Kuidas Tulejumal lahingus käis!

Autor: n-srs Rain-Alari Külm

Tulejumal

Äratus 4:00 oli raske, üks pilk aknast ja kõik oli selge, tulevad vesised õppused… veel üks kiht viksi saabastele, vihmaülikond patrullkotti ja kuulivest selga!

4:45 ootas auto juba maja ees ning sõit neljakesi Planku võis alata, muide kuulivestiga on maru keeruline neljakesi ära mahtuda! Plangus läks kõik tööle nagu kellavärk, kogunemispunkt territooriumil oli teada, saime relvad, meeldiv üllatus oli toidu jaotamise uus süteem ehk lähed “putka” juurde ja saadki oma paki kätte. Kuna sellel üritusel olin pool ajast KTO ametis, siis osalesin rühmaülematega käsu saamisel ning sealt edasi juba tulejuhi rutiin – sihtmärgid paika, kaardile, kiire ülevaade ja koordinaatide jagamine rühmadega ning edasi juba autodele.

Olles tavaliselt tulejuhina kuskil ees või lausa pointman, tundus uus roll esmalt imelik, kuulad raadiojaamu, kirjutad koordinaate ja jälgid teede nimesid, et saada aru, kus on kontaktid, kuhu kannatab tuld tellida jne. Ei ole ju nii, et paneme tuimalt igale poole tulelöögi ära ja lähme loeme pärast kaotused kokku.

Veel üks harjumatu element oli koordinaatide edastamine n.ö Soome meetodil, kus iga ruut on jaotatud 9ks väiksemaks ning info edastamine käib laevade pommitamise meetodil, käske on kiirem ja lihtsam edastada aga minu silmis ebatäpsem tuli.

Keilasse jõudes toimus viivitusi vähe ning u. 10 paiku hakkas tegevus peale. Sidega oli alguses küll probleeme aga peale autodest väljumist läks paremaks ning enamiku päevast toimus kõik üsna laitmatult. Rühmad liikusid ette ära – mina, kompaniiülem ja julgestus liikusime järele. Esimesse kontakti sattusime Linnavalitsuse juures, kuhu sai tellitud ka mõned tulelöögid, seejärel kaprali võitlejatega tormi joostud, lisaks tuli meile täiendus 1 rühma näol. Päeva esimene võit oli meie.

Samal ajal olin tellinud suitsukatte objekt „Hõbedale“, milleks oli kohalik kool – väga keeruline objekt, eriti ennast hästi ette valmistanud vastase puhul. Kuna teine rühm sattus kooli juures vastase tule alla, otsustati saata appi umbes pooleteise jao suurune diversiooni üksus. Põhjusel, et linn oli mulle tuttav ja tulejuht peaks kaarti oskama lugeda, sai minust taas pointman ja asusime teele. Vaevalt 15 min hiljem olime juba majade vahel ja jälgisime koolimaja lõunaküljest, samal ajal tulekäske edastades alustasime tormijooksu koolile …. see oli halb mõte, minul õnnestus jõuda müürideni, üks granaat sisse visata aga see oli ka kõik, vastane pildus granaate ja andis tuld kuulipildujatest. Seda võib julgelt nimetada takerdunud rünnakuks.

Püüdsime tellida suitsu, et liikuma saada aga toimus MP ümberpaiknemine ja kõik võttis talumatult kaua aega, samal ajal puhus tugev tuul ja sadas rohkelt vihma kraevahele… tegevust otsides ja ennast seina vastu surudes leidsin vastaste tagaukse, mis oli müürialla kaevatud käik – aga sisse sealt ennast suruda ei õnnestunud. Lõpuks tuli suits ja meie diversiooni grupp sai tagasi tõmbuda, kuna kaotused olid suured meie võitlejate seas tuli paratamatult ümber grupeeruda. Minul aga õnnestus lipsata kooli spordisaali, kuhu olid kogunenud meie langenud ja haavatud.

Päeva teiseks pooleks liitusin taas oma rühmaga ning pimeduses sai otsitud pikalt teed vastase poolt kontrollitavatele korrustele – siinkohal au vastasele, kes oli teinud tõelise surmalõksu. Peale treppidel oleva barrikaadi lammutamist õnnestus meil vastane A korpusest minema suruda ja sattusime siiani suurimasse konflikti, kus kahelt poolt samaaegselt ründas 6 või 7 MG-3, lisaks automaadid, granaadid, TT tuli jne.

Peale paari tunnist madinat olid mõlemad pooled kurnatud ning kool jäi meie kompanii kätte. Umbes 7 paiku tuli uudis, et lahingud on läbi, kõik pakiti kokku ning hakkas sõit tagasi Planku.
Tegemist oli huvitava õppusega, nii ees, kui tagaliinil tegutsedes. Esmalt sain aru, et ma ei saa KTO-na tegutseda eesliinil, kuna tekivad side probleemid, tulejuhtimisele ei saa keskenduda ja kriitilised minutid lähevad kaotsi, sellega koos teiste rühmade võitlejate elud… Maja ründamise puhul olles diversiooni grupp, tuleb segada, mitte püüda maja võtta, eriti, kui sissepääs puudub…

Reaalses olukorras oleks mina ilmselt otsinud võimalust antud objekt isoleerida ning vastast välja suitsetada, kuna meie jaoks oli tegemist väga ohtliku ja keerulise objektiga, kus kaotatute hulk oleks olnud kindlasti 50%, kui mitte rohkem. Lõpuks on vaja rohkem drillida liikumist, olla koguaeg valvel ning mõelda oma varje ning tegevuse peale… vastasega samas linnas sõdides ei tasu lobised keset parki või lonkida igavledes ringi.. see maksab kellegile elu!

Lahinguväljal näeme, raisk!
Teie, n-srs Külm

Vaata pilte galeriist

228. kergejalaväekompanii taastas suurõppusel HUNT kiirelt oma lahinguvõime

Autor: Neeme Brus

228. kergejalaväekompanii taastas suurõppusel kiirelt oma lahinguvõime

13041217_256665384681456_4233296249503333234_o

22.-24. aprillil toimus Pakri poolsaarel Põhja Maakaitseringkonna ja Kaitseliidu Tallinna maleva suurõppus HUNT 2016 enam kui 1000 osalejaga KL Tallinna, Harju ja Rapla malevatest ning külalisüksustega Soomest, Lätist ja Leedust.

Meie 228. Kergjalaväekompanii osales suurõppusel Tallinna maleva baasil moodustatud pataljonisuuruse võitlusgrupi koosseisus. Meie ülesanne oli teostada rünnak objektile REAKTOR, mida kaitsesid Harju ja Rapla malevate allüksused. Meie KOMP vastutusalas olid kaitsele asunud hinnanguliselt kuni kolme rühma suurused vastaste jõud kaitseks ettevalmistatud positsioonidel. Lähtudes kõrgema ülema käsust asus 228. KeJvKo tegevusse lähtejoone ületamisega esimese päeva hommikul kell 10 ning jõudis raskete lahingute tulemusena õhtul kella 19-ks objekti REAKTOR vahetusse lähedusse. Seejärel jätkusid operatsioonid objekti perimeetri kontrolli alla võtmiseks. Kompaniile kõrgema ülema poolt püstitatud taktikalised ülesanded said täidetud. Meie kompanii ülema kpt. Jaanus Peet’i sõnul andis lahingute alguses tunda mõningane roostes olek elementaarsete jalaväe taktikaliste elementide osas nagu näiteks liikumisviisid, käskluste dubleerimine, käemärgid jne. Need tulid aga tegevuse käigus kiiresti meelde ja kompanii rühmad näitasid rünnakul üles mobiilsust ning head koostöövõimet. „Vaatamata maastiku ja stsenaariumi olulistele piirangutele suudeti ülesannete täitmisele läheneda loominguliselt“, tõdes kpt Peet. „Eriti tahan kiita jao- ja rühmaülemate omavahelise koostöö head taset nagu näiteks neljandas rühmas. Hea soorituse tegi ka meie kompaniiga alles esimest õppust kaasa teinud tankitõrjerühm. Kuna head hunti toidavad jalad, siis rakendagem HUNT 2016 kogemusi juba järgmisel suurõppusel PÕHJAKONN sel sügisel“, lisas 228 KjvK ülem kapten Jaanus Peet ja soovis kõigile võitlejatele jõudu.

 

Hunt 2016

Fotoalbumisse on lisatud pildid meie kompanii tegevusest selleaastasel õppusel Hunt.

1

Toompea malevkond katsetas Hundil ka lahingmeediarühma

Autor: Ivo Rull

USA militaaroperatsioonidel on ennast tõestanud üksused, mis on formeeritud nii peavoolu- kui sotsiaalmeedia kanalitesse operatiivse teabe tootmiseks konfliktikolletest. Need combat media team´id on komplekteeritud professionaalsetest võitlejatest, kes sama hästi kui oma relvi käsitleva ka kaasaegse meedia töövahendeid (video- ja fotokaamerad, teksti- ja pilditöötlusprogrammid jt). Lisaks võitlustaktikale tunnevad need profid võrdväärselt hästi meedia toimimise köögipoolt ning avaliku arvamuse kujundamise mehhanisme. Sest infoühiskonnas on sama tähtis kui edukas tegutsemine lahingutandril ka mõjusa infovoo edastamine olulistele sihtrühmadele. 22. – 24. aprillini Pakri poolsaarel toimunud õppuseks Hunt formeeriti esmakordselt Kaitseliidu ajaloos lahingmeediarühm koosseisus Neeme Brus (lahingmeedia grupi ülem), Marianne Kikas (sotsiaalmeedia ülem), Rasmus Lahtvee (IT ja lahingmeediagrupi sidemees), Martin Korjus ja Jevgeni Supin (videooperaatorid), Vaiko Mäe (droonioperaator) ning Ivo Rull ja Mihkel Seeder (tekstikirjutajad). Lahingmeediarühma käsutuses oli maastikul liikumise võimekusega mikrobuss, kaks videokaamerat, üks droon koos tahvelarvutiga, kaks sülearvutit, üks fotokaamera ja 8 nutitelefoni. Pooled lahingmeediagrupi võitlejatest olid relvastatud.