Kirjandusklassikaga alustades – et teema ausalt ära rääkida, siis algas kõik sellest, kui kompaniiülem saatis mulle  08.09.2016 e-kirja, milles pakkus võimalust osaleda kergjalaväe kompanii 1. rühma 1. jao võitlejatel 24.02.2017 Soome jäägerkompanii mälestustseremoonial Saksamaal, mille käigus pidi avanema võimalus lasta ka Saksa laskurmärke.

Mis jalaväelastega Saksamaal juhtus, kirjutas teile kompanii ülema abi leitnant Kaido Mägi, aga saatusel oli antud ürituse jaoks varutud ka teine peatükk.

Olgu siinjuures kohe ära öeldud, et ehkki Saksamaal kuulsime lubadust, et meie peame oma lubadusest kinni ning eestlased ja soomlased saavad oma märgid Tallinnas ära lasta, ei uskunud me seda mitte. Kuid siis, 30.06.2017 potsatas minu postkasti e-kiri, mis ütles, et Kielis asuv Landeskommando on valmis korraldama meile Schützenschnur laskmised Tallinnas, mille võtaks Bundeswehr’i nimel vastu Saksa kaitseatašee Eestis ja Soomes. Meie kiire otsus oli, et sellisest pakkumisest ei ole kohane loobuda ja andsime oma nõusoleku.

Vahemärkusena – kui käesoleva loo autor oleks teadnud, kui palju detaile ta peab järgneva kahe ja poole kuu jooksul lahendama, siis oleks ta kindlasti korra veel mõelnud, aga ikkagi oma nõusoleku andnud.  Lugesin kokku, kui palju e-kirju antud üritusega seoses saatsin – 350. kirja juures jätsin lugemise katki…

Saksa Schützenschnur reeglid on Saksa täpsusega ette kirjutatud ja sihtmärgid, mida lastakse, on selliste mõõtudega, mida Eestis ei ole ning väiksematki kõrvalekallet juhend ei luba. Sihtmärkide probleemist saimegi nii üle, et meie Saksa vastaspool tõi sihtmärgid oma autoga Saksamaalt Tallinnasse ja kui pärast selgus, et ühed olid siiski puudu, siis saadeti need postiga järgi. Mis loo autorile tähendas „loomingulisi“ puhkehetki koos noa, kääride, akutrelli ja tapeediliimiga, et kõik oleks „ordnung muss sein“.

Tallinnas Schützenschnur laskmisel saab olema ka ajalooline tähendus, kuivõrd alates 01.10.2017 muudab Bundeswehr reegleid nii, et väljaspool Saksamaad Schützenschnur-i  enam lasta ei saa. Seega need märgid, mis välja lasti, omavad tulevikus lausa ajaloolist väärtust.

16.09.2017 oli see päev käes, kus kümmekond Soome relvavenda ja Toompea malevkonna kaitseliitlast, lisaks mõned kaitseväelased, rivistusid Männiku laskeväljal üles ning Saksa kaitseatašee kolonelleitnant Krempchen sai ürituse avatuks kuulutada. Schützenschnur laskmine ise erineb Kaitseliidu laskeharjutustest just selle poolest, et lasta tuleb kolme relva: kuulipilduja MG3, automaat G36 ja püstol P8. Saksa eeskiri lubab välismaal kuulipildujat mitte lasta ja selline luba meile ka Berliini peakontori tasemel anti.

Kuivõrd automaadi G36 me oleks isegi Tallinna malevast saanud, siis tõusvate märkidega rada me kahjuks Männiku laskeväljal pakkuda ei saanud, mistõttu otsis Saksa osapool arhiivist välja G3 harjutuse reeglid, mis nende sõnul pärinesid ajast, kus “laskjad olid veel rauast ja laevad puust” – ehk tabada tuli 300 ja 200 m kauguselt eksimatult sihtmärki, mis on võrreldav meie laskmistel kasutava rinnakuju märgiga.

Püstoli laskmine sisaldas harjutust, kus ajalise piiranguga tuli lasta distantsilt 30 m lamades, põlvelt ja püsti.

Selles osas tuleb Saksa süsteemi kiita, et harjutused õpetavad laskjat laskma erinevaid distantse ja olgem ausad – raudsihikuga relvaga tabada 300 m pealt 30 cm figuuri nõuab laskjalt päris korralikku sooritust.

Kui päev hakkas lõppema ja harjutused said lastud, oli aeg kokkuvõteteks.

Esmalt olgu rõhutatud, et tulemuste poolelt olid Toompea malevkonna embleemi käisel kandvad laskjad oluliselt edukamad nii Soome relvavendadest kui kaadrikaitseväelastest, aga eks osa sellest edust põhineb ka sellel, et meie jaoks oli Ag3 Fn2 tuttav relv, soomlastele mitte.

Märgid lasid välja 7 Toompea malevkonna liiget ja kui kirkaks need osutuvad, jääb veel kõrge Bundeswehr’i komisjoni otsustada, kuivõrd reeglistiku tõlgendamisel jäid ülesse mõned küsimused.

Lõpetuseks saan öelda, et minu jaoks oli sellest päevast ehk veelgi olulisem, et mehed harjutasid selleks ürituseks tõsiselt ja paljude laskeoskus paranes oluliselt.

Päeva saunas kokku võttes kinnitasid Soome relvavennad Saksamaal antud lubadust, et nad tulevad kuni rühma suuruse üksusega 2018.a meie õppusele, et need sidemed, mis sõlmitud, ikka püsiks.

Minu poolt erilised tänud Saksa poole korraldajale kolonelleitnant (r) Mark Aretz’ile ja kõigile relvevendadele nii siin- kui sealpool Soome lahte, kes ajaloolisel Schützenschnur’i laskmisel osalesid.

Üks süda, üks hing!

Kaido Tropp
Seersant (r)

Vaata esitlusena

Head kaasvõitlejad!

Mul on suur au ja heameel teatada, et Tallinna linn on tunnustanud aukodaniku teenetemärgiga meie head kaasvõitlejat sisekaitsekompaniist mlv Aadu Jõgiaas’i. Teenete eest Eesti iseseisvumise taastamisel ja Eesti lähiajaloo talletamisel.

Tema pühendumus panustada ja jagada oma teadmisi ja oskusi kodumaa ja
Toompea lossi kaitseks on olnud meile kõigile eeskujuks.

Aadu, õnnitleme sind kogu Toompea SKK poolt ja soovime jätkuvalt edu ja
tervist!
http://www.tallinn.ee/est/aukodanikud/Aukodanik-Aadu-Jogiaas-2017-Teenetemark

Parimate soovidega,

Nlt Marko Reichardt
SKK KÜ
Toompea Malevkond

Autor: Ilmar Raag

Tallinna Mustpeade vennaskond annetas Toompea lahingkompaniile lipu

Pühapäeval, 14. mail valitses Kaitseliidu Tallinna maleva tagalaalal Plangu tänaval ideaalne ilm Kevadtormile minekuks. Tõesti, mida paremat võiks teha ühel kevadisel pühapäeval, kui päike on lõpuks ometi paistma hakanud? Kui Kaitseliidu ülem, kindralmajor Meelis Kiili jalutasid koos Tallinna malevapealiku Toomas Väliga sehkendavate ja lebotavate kaitseliitlaste vahel, pidid nad tõdema, et eemalt vaadates ei ole võimalik enam vahet teha professionaalse kaitseväelase ja kaitseliitlase vahel. Varustust näib nüüd kõigile jaguvat viisil, et mõne mehe suurimaks probleemiks on see, et tal ei ole enam lahingvestil ruumi veel ühe lisatasku kinnitamiseks.

Kui mõned ülemused välja arvata, kes on alati närvilised, siis suhtusid kompaniid õppusele minekusse loominguliselt. Akadeemilises malevkonnas otsustati võitlejate koheseks motivatsiooni tõstmiseks proovida vorsti grillimist. Toompea malevkond otsustas aga just sel päeval võtta vastu lipu nende kergejalaväekompaniile.

Lahinguüksuse lipp on Kaitseliidus veel suhteliselt uus nähtus. Toompea malevkond sai selle lipu seetõttu, et Tallinna Mustpeade vennaskond otsustas selle annetada tulevase pikema koostöö lootuses. Taoline partnerlus on samuti suhteliselt erakordne Eesti Kaitseliidus. Aga mitte üllatav. Nagu Jussi Pärnpuu, Mustpeade Vennaskonnast oma kõnes mainis, kohustab Tallinna rae poolt Mustpeade Vennaskonnale 1407 aastal annetatud põhikiri Tallinna ka kaitsma. See põhikiri ei ole viimase 600 aasta jooksul kehtetuks muutunud. Omal ajal tähendas see kohustust, et Mustpeade vennad pidid ise hobusel välja tulema. Tallinnas on isegi Marta tänaval mälestusmärk Liivi sõja ajal Tallinna kaitsnud ja hukkunud kaupmehele Blasius Hochgrew-ile. Toompea malevkond on mustpeadele neile sobilik partner just oma ajaloolise ja sümboolse tausta tõttu. Ajalooliselt pidi ju Toompea malevkond eelkõige kaitsma Toompead ja laiendusena Tallinna kesklinna.

Lipu üleandmise tseremoonia oli vägagi konkreetne. Toompea kaitseliitlane, kolonel Nõmmik õnnistas lipu, mille järel löödi naelad lippu. Pikki kõnesid ei peetud, aga lipp oli tõepoolest ilus. Mitte nii suur, kui malevkonna lipp või pataljonide lipud, vaid justnimel selline, mis muistsel ajal oleks võinud ka lahingusse minna. Kompaniiülem kapten Jaanus Peet tähendas kohe pärast tseremooniat väiksemas ringis, et lipu vastuvõtmine tähendab, et kui lipp ära varastatakse või ära võetakse, siis tuleb kogu kompanii laiali saata.

Toompea loeb selle kompanii sünnipäevaks 5. maid 2015. aastal, mil sealtsamast Plangust sõideti sellises koosseisus õppusele SIIL. Tookord oli tegemist esimese katsega ennast välja pakkuda tõsise võitlusvõimelise kompaniina, sest eelnevalt oldi peamiselt väljas oldud rühmasuuruste üksustega. Kui suudeti ka midagi suuremat välja panna, siis ei olnud need üksused kuigipalju kokku harjutanud. Nüüd on aga pilt väga oluliselt muutunud. Viimase poole aasta jooksul on toimunud üks reservõppekogunemine, eraldi õppused ja atesteerimised. Kevadtorm on selle tsükli lõpetuseks justkui lõpueksam. Jaanus Peet arvas, et „:“Ma arvan, et Toompea kompanii ei ole enam lihtsalt punt rõõmsaid ja entusiastlikke kodanikke, vaid tõeliselt kokkuharjutanud kergejalaväekompanii. Ja selle märgiks tahame alustada ka oma üksuse traditsioonidega. Lipu omamine on üks neist.“ Lisaks tasub tähele panna, et kui kõrgemal poliitilisel tasemel oli samal nädalal arutatud, kas Soome tuleks Eestile sõja puhul appi, siis Toompea ridades seisid tegelikult juba täna mõned soome vabatahtlikud.

Tund aega hiljem sõitis Toompea kergejalaväe kompanii väravast välja Kevadtormile. Päike paistis ikka veel.

Toompea 417
Pühapäeval, 14. mail kell 13.00 annetab Tallinna Mustpeade vennaskond Kaitseliidu Toompea malevkonna kergejalaväe kompaniile lipu, mis antakse üle vahetult enne väljasõitu õppusele Kevadtorm. Lipu üleandmise tseremoonia toimub Kaitseliidu Tallinna maleva tagalakeskuses Tallinnas, Plangu tänav 4.

Jussi Pärnpuu, Mustpeade Vennaskond: „Tallinna rae poolt Mustpeade Vennaskonnale 1407. aastal annetatud põhikiri kohustab vennaskonda Tallinna ka kaitsma. See põhikiri ei ole viimase 600 aasta jooksul kehtetuks muutunud. Meie jaoks on parim panus Tallinna ja Eesti kaitsesse koostöö Kaitseliiduga, mille raames on meil kujunenud head suhted Toompea malevkonnaga. Lootuses, et meie koostöö kujuneb pikaealiseks, on meil täna au annetada lipp nende Toompea malevkonna kergejalaväe kompaniile.“

Kaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkond on vabatahtlik riigikaitseline ühendus, mis koondab erineva taustaga ja erinevas vanuses inimesi. Ajalooliselt oli Toompea malevkonna ülesandeks Toompea kaitsmine, kuid täna ollakse valmis tegutsema ka laiemalt. Toompea kergejalaväekompanii on üks Toompea malevkonna üksustest, tegemist on ainsa lahingüksusega. Kergejalaväekompaniisse kuuluvad vaid need, kes pidevalt panustavad oma väljaõppesse.

Kompanii ülem, kapten, Jaanus Peet ütles :“Ma arvan, et Toompea kompanii ei ole enam lihtsalt punt rõõmsaid ja entusiastlikke kodanikke, vaid tõeliselt kokkuharjutanud kergejalaväekompanii. Ja selle märgiks tahame alustada ka oma üksuse traditsioonidega. Lipu omamine on üks neist.“

Toompea malevkonnale on seekordne Kevadtorm eriline. Toompea kergejalaväekompanii loeb oma sünniks 5. maid 2015, kui mindi õppusele SIIL. Vahepeal on aga toimunud eraldi väljaõppe tsükkel, mille käigus läbiti atesteerimine. Kevadtorm on aga seekord justkui lõpueksam ühes hindamisega.

Toompea kergejalaväekompanii läheb Kevadtormile Põhja maakaitse lahingugrupi koosseisus. 

Tallinn, 12.05.2017

Kontaktid:

Ilmar Raag, Toompea mvk teavituspealik
E-mail: ilmar.raag@gmail.com
Tel: 5248 626

Neeme Brus, Toompea mvk,
E-mail: neeme.brus@kaitseliit.ee
Tel:50 12 301

Ajakirjanikud, kes soovivad tulla kajastama lipu üleandmise tseremooniat, peavad Kaitseliidu territooriumile sisenemiseks ennast registreerima nime ja isikukoodiga Ilmar Raagi juures. Kohale tulles võtke kaasa isikut tõendav dokument.

Autor: ltn Kaido Mägi

23-26.02.2017 viibis KL Tallinna maleva Toompea kergejalaväe kompanii 1. rühma 1. jagu Saksamaa Liitvabariigis, Schleswig – Holsteini liidumaal eesmärgiga osaleda Hohenlockstedtis mälestustseremoonial, mis oli pühendatud Soome jäägrite üksuse loomisele aastal 1915 (102 aastat tagasi), millest sai Soome armee alguse. Delegatsiooni juhina osales major Andres Rekker Kaitseväe peastaabist ja kompanii esindajana leitnant Kaido Mägi, kes asendas viimasel hetkel haigestunud 1. jao võitlejat.

Lisaks mäestustseremoonia auvalvele, osales delegatsioon lasketreenigul ja -võistlusel, eesmärgiga saavutada tulemus, mis vastaks Saksa relvajõudude täpsuslaskuri aumärgile(Shützenschnur). Et sellist aumärki välja teenida, peab Saksa armee sõdur näitama häid tulemusi kolmest relvast laskmisel – püstolist, automaadist ja kuulipildujast või tankitõrjerelvast (Saksa armee kasutab Heckler-Koch P8 püstolit, G36 automaati, MG3 kuulipildujat ja Panzerfaust 3 tankitõrjerelva). Näitasime tulemusi lisaks laskevõistlusele ka sporditestis, mille alusel jagatakse Saksa relvajõudude spordimärke.

Peale väikest vahemaandumist Stockholmi Arlanda lennuväljal saabusime Hamburgi lennujaama, kus me tekitasime oma Eesti vormiriietusega väikest viisi elevust. Küll peeti meid soomlasteks, küll sloveenlasteks, tähelepanelikumad suutsid siiski meie varrukalipu alt välja lugeda Estonia. Meelsus oli sõbralik ja toetav. Tundus, et kohalikel on siiras heameel Eesti jaosuuruse üksuse üle, mis saabus heidutuseks Saksa välisvaenlaste vastu:)

Lennujaamast siirdusime rendibussiga Schleswig-Holsteini Liidumaale Putlose kasarmukompleksi, mis meid kohalesaabudes oma mastaapsusega jahmatama pani. Tohutud II Maailmasõja-aegsed kolmekorruselised kasarmud koos abihoonetega, veidi moodsamad, ilmselt eelmise sajandi seitsmekümnendatel ehitatud 10 kolmekorruselist kasarmut, õppehooned, lugematud garaažiboksid, sööklad, laod, staabihooned jne. Ilma liialdamata võib öelda, et sellesse kompleksi mahuks ära kogu meie 1. jalaväebrigaad koos tehnikaga. Kõige hämmastavam oli aga lihtne fakt, et see hoonetekogum oli tühi.

Kasarmukompleksi territooriumil jalutades tekkis omamoodi kõhe ja nukker tunne, kujutades ette kogu seda sõjalist hiilgust, mis siin kunagi võis olla. Ühel staabihoonel oli säilinud veel silt- “Bundeswheri pioneeride pataljon“ -pioneeridest oli jäänud vaid tohutu rida tehnika hoidmiseks mõeldud garaažibokse ja suur, tühi kasarmu. Saksa „ordnung“ siiski ei luba korralagedust ja kogu selle maa-ala korras hoidmiseks ning kinnisvara säilitamiseks on palgatud väikesearvuline tsiviilametnike meeskond. Hooneid köetakse ja hoitakse korras, territooriumi valvab eraturvafirma.

Esimesel õhtusel koosviibimisel ohvitseride kasiinos selgitas meile RSU-Kompanie (julgestus- ja toetus reservkompanii) ülem kol.-ltn. Ralph Lehmann, et külma sõja ajal oli Schleswig-Holsteini Liidumaal umbes 28 000 professionaalset sõjaväelast, kellest enamik teenis soomusüksustes ja Putlose kasarmukompleks oli nende treeningkeskuseks koos kõrvalasuva tankipolügoniga. Peale suurejoonelist BW kärpeprogrammi ei jäänud senisest hiilgusest muud, kui liidumaa kaksvabatahtlikku reservkompaniid – „Schleswig“, mille külalised me olime ja „Holstein“, mille suurus on 202 meest. Kompaniide ülesandeks on põhiliselt julgestus-ja toetustegevus, sõjaväeobjektide valve ja abi osutamine erinevate loodusõnnetuste puhul. Sisuliselt on tegemist meie Kaitseliidule sarnaneva organisatsiooniga, kus reservistide väljaõpe toimub aastas umbes 10-l kuni 15-l päeval. On ka veidi rohkem panustavaid resrerviste, näiteks oberleutenant Mathias Rhode, kellega lähemalt tuttavaks sain ja kes tsiviilelus töötab silmaarstina. Hr Rhode panustab aastas umbes 50 päeva. On märkimisväärne ja mõtlemapanev, et kompanii käsutuses on vaid mõnikümmend käsitulirelva ja kaheksa püstolit. Täielikult puudusid raskemad relvad ja militaarsõidukid. Kompanii trasnport koosnes mõnest Bundeswheri embleemidega tsiviilkaubikust. Vähemasti nägid need välja nagu eile tehasest tulnud.

24.02.2017 leidis aset väljaõppeüritus Putlose polügoonil, kus toimusid laskeharjutused püstolist HK P8 ja automaadist G-36. Meie kurvastuseks selgus, et Shützenschnuri meist keegi koju ei vii, kuna Saksa kompaniisse ei olnud vastav info saabunud! Ka kõige laitmatuma masinavärgi töö võib erinevatel põhjustel tagasilööke anda. Koos umbes kolmekümne Soome reservisti ja paarikümne Saksa reservistiga osales 9 meie kompanii meest improviseeritud laskevõistlustel, saavutades ühe soomlase järel 2, 3 ja 4 koha. Täiesti tahtmatult olime sellega oma võõrustajate heatuju nullini redutseerinud… Laskeharjutuse ajal juhtus pisut õõvastav intsident, kui keset Soome reservistide agarat tuld märklehtede pihta, ilmus otse tulejoonele Bundeswheri logodega kaubik koos kahe surmani ehmunud töömehega, kes nõutult sinna ka seisma jäid! Õnneks laabus ohtlik olukord ohvriteta, kuid lõpuni selgeks ei saanudki, kuidas selline asi võimalikuks sai.

Polügon oma erinevate tiirude ja laskeväljadega avaldas muljet. Kuna see asus otse mere ääres, mille rand oli suletud, siis võis lasta seal kõikidest relvadest kuni tankikahurini välja. Võrdluseks mõtlesin hiljutikuuldud uudisele, kuidas Tapal püstitatakse liitlastele kasarmute valmimiseni kõigi aegade suurim konteinerlinnak – siin Putlose polügonil seisis aga veelgi suurem konteinerlinnak täiesti kasutult.

Samal õhtul toimus ohvitseride kasiinos Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine koos piduliku rivistuse ja hilisema koosviibimisega, kus korralduse põhiraskus lasus juba meie meeste õlul. Siinkohal avaldan suurt tänu Eesti kaitseatašeele Saksamaal, kelle poolt saadetud jookide ja söökidega katsime kõige eestipärasega laua, et meie võõrustajaid kostitada.

25.02.2017 paiknesime ümber Hohenlockstedti linna, kus toimus pidulik pärgade asetamine Soome jäägrite mälestusmärgile. Auvahtkonnas osalesid nii Saksa, Soome, kui ka Eesti reservistid. Tseremoonia, millele järgnes linnapea pidulik vastuvõtt, oli äärmiselt kõrgetasemeline, sest lisaks poliitikutele osales tseremoonial näiteks neli Soome kindralit. Oli uhke näha nende kõrval seismas Eesti vormis mehi!

Hoolimata täiesti kohutavast ilmast, siirdusid neli Toompea võitlejat kohe peale piduliku tseremoonia lõppu kohalikule staadionile, kus toimusid spordikatsed Saksa relvajõudude spordimärkidele. Sooritama pidi katsed mitmel erineval spordialal ja jällegi võin uhkusega öelda, et kolm Eesti meest teenisid välja kuldse märgi ja üks hõbedase.

Õhtul korraldasid meie saksa sõbrad Saksa-Soome- Eesti ühise seltskonnaõhtu, kus ühel hetkel avastasin ennast äärmiselt huvitavast situatsioonist. Vestlusringis osalesid eesti vormis soomlane (meie malevkonna „oma soomlane“ Arto), saksa vormis soomlane (noormees, kes sündis Soomes, aga oli koos isa ja emaga teismeeas Saksamaale suundunud), soome vormis soomlane (reservmajor Helsingist), saksa vormis sakslane (meie võõrustaja kol.ltn. Wein) ja eesti vormis eestlane (allakirjutanu), kes vestlesid elavalt soome keeles, saksa keeles ja enamasti inglise keeles, millest kahte esimest allakirjutanu valdab vaid käte ja jalgade tasemel.

Oli soojendav kuulda, et nii Soome kui ka Saksa reservistidel on väga suur huvi meiega koostööd teha. Meist palju suurematel ja rikkamatel riikidel on üks oluline põhjus, mille pärast nad meid kadestavad – need on meie rahvusvahelisd suurõppused. Kui rääkisin neile õppusest SIIL 2015 ja mainisin, et seal osales üle 10 000 võitleja ning hulk erinevaid liitlasi, siis läksid nii soomlastel, kui sakslastel silmad põlema. Sakslased mainisid, et neil on kasutada kompanii õppusteks igapäevaselt terve tankipolügon koos erinevate tiirude, tõusvate märklehtede ja kõige muuga, aga kohutavalt igav on ikkagi, sest rakendada ja katsetada õpitut ei ole eriti kuskil. Mõlema riigi reservistid olid väga huvitatud osalema mõnel Eestis toimuval suurõppusel Toompea kompanii koosseisus kuni rühmasuuruse üksusega. Ei saa märkimata jätta, et see ettevõtmine oleks meie jaoks väga huvitav, aga eelkõige eeldab selline koostöö eelnevaid kokkuleppeid nii sõjaväelisel, kui ka poliitilisel tasandil.

Kokkuvõttes oli visiit huvitav ja kasulik. Nähtub, et riigikaitselisi probleeme on ka suurtel riikidel ning meil on põhjust rahul olla eelkõige oma rahvusvaheliste õppuste ja sõdurioskustega.

Ltn. Kaido Mägi

Toompea KeJvKo

Ülema abi

Vaata esitlusena

1 2 ►