Autor: Kergjalaväe kompanii 1.rühma 2.jagu

Kuidas:

• linnalahingus peab kõik voolama nagu vesi;
• ööhäire käigus võib vaja minna rohkem moona kui päevases tegevuses; ja
• BTRi vastu tegutsemine avab silmi

Aga kõigest kordamööda.
Teadmine, et seekordse õppuse põhiteljeks on jao atesteerimine, ja et jao tegevust hinnatakse hetkest kui kõlab “jalastuda,” teeb olemise tavalisest mõnevõrra pingsamaks, kuid mingeid märgatavaid muudatusi tavapärases laagrirutiinis siiski ei järgne. (Rääkimata toitlustusest, mis iga korraga gurmeele üha lähemal.) Pärast selgub, et mõned üksikud asjad siiski oleks pidanud muutuma, aga neist hiljem.

Õppimiskõver on päris järsult tõusev, kui erioperatsioonide grupi liikmed tutvustavad hoonete “puhastamise” teooriat ja praktikat. Nagu ikka, asjad, mis on kuulates äärmiselt lihtsad ja arusaadavad, osutuvad tegudes hoopis nüansirohkemateks. Kõrva taha saab pandud üksikvõitleja oluliselt suurem vastutus kui metsas põrgates; vajadus maksimaalselt tihedalt liikuda, aga ka see, et motoks peab olema pidev agressiivne tegutsemine “nagu laialivalguv vesi.” Kõledat ilma arvestades saab adrenaliin õigel ajal kõrgemale aetud, kui asume “päris” maja kallale, kirsiks tordil airsoft-relvadega mõõduvõtt. Reaalsustunnet aitab üleval hoida ka see, kui jaokaaslane saab rikošetist padrunikestaga huule rulli. Eredamalt jääb meelde, et kuul rindu saada on “tavaline halb päev,” aga omade julgestamisel on andestamatu viga, kui kaasvõitleja peaks saama kuuli selga.

Öö kui puhkepausi illusioon on seekord loomulikult veel nõrgem kui tavapärasel õppusel, aga häire tuleb ikka kõige magusamal poolune ajal. Äkitselt läheb selliseks ragistamiseks nagu oleks vähemalt pool kompaniid frontaalrünnakul, aga õnneks on trajektoor enda positsioonile liikumiseks esimese öö ja päevaga juba mällu talletunud. Kuigi oma lõigus puudub tegevus täielikult, kuuleb ligi tunni kestnud lahingu selgitusena hiljem rühmakaaslastelt, kuidas “surematu” vastane olla harrastanud vaheldumisi enesetapjalikke liikumisi, pidanud mõistlikuks alla anda ja siis jällegi sellest loobunud, et uuele ringile minna.

Atesteerimise aktiivne komponent ehk paaritunnine jaopatrull õpetab peamiselt seda, kui palju VEEL on vaja harjutada põhilisi asju nagu, kus maastikul millises formatsioonis liikuda, mismoodi julgestada ja muidugi jaorünnak ise. Nagu kiuste, hakkavad äkki alanud lumesaju käigus pooled jao relvad tõrkuma just siis, kui mahasuruvat tuld on kõige rohkem vaja, ja moonagi kipub nappima. Saab oluliselt selgemaks, et 20-sekundilised salvevahetused on ikka liig mis liig. Mõned kontaktid ja läbijooksud hiljem saame kuulda, et ega meil kõige kehvemini ei läinudki. Tagasisidest selgub rühma läbilõikena umbes 60-protsendine skoor, mis sisendab eneseusku. Siiski, atesteerija mainib lapsusena valge tule korduvat kasutamist laagris, mida võib ehk seletada see, et paljudel on SBKst juba hulk aega möödas.

Vahepalana saame maigu suhu sellest, mida suudab avamaastikul kompanii uustulnuk, BTR, ehk siis ka sellest, mida suudaks potentsiaalne vastane. Paar katset anda viivituslahing ja kadudeta taanduda veenavad selles, et põllupealsetes oludes, kus on raske varjuda, on edukas vastutegevus ainult kergjalaväe vahenditega pigem kujutlusvõime mängumaa. Õnneks on pool Eestit metsa all ja meil nüüd oluline lisavõimekus.

Nädalavahetus süstib enesekindlust, et areng liigub õiges suunas, ja võib olla olulisemanagi, annab detailsema pildi, mis täpselt jao tasandil, aga ka võitleja isiklikus ettevalmistuses ja varustuses, parandamist vajab. Seda teadmist pole kunagi ülearu palju. Ei muud, kui targemana Kevadtormile!

Vaata esitlusena

1 2 ►

Kaitseliidus on mulle saanud selgeks üks lihtne reegel – algselt planeeritu ei lähe reeglina käiku ning lõpptulemus on hoopis midagi muud. Olen kiiresti aru saanud, et sellele pole mõtet vastu võidelda. Isegi kui mõnikord tahaks asju täpsemalt ette teada, pikemalt planeerida, arutada, kooskõlastada ning uue olukorraga harjuda, siis kramplikult sellest kinni hoida ei ole mõistlik. Pigem võtta kiired muutused omaks ning minna nendega kaasa. Oskus olukordades kiiresti ümber orienteeruda peab lihtsalt olema iga võitleja isiklike oskuste pagasis – sõdurist kõrgemate ohvitserideni välja. See on edu ja ellujäämise võti päris lahingus.

Õppus PÕHJATÄHT 2016 ei ole siin mingi erand. Kuid muutused õppusega seoses algasid seekord minu jaoks juba pikalt enne õppuse toimumist. On mõnus sügisene õhtu, kui tuleb kõne ja telefon näitab, et selle autoriks on rühmaülem. Õhus on võimalus, et nüüd tuleb lisaõppekogunemine (LÕK). Võtan kõne vastu ja ütlen teeseldud ahastusega, et „Ma ei taha teada!“, kuigi juba mõtlen, kui kiiresti ma siis Plangu tn jõuan. Juttu LÕK-ist ei tule, kuid see, mis järgneb, on veel ootamatum – mis ma arvan jaoülema (JÜ) kohast? Hmm, mis ma arvan – väljaõpet ei ole, teadmisi ei ole, kogemusi ei ole, sellist auastet ei ole… Tundub, et kõik räägib selle kasuks, et öelda „jah“, sest ainult nii on võimalik teada saada, mis see muutus siis tegelikult tähendab. Minu jaoks esimene õppus JÜ rollis tegi mulle selgeks, et ennekõike tähendab see mõttelaadi muutust… aga siiski olulist muutust.

Mõttelaadi muutus algab juba sellest, et ma ei saa olla enam mõnusalt ja mugavalt ootel, millal minu JÜ ühendust võtab ja tunneb minu eest muret, kas olen õppusel osalemas. Seekord olen ise selles rollis. Üsna kiirelt saan aru, et lühend „MHK“ e-kirjas ei pälvi alati piisavalt tähelepanu ning miski ei asenda kiiret ja konkreetset telefonikõnet. Saan kiirelt ka aru, et tuleb lisaks tegeleda võitlejate varustuse ja väljaõppe küsimustega. Aga tegelikult on see pigem huvitav ja nõuab minult taaskord harjunud tegevuste ja vastutuse muutmist.

Oma rolli õppusel on raske ette planeerida, eriti kuivõrd jaost plaanib osaleda kõigest kaks lahingpaari. Seega olen end ennatlikult juba valmis mõelnud igasuguse rolli täitmiseks ning muutusteks. Ja see tasub taaskord ära, sest saan eelneval päeval teada, et vaja minna LEG-i. Ei vaidle vastu vaid võtan muutunud olukorra omaks. Ja siit edasi jätkubki kõik olukorra muutuste ja nende omaks võtmise foonil – muutub kogunemise kellaeg ja no ei jõua see LEG planeeritud ajal välja :) Mis seal ikka, olukord muutub!

Paiknemisalal saab mulle teatavaks, et minu roll on olla meie üksuse kohale tulnud tublidest võitlejatest moodustatud jao ülem. Taaskord võtan selle muutunud teadmise kiiresti omaks. Sellest hetkest hakkan tajuma, et ma ei saa endale lubada luksust ja mugavust mitte teada, kuhu me plaanime minna, kuidas liikuda ning mis eesmärgiga. Pean olema nagu infokäsn ning lisaks relva kandmisele ja laskmisvalmidusele ka kaasa mõtlema. Meie üksusele ei ole järgnev päev just kõige sündmusterohkem ja põnevam. Pole võimalik kangelaslikult meenutada väsitavaid tulevahetusi, manööverdamist, vastase ülekavaldamist ja hävitamist. Ka väsitavat kohtunikega vaidlemist selle üle, kes varem nägi ja tulistas, ei ole. Aeg-ajalt kostub küll ümberringi tulevahetust, kuid meie jääme sellest kõigest lootusetult kõrvale. Lõpuks ei tee keegi meist ühtegi lasku – kuid see polegi ju eesmärk omaette. Saame omajagu liikuda, harjutada erinevaid formatsioone, ringkaitset. Ja ma pean ausalt tunnistama, et ka siin saab veel palju ära teha. Seega minu esimesed õppetunnid JÜ rollis ei ole hoolimata action´i puudumisest vähetähtsad – kasvõi oskus rebida end lahti mugavusest oodata, mis mulle öeldakse ning võtta vajadusel ise otsuseid ja vastutus. Ka lihtsalt üksusega liikumine vajab JÜ rollis teistmoodi ja muutnud mõtlemist – mitte endale keskendumist, vaid jälgimist, kus võitlejad paiknevad, suuniste andmist ning info vahendamist. JÜ rollis ei ole võimalik nii lihtsalt visata samblale ja oodata järgnevat korraldust.

Lõpuks on iga kogemus millekski hea ning nagu meie üks tore võitleja ootamatult vara saabunud endexi järgselt mulle ütles: „Palju õnne esimese eduka õppuse puhul jaoülemana, juhtisid jagu hästi, näed, kõik jäid ju ellu!“ :D  Seega kokkuvõttes, oskused tulevad kindlasti ajapikku ning kogemusega, kuid nende saamiseks peab iga võitleja olema valmis muutusteks ning vahel tulevad muutused kiirelt ja ootamatult.

kpr M.Kadai

Rahuajal, tingimustes kus sisejulgeolek on destabiliseeritud ja korrakaitse jõud on seotud sündmustega mujal, tekib politseil kriitiline defitsiit täiendavate korrakaitse tagajate järele. Meie uus sisekaitsekompanii moodustatakse just selleks, et olukorras kus politseil lihtsalt ei jätku inimesi, suudaksime tagada turvalisust, töörahu ja toimepidevust riigi strateegilistele otsustajatele, nii Riigikogule kui ka valitsusele. Teisisõnu, et ei korduks 15. mai 1991 või veelgi hullemad stsenaariumid mille tunnistajateks me oleme viimastel aastatel meedia vahendusel olnud.

2. detsembril oli esimene kord taasiseseisvunud Eestis, kui Toompea malevkond osales õppusel, et kaitsta Toompead (tegelikult tuleks arvestada ka 2007 aasta kriisi raames ad hoc kogunemist ja siis läbi viidud harjutust). Lisaks oli see malevkonna jaoks märgilise tähendusega, sest sisuliselt alustas sellest õppuse tuleristsetega reaalselt tegutsemist meie malevkonnas uus ja värskelt formeerumist alustanud sisekaitsekompanii.

Kas me tulime toime meile pandud ülesannetega? Jah, tagasiside põhjal lausa suurepäraselt. Enesest mõistetavalt esines meil viperusi ja veidi mööda planeerimist aga hea oli, et me suutsime tuvastada need puudused ise. Sisejulgeoleku õppuse kohta on see tegelikult suurepärane tulemus olukorras, kus enamus lahendusi tuli üksikvõitleja tasandil iseseisvalt ja käigupealt improviseerida. Selle eest sügav lugupidamine kõigile osalenuile, sest võimet kastist välja mõelda ja leida igale olukorrale õige lahendus ei ole kahjuks igaühel. Seega meie sisekaitsekompanii potensiaal on kõrge ja selle üle võime kõik uhkust tunda.

SKK KÜ

Raine Eenma

Teisipäeval, 6. detsembril kogunes enam kui 130 Kaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkonna ja Naiskodukaitse Toompea jaoskonna vabatahtlikku Toompea lossi Valgesse saali pidulikule aastapäeva koosviibimisele.

Traditsiooniliselt andsid uued kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad vande Eesti Vabariigile, tehes seda paljastatud mõõgatera puudutades. Vande võttis vastu Kaitseliidu Tallinna maleva pealik kolonelleitnant Toomas Väli. Oma tervituses kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele võrdles ta tänase kaitseliidu tööd oma riigi heaks omaaegse senjööri- vasalli suhtega: tänapäeval on meie hea senjöör meie vabariik ja meie oleme tema ustavad vasallid, ütles ta.

Malevkonna aastapäeval tervitas kokkutulnuid Riigikogu esimees Eiki Nestor, kes soovis kõigile jõudu ja tahtmist riigikaitsesse panustamisel.

Toompea malevkonna pealik leitnant Jan Lukk avaldas tänu tublimatele ja andis üle meelespidamist märkivad kingitused. Taas sai suure tunnustuse osaliseks leitnant Kaido Mägi; õnnitlused nii talle kui kõigile teistele!