi.  Isegi kui sinna jõudsid teada-tuntud favoriidid, kes käivad ka iseseisvalt harjutamas, oli seekordse karikavõistluse avastuseks mitmed noored (naised ja mehed), kes astusid vanadele tegijatele valusalt kandadele. Finaalis lasid kümme meest minuti jooksul 3×3 lasku maast-põlvili ja püsti koos salvevahetusega. Rajust tulistamisest tuli võitjana välja Kaido Tropp, kes pidas vajalikuks ütelda: „Minu kui keskmisest andetuma laskuri näide võiks olla eeskujuks neile, kellel laskmine täna veel väga hästi välja ei tulnud. Pühendumine ja harjutamine, teevad igaühest parema laskja“ Puhas kuld.

Naiste arvestuses kujunes esikolmik järgnevalt: Karen Kanniste – 3. koht, Cassandra Krass – 2. koht, Heidy Roosimägi 1. koht. Üldarvestuses vanameister Ain Muru – 3. koht, finaalis ette purjetanud Jarno Kalind – 2. koht ja üldvõitja ja hingelt laskur Kaido Tropp – 1. koht.

Vaata esitlusena

1 2 ►