Ühel oktoobrikuu ilusal hommikul sammusid Tallinna Lastehaigla uksest sisse tuletõrjuja, kaitseliitlased ja loomaarst.

Sel jahedal hommikupoolikul oli Tallinna Lastehaiglas uudistamist palju. Ühtäkki astusid mängutoa uksest sisse kaks noorhärrat. Mõlemad riietatud nagu tõelised sõjaväelased. Hetke pärast selguski, et tegemist on kahe kaitseliitlasega. Oh seda põnevust! Endaga olid nad kaasa võtnud suured kotid, mis täis igasuguseid erinevaid vidinaid- kiivrid, kotid, binoklid jms. Mehed tuvustasid end ning said lastega sõpradeks. Selgitasid lastele, millega nad tegelevad ja näitasid kaasa võetud asju. Üks vahva poiss sai lausa sõjamaalingud näo peale!

Kingituseks olid mehed toonud lastele Eesti teemalised meened- lipud, helkurid, käepaelad, õhupallid. Viimaseks olid kaitseliitlased lastele mõelnud ka vinge mängu, mille jaoks jagasime lapsed kahte tiimi:  tüdrukud ja poisid. Seejärel said nad oma mälu proovile panna. Mõlemad meeskonnad pidid meelde jätma kaasa võetud asjad. Kõik olid väga tublid ja kõigest paar tükki ei jäänud meelde. Kõigil oli väga põnev!

Aga sellega ei olnud üritus veel lõppenud! Ühtäkki astus sisse järgmine mees suure kotiga, kes oli samuti oma töövormis. Tuli välja, et tegemist on Tallinna Lennujaama Päästeteenistuse ülemjuhi Toomasega, kelle igapäeva tööks on lennuaama kaitsta tulekahju ja teiste sarnaste murede eest. Oli ka temal aega kuulata laste küsimusi, anda neile vahvad vastused ja näidata, mis tal kotis kaasas oli. Esiteks said lapsed katsuda tuletõrje kiivrit ja jopet. Seejärel väikest tulekustutit ja lõpuks isegi spetsiaalset kirvest! Küll oli põnev kuulata ja näha, mis kõik tuletõrjujad tegema peavad! Kirss tordil oli aga see, kui onu haiglast mööda sõitis- kõik vilkurid autol vilkumas ja lapsed said seda aknast piiluda.

Viimasena astus uksest sisse armas loomaarst PetCity kliinikust. Lapsed said teada, millised loomad kliinikut külastavad ning kuidas üldse oma koduloomi tuleb hoida ja mille peale mõelda enne, kui omale kiisu või kutsu koju võtad. Arst rääkis ka kõigile huvitavaid lugusid, näiteks kuidas ükskord tuli tal ravida siilipoissi, kes oli ma jalale viga teinud.Muidugi oli igalühel võimalus küsida palju küsimusi, kasvõi enda koerakese kohta.

Ka hommikupooliku lõpetus oli ülimalt vinge ja hariv! Kõik kuulasid külalisi suure huviga. :)

VABATAHTLIKUD: Marleen Arus, Kersti Urbala, Cätly Heinpõld, Kristi Remmik

Artikli ja piltide autoriõigused kuuluvad siia

Toompea malevkond karikavõitja laskmises 2016.a, on selgunud

Pea samal ajal kui valijamehed hakkasid kogunema Estonia kontserdisaali valima Eestile uut presidenti, kogunes pea 30 Toompea malevkonna liiget Männiku lasketiiru, et selgitada välja laskur, kes on kõige universaalsem nii püstoli, automaadi, kui ka kiirlaskmise harjutuses.

Relvurpealikuna saan öelda, et kindlasti oodanuks ma suuremat osalusnumbrit kuna laskmine ei ole jalgratta sõit, mis ei saa ununeda. Kaitseliitlastena on üks meie kohustuslik oskus käsitleda ohutult meile usaldatud relvi ja oskus, nendest täpselt ja kiiresti lasta. Neid oskusi saab omandada ainult läbi pideva harjutamise, milliseks võimaluseks ka malevkonna karikavõistlus suurepäraselt sobib. Tahaksin veelkord julgustada ettevaatavalt järgmise aasta suhtes neid, kes ei osale põhjusel, et ei pea oma laskeoskust küllalt heaks. Minnes Tartu maratoni starti ei võistle ju 95% meist võidu nimel vaid ikka iseendaga.

Nüüd tagasi võitluse sportliku osa juurde.

Lasime nii püstolit täpsuse peale kui „päästsime pantvangi“, kes absoluutsel enamusel juhtudest jäi ka ellu ning lasime meie uuest relvasüsteemist AG3 Fn2, mis jah on loodud aastakümneid tagasi, on raske ja tugeva tagasilöögiga AGA oskusliku laskja käes väga täpne relv.

Kui  püstoli ja automaadi laskmise koondtulemused olid kokku arvutatud, selgus, et 6 paremat, kes pääsevad finaallaskmisele, kus lasti 15 lasku, kolmest asendist, 1 minuti jooksul pääsesid:

• Ain Muru
• Andres Davõdov
• Olari Kaljuste
• Allan Kruus
• Marti Magnus
• Kaido Tropp

Naiste arvestuses oli esikolmik järgmine:

1. Karen Kanniste
2. Heidy Roosimägi
3. Signe Laur

Finaali toimumise ajaks selgus, et Marti Magnus oli juba lahkunud ja nii asendas teda finaalis Janar Randväli.

Finaalis endas, oli lisaks oskustele kahjuks tegev ka õnnefaktor kuna meie poolt kasutatav laskemoon oli samuti pärit aastakümnete tagant, mistõttu tekkis mitmel finaalis osalejal laskemoonast tulenevaid tõrkeid aga nagu öeldaks, õnn on alati tugevamate poolel.

Kui kiirtuli antud ja tulemused kokku loetud, selgus, et meie malevkond on saanud oma laskmise karikavõistluste ajaloos, uue võitja – Andres Davõdov’i ning viimase kahe aasta võitja Ain Muru, pidi seekord leppima teise kohaga. Oma esimesel osaluskorral „lõi jalaga ukse lahti“ meie noore põlvkonna esindaja Olari Kaljuste, kes kohe saavutas kolmanda koha.

Omalt poolt soovin veelkord tänada kõiki, kes panustasid ürituse toimumisse.

Kaido Tropp

Relvurpealik

Toompea esimesed lahinglaskmised.

Autor: ltn K.Mägi

Jah, nii kummaline kui see ka ei tundu, olid need meie kompaniil alles esimesed tõsised lahinglaskmised. Põhjuseid on erinevaid, aga põhiline siiski see, et alles nüüd anname me tõelise kompanii mõõdu välja nii isikkoosseisu, kui relvastuse poolest. Granaadiheiturid said oma verivärsketest Carl-Gustavitest teha esimesed paugud, ning kuulipildurid said endale kohaseid sihtmärke lasta esimest korda peale erialakoolitust.

Juhtkond õppis samuti palju, kas või seda, et kui koolitaja planeerib oma koolituseks 45 min., siis võime sinna julgesti pool tundi otsa panna. Esialgne ajakava läks mitu korda pea peale ja seda meist mitteolenevatel põhjustel. Kompanii lahinglaskmised ei saa olla teise kompaniiga kahasse, nädalavahetusel sai „vanem vend“ lasta terve päeva ja pool ööd otsa, aga „noorem vend“ pidi poole päevaga jooksujalu kogu programmi läbi tegema. Aga mis seal ikka, hea tõdeda, et saime siiski ürituse läbi viia.

Erilist elevust tekitas granaadiheitmine, mida paljud tegid esimest korda. Avastasime, et granaadid on meile tarninud hea sõber idapiiri tagant. Ja kuigi pakitud oli kaup aastal 2003, kui ei teatud veel eriti midagi „pahadest Gruusia ja Ukraina natsionalistidest“, olid siiski  kaubal omad vimkad juures. Sütikud olid pakitud traditsioonilisse „povidlopurki“, ning selle avamiseks oli kaasas hirmseksikas konserviavaja, millega võitlejad üritasid viiel erineval moel purki rünnata. Kõige paremini õnnestus see „vana kooli“ mehel Toomasel, kes ennegi selliseid peenemaid tööriistu näinud. Peale avamist tõdesime fakti, et head idanaabrid olid meile „tünni teinud“. Selgus, et vasakule oli läinud  osa lõhkematerjalist, sest mõned granaadid tegid mehise paugu asemel ainult õnnetu „plötsu“. Samas, millega siis sõjatööstuse töötajad Venemaal kalal käivad, õngega ju küll aega ei hakka viitma!

Laskmise kõige positiivsem pool oli see, et võitlejad said kätte tunde, mis tähendab ühe rühma koondtuli. Kui tähtis on jaoülemate ja rühmaülema roll, kui tähtis on sellisel hetkel käskluste dubleerimine, kui tähtis on sihtmärgile keskendudes mitte kaotada ümbrustaju, kui tähtis on iga pisiasi varustuse juures, et salved kätte saada ja neid mitte liiva sisse ära kaotada, kui tähtis on tegelikult kuulipilduri abi roll jne. Õppetunde oli palju, aga oleks võinud olla ka rohkem, kui oleksime saanud kasutada tõusvaid märklaudu, kui meil oleks olnud rohkem kvaliteetaega, et relvi sisse lasta, kui meie enda kompanii tankitõrje mehed oleks koos meiega saanud lasta päris oma kahuritest reaalsete sihtmärkide pihta, kui oleks ka meie kompanii saanud lasta pimedas, valgustusrakettide paistel, kui kõik võitlejad omaksid rohkem vastutustunnet oma kaaslaste ees ja tuleks alati kohale jne.

Küll sai kena rida nendest KUI-dest! Eks katsume teha edaspidi paremini, sest kindlasti on see väga oluline väljaõppe osa.

Ltn. Mägi

Kuidas reamees Selirand lahingus käis

Minu jaoks hakkab õppus alati juba varem. Kõik veel komplekteerimata asjad tuleb kotti pakkida ja ikka avastad, et eelmisel õppusel vandusid endale, et teed enne järgmist kõik asjad korda, kuid hoolimata kõigest päris valmis endaga kunagi ei jõua. Kui oma koti ja vestiga uksest välja jõuan, tunnen, et õppus on alanud, sest selg on juba märg.

Plangus on rutiin paigas ja tegelikult ei saa isegi aru, kuidas see aeg ära sulab ja jälle 30 min hiljem välja sõidame. Ilmselt tuleb kiiremini joosta ja veelgi paremini ülesandeid jagada. Kolonnis alale sõit on minu jaoks sisseelamise aeg, sest tihti tõmbad veel viimased tsiviili asjad kokku alles teel Planku ja päriselt KLi asjadesse elad sisse alles auto kastis.

Vaadates mõne teise üksuse auto kastis valitsevat korda, kus võitlejad oma puuris, omal kohal ja torud välja suunatud, sain aru, et siin saame iga jao siseselt veel asju paremini lahendada.

Esimene öö oli LEGi poolt paigutatud telkides küll kiire unega, kuid tulenevalt maastikust ja pimedas püstitatud telkidest veidi harjumatu. Ei midagi ületamatut!

H hetk kell 6 tähendas seda, et hommik oli varajane, ilmaga oli seni vedanud ja paistis, et vähemalt mõni aeg see jätkub. Lahing algas ja minu jaoks juba mitte üllatavalt, läks meie rühm võssi tiibama. Algus oli konarlik, veri veel ei keenud ja hetkel, kus oleks pidanud vastasest üle jooksma, surusime end künka alla maha ja sinna hakkas granaate tulema. Õnneks jõudis teine jagu tiibamisel küljele ja pani vaenlase liikuma – lõpuks jäid nad pea kotti ja saime hoolimata halvast algusest eduka lõpu. Au vastasele, kui taganedes hüüdis juba üks hallinev härra teistele hallinevatele härradele väga südamlikult: „Vennad lähme!“

Samal päeval tuli ka teist korda veel võssist tiibama minna. Siis liikusime juba oluliselt vaiksemalt ja kui oli vaja peale minna, siis enam passimist ei olnud. Eduka tiibamise lõpuks saime taganevalt vastastelt murtud jalaga tsivilisti, keda siis oma üksusega proovisime aidata.

Päev lõppes alumise Tudu jõe silla juures, kus brittide üksus ägeda tule all üle silla taganes, sellega jätsid nad kolonnis tagasi liikuvad üksused meie tule alla. Lisaks kolonni korduva TT lasuga õnnistamise, said valli tagant kõik tuld anda lahtiste kastide pihta, milles olevad võitlejad tõsiselt üllatunud olid ning katustel olevad KPd enne 3 sekundit laulma ei saanudki. Kuna väidetavalt oli ka meie kaugtuli silla läheduses oleva vastase üksusele kurja teinud, võtsid vastased tee joomiseks ja söögiks pausi, mis kestis kuni PausExini. Ka varasemalt oleme oma kolmanda rühmaga sellist olukorda kohanud, kus palutaks nüüd heaga tagasi tõmmata ja 30 min oodata, et vastane saaks puhata ja paremad positsioonid valida. Päeva lõpuks hakkas tibama, kuid seda sajuks veel nimetada ei saanud.

Teine öö tuli üllatava tulevahetusega, hoolimata paugu tegemise keelust, tuleb valmis ikka olla. Kui välja arvata segadus meie kadunud telgiga, siis saime õhtul kiiresti magama. Öösel sadas kõvasti, sääsed ei andnud rahu, aga hommikuks oli vihm üle ja sai jälle kuivalt alustada.

Teise päeva alguses olime reservis, tärinat kuulsime, aga ise otseselt kontakti ei saanud. Kui meid ette suunati, kontakti leidma, sõidsime pikalt ja ühel lagendikul saimegi Javelini paugu kätte. See oli minu jaoks esimest korda, kui sellise relva vastu pidime tegutsema. Vastase asukoht oli väga hea ja meil jalaväena peale liikuda oleks olnud enesetapp. Sinna lagendikule jäid ka meie selle päeva esimesed ja viimased paugud, peale seda otsiti veel teisi edenemiseks võimlikke teid, kuid enne uut madinat tuli EndEx peale.

Kogu lahingu käigus jäi minu kui reamehe jaoks segaseks vastase asetus ja meie tegevuse suund või eesmärk seega sooviksingi, et ülevalt alla rohkem infot liigutataks. Briifile kulutatud 5 minutit tasub kindlasti ära võitlejate suurema motiveeritusega.

Tagasiteel ja Plangus oli rutiin. Mul on veel viimased asjad kodus laiali, saapad puhastamata, vesti plaadid panemata, KP puhastusharjad teleka puldi kõrval, kuid juba reedel on on jälle minek – ikka hea meelega.

Rms. Allan Selirand

Punased, kollased ja rohelised…

…ehk muljed medevacilt. Käesoleva aasta Põhjakonn toimus tavapäraselt septembri esimesel nädalavahetusel, kui loodus on juba natuke kollakas ja punane, kuid endiselt veel pigem roheline. Natuke kollast ja veidi punast ja ülekaalukalt rohelist tuletab kindlasti ühele teadlikule kaitseliitlasele meelde meditsiini värvid. Ja mis värvid (sõja)meditsiinis ikka on, kui vaid lahinghaavatute märgistused. Tänavusel Põhjakonnal kostus neid värve side kaudu ikka väga vähe, rääkimata kompetentsematest tähistustest nagu T1, T2, T3, T4. Side ühenduse puudumine on küll alati üsna suur murekoht olnud, aga see ei takista traditsioonilist õppuse tegevust, mille juurde peaks kuuluma ka paratamatult lahinghaavatute tekkimine ja nendega tegelemine.