Tähelepanekuid Vene hübriidsõjast kapten Ilmar Raagilt.

Infosõda

Mul oli mõttes kirjutada juba enne valimisi, aga kummalisel kombel on praegu mõned märgid otsekui seened mulla seest nina välja pistnud.

Kõigepealt eristame kommunikatsiooni, mis põhineb sõnal, pildil või helil ja strateegilist kommunikatsiooni, mis põhineb tegudel. Näiteks NATO strateegiliseks kommunikatsiooniks oli eFP lahinggrupi toomine Eestisse vastuseks VF suurenenud sõjalisele aktiivsusele Ukainas 2014. aastal. EKRE tänane tegu, mis kvalifitseerub stratkomina, on vaidlustada valimiste tulemused Eestist. Stratkomi puhul ei ole tähtis, mida sa konkreetselt ütled, tähtis on tehtud tegu.

TRADITSIOONILINE MEEDIA VS SOTSIAALMEEDIA

Väga pikka aega keskenduti infosõja diskussioonis Venemaalt pärinevale televisioonile ehk traditsioonilise meedia sisule. Lõpuks leiti, et see sisaldab vihakõnet ja lõpetati nende edastamine. Sama toimus ka juhtivate kremlimeelsete veebilehtedega. Tulemus sarnaneb Ukrainas paar aastat varem toimunule. VF föderaalsete kanalite vaadatavus on oluliselt kukkunud, aga mitte 100%. Ukraina näitel usuti, et vene kanalite vaatajaid oli aasta pärast kanalite keelamist umbes 40% võrreldes varasema ajaga. Kahtlustan, et ka Eestis me võiksime sarnaseid numbreid leida, kuna Ida-Virumaa vaataja vaatab vene televisiooni Kingissepa masti vahendusel ja seejärel tuleb appi ka satelliittelevisioon.

Oluline on aga vaadata tarbijate profiili. Juba varasemate meediauuringute põhjal oli teada, et eesti venelaste meediaharjumused on väga mitmekesised. Jämedalt võttes ainult 30% neist tuginesid oma meediamenüüs peamiselt Moskva telekanalitele.

Selle asemel on viimase 10 aastaga tõusnud Eesti venelaste peamiseks infokanaliks sotsiaalmeedia ja igasugune alternatiivne meedia. Kui meid huvitab, mis kanaleid pidi toimub infoga mõjutamine, siis sotsiaalmeedia ja otsesuhtlus on alati mõjukam, kui ükskõik milline traditsiooniline telekanal.

SIHTGRUPID – SIHTMÄRGID

Eesti infosõja ohtude puhul tuleb väga selgelt eristada ka kahte erinevat sihtrühma, millest oli juttu ka meie eelmises postituses. Neid mõlemaid ühendab tuginemine sotsiaal- ja alternatiivmeediale. Üks neist on vene imperiaalsele rahvuslusele tuginev sihtgrupp ja teine on iga eestikeelne inimene, kes kasvõi teoreetiliselt tahaks vastanduda praegu Eesti valitsuse kursile. Seejuures on oluline, et pelgalt reformierakonnale vastandumine ei ole piisav tunnus. Seda sihtgruppi defineerib eelkõige vastandumine Eestile, mis on liitlassuhetes Euroopa Liidu ja NATOga. Veidi laiemalt ka liberaalse Lääne vastu. Erakondlik kuuluvus ei ole oluline.

Mõlemad sihtrühmad kätkevad endas potentsiaalset võimet destabiliseerida Eestit ja halvata Eesti toimimist Lääne riikide ühises rindes imperiaalse Kremli vastu.

Käitumisteaduste teooria kohaselt peame ka kognitiivse mõjutamise puhul (infosõda) eelkõige vaatama sihtgruppide käitumist ja mitte keskenduma ainult meedia sisule. Eelkõige on oluline, et meediaoperatsioonidea suudetakse üldjuhul ainult võimendada olemasolevaid pingeid ja mitte neid ise tühjast kohast tekitada.

OLUKORD

Pärast 2023 aasta valimisi on tekkinud tõsine olukord, kus mõlemas võimalikus Kremli infosõja tegevusliinis on avanenud võimaluste aken olemasolevaid pingeid võimendada.

VENE RAHVUSLASTE RADIKALISEERUMISE RISK

EÜVP ja Stalnuhhini soolo Ida-Virumaal on nende valijate jaoks edulugu, kuna see paljastas latentsetele Eesti vastaste meeleolude kandjatele, et Kremli meelse kogukonna kapist väljatulek on võimalik. Tegemist on ühe indikaatoriga, mis osutab rahvuskonflikti eskalatsiooni võimalikkusele.

Nende inimeste olemasolu ei olnud küll kunagi saladuseks, sest näiteks ma ise nägin 2016. aasta uuringuid, mis osutasid umbes samas suurusjärgus Eestile vastandujate protsendile. Tookord leidis analüüs, et kõik sõltub võimalike kriiside kulgemisest. Näiteks kui Sul on esialgses latentsete vastaste valimis 30-40% ebasõbralikke kodanikke, siis reaalselt ei haara kriisid inimesi sellest valimist võrdselt. Osadega on võimalik läbi rääkida, aga osad jäävad igal juhul vastalisteks, sest meil on ühildamatud tingimused – meie jaoks on Eesti rahvusriik, liberaalne ja lääne orjentatsiooniga, neil jälle midagi teistsugust.

Sõda Ukrainas on polariseerunud hoiakuid Eestis, sest ligi 20-30% venelastest tajub Kremlile vastandumises otsest rünnakut nende identiteedile. Kui nad ei söanda otse toetada sõda, siis kantakse pinged üle muudesse võimalikesse teemadesse, millega on võimalik Toompeaga vägikaigast vedada. Näiteks eestikeelne haridus.

Seega infosõja kontekstis ei pea me hetkel vaatama, mis tuleb Solovjovi saates, vaid prioriteetsed arengud toimuvad lähimatel aastatel EÜVP+ kogukonna sisekommunikatsioonis. Kas seal toimub radikalisatsioon? Kui nad võidavad endale liikmeid juurde, siis kanalitena kasutavad nad eelkõige

a) näost näkku suhtlus,

b) sotsiaalmeedia

c) organiseeritud sündmused, mis ületavad uudisekünnist.

MIDA EESTI SAAB TEHA?

Hoida oma venelasi, kes ei soovi kaasa minna protsessiga, kus Kremli konservatiivne fašišm samastatakse vene identiteediga? Meil ei ole midagi kallimat, kui mõistlikud venelased. Neid tuleb tõepoolest kuulata. Igaühe tasandil. Kui Sul on venelasest sõber, sööge koos lõunat ja kuula, mida ta rääbib. Juba see aitab. Ainult riigile nii tähtsat protsessi ei saa usaldada, sest lõpuks loevad inimestevahelised suhted ja mitte see, mida televiisoris räägitakse.

Riik peab muidugi püsti hoidma reageerimisvalmidust, et juba eos maha joosta valeuudiseid, millel võib olla kiire afektiivne mõju. Seda ka praegu juba tehakse.

KAOS IGA HINNAGA

Valimiste ründamise puhul ei ole tähtis, kes on selle taga. Räägime esimese asjana mõjust. Ja sellest, kellele taoline mõju on kasulik. Valimised on iga demokraatliku riigi kõige tähtsam strateegilise kommunikatsiooni akt. Selle kahtluse alla panek halvab oluliselt nii riigi kuvandit, kui ka võimalikke ressursse, et selgust hoida.

Alates 2014. aastast on Putin näidanud, et ta kasutab meeleldi kaoses juhtimise teooriat. Praktikas tähendab see , et talle sobivad olukorrad, kus vaenulikud riigid on sunnitud võtma ära resursse Venemaa vastasest tegevusest ja suunama neid sisepingete maandamiseks. Üks sellistest ressurssidest on ametnike tööaeg.

Siin võib nüüd oodata spinne rahvusvahelises ajakirjanduses. Vene infosõdalased tõenäoliselt Eestisse väga ei sekku, sest EKRE teeb niigi seda, mis Kremlile praegu sobib. Lisaks teeb Eestisse sekkumise kulukaks ka eesti keele tõlkimisega seonduvad kulud. Lõpuks ei olegi konkreetselt tähtis, mis Eestis toimub. Kui siin on midagi, mida on võimalik rahvusvahelises mõjukas ajakirjanduses kajastada, kui demokraatia kriisi, siis liigub asi juba õiges suunas.

Minimaalselt on Kremli infooperatsioonide ülesandeks säilitada seda eesti demograafilist gruppi, kelles on sarnaselt muu Läänega umbusaldus liberaalse eliidi suhtes. Ka siin on peamisteks infokanaliteks

a) kogukonnasisene otsekommunikatsioon,

b) sotsiaalmeedia,

c) rahvusvaheline alternatiivmeedia

Tähelepanekuid Vene hübriidsõjast kapten Ilmar Raagilt.

HÜBRIIDOHUD

DEFINITSIOONIST

Sõda on olemuselt oma tahte pealesurumine kellelegi, kes seda ei taha. See tähendab, et vastasseis algab varem kui relvade tärin. Clausewitzi mõttetera, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, osutab just sellele. Näiteks ütles Kreml Kiievile 2013. aasta sügisel, et Euroopa Liidule ei tohi ligineda. Kui selle tulemusena puhkesid Maidani rahutused, mis viisid president Janukovitši langemiseni, siis tundus Kremlile, et ta on ammendanud oma poliitilise sunni vahendid. Ukraina oli väljumas VF mõjusfäärist. Järgnes kineetiliste vahendite kasutuselevõtt ehk sõda väljus hübriidfaasist ja läks ”kuuma faasi”.

Seega hübriidohtude puhul me räägime erinevatest valdkondadest, mille kaudu on võimalik teisele riigile survet avaldada. Riikliku jõu instrumendid on klassikaliselt:

a) Poliitilis/diplomaatiline

b) Informatsiooniline

c) Majanduslik

d) Sõjaline

Ajaloost tasuks meenutada Numiidia kuningat Jugurthat, kes võitles Rooma vallutuste vastu mõnda aega edukalt puhtalt korruptsiooni abil (112.-106. eKr). Kui Rooma saatis oma väejuhi temaga sõdima, siis Jugurtha lahendas olukorra nii, et lihtsalt ostis roomlase ära. Nagu kirjutas ajaloolane Sallustius oli „Roomas võimalik raha eest kõike osta.“

Hübriidsõja eripäraks selle vastuolulisus. Näiteks meie ühiskonda on sisse kirjutatud vaba konkurentsi austamine. Kuid ka sõda on üks konkurentsi vormidest. Järelikult eksisteerib ühteaegu nii õige kui ka vale konkurents. Selle piirjooned on arbitraarsed. Näiteks normaalse sõnavabaduse juurde kuulub vene meedias esindatud arvamus, et Eesti on „läbikukkunud USA marionettriik“. Neil on õigus oma arvamusele. Samas sealses meedias kõlanud arvamus: „Kõik ukraina lapsed tuleks jõkke uputada,“ kvalifitseerub kui ebaaus konkurents, sest kutsub füüsilisele vägivallale, mis on üks „vale konkurentsi“ peamistest tunnustest. Mida aga teha välisminister Lavrovi paari kuu vanuse avaldusega, et Poola on asunud okupeerima Lääne-Ukraina territooriumi. See on faktiliselt vale, aga ka Lääne ajakirjanduses ilmub iga päev ekslikke fakte. Järelikult oleme siin „hallis alas“, kus määravaks saab kontekst. Kontekst aga ütleb, et VF teostab sõjalist agressiooni ja järelikult tuleb antud vale väidet hinnata küsimusega: „Kas Lavrovi sõnavõtt teenib de-eskalatsiooni huve või üritab ta ehitada sõja jätkamise fooni.“

Väga lihtsa vaevaga võib ka VF-Lääne energiamajanduse puhul leida episoode, kus majanduslike huvide kokkupõrked ei ole iseenesest kuritegelikud, kuid omandavad teise varjundi laiemas kontekstis, kus selgub, et nafta ja gaasi abil soovitakse samuti saavutada tulemusi kineetilisel lahinguväljal.

OLUKORD

Venemaa on oma riiklikes dokumentides väljendanud tahet muuta rahvusvaheliste suhete raamistikku. Oma peamiste vastastena on VF nimetanud NATO-t, Euroopa Liitu ja otseselt eelkõige USA-d. Lihtsustatult öeldes tahab Venemaa NATO ja Euroopa Liidu lagunemist ja USA nõrgenemist. Sel viisil oleks tal kahepoolsete suhete raames lihtsam dikteerida tingimusi suvalistele euroopa riikidele.

Eelnevad eesmärgid on VF laiem strateegiline visioon. Lühiajalises perspektiivis seisneb Venemaa tahe Lääne suunal eelkõige taotluses lõpetada sanktsioonid ja Ukraina toetamise Lääne poolt. Eestis on lähim VF huvi saavutada poliitikamuutus, mille läbi Eesti kaugeneks Euroopa Liidu vene vastasest poliitikast. Kaugem eesmärk on jõuda NATO eFP lahinggrupi väljaviimiseni.

POLIITIKA/DIPLOMAATIA

Poliitilisel suunal tegutseb Venemaa kahe eraldi taktikaga.

1) Venemaad toetavate liitlaste võimendamine

Hetkel on Venemaal väga keeruline leida avalikke liitlasi Läänes poliitilises establishmendis, kuid tal on võimalik leida „mõista soovijaid“. Viimaste motivatsioon võib olla väga mitmekesine. Euroopa kommunistlikud parteid olid Nõukogude ajal suuresti ülal peetud Nõukogude Liidu raha eest. Samas kuna tänane Vene Föderatsioon on pigem riigikapitalistlik konservatiivne riik, siis ei ole ideoloogiliselt keeruline leida liitlasi Euroopa ja USA konservatiivide seas, kellega liituvad kummalise nostalgia ajendil ka Euroopa vasakäärmuslased.

Üldine narratiiv võib olla midagi järgmist. „Kauge ja kummalise Ukraina toetamine on Lääne establishmendi projekt.“ Seega Ukraina toetamisele vastandumine võib pikemas perspektiivis samastuda traditsioonilise eliidivastasuse projektiga. Lääne populism toetub ju pea alati eliidile vastandumisest. Kui sõda jääb venima, siis kaob ka vapra ukraina rahva eduloo narratiiv ja asendub Lääne eliidi mädanemise narratiiviga.

Võrdluseks tasub ka meenutada, et VF teostas Kesk-Aafrika Vabariigis ja Malis viimase 6 aasta jooksul kaks õnnestunud valitsuskursi muutmist, mille tagajärjel kohalikud valitsused on loobunud koostööst prantslastega ja valinud koostöö venelastega. Mõlema operatsiooni taga oli Wagneri grupp, kes lihtviisil ostis Aafrika valitsused ära ja teostas samal ajal kinni makstud kodanikuühenduste kaudu prantslasi mustava infokampaania. Mõlemas riigis kasutati ära kohaliku populistlikku rahvuslust, mis juba enne venelaste saabumist pidasid kõigis oma hädades süüdi prantslasi.

Eesti poliitika mõjutamisel tuleb mängu Eesti eripära võrreldes Lääne-Euroopaga. Meil ei ole tugevaid vasakäärmuse liikumisi ja meie paremkonservatiivid defineerivad ennast läbi eesti rahvusluse, mis vastandub justnimelt venelastele. Selle tõttu on lähitulevikus pigem ebatõenäoline, et Venemaa leiaks Eesti poliitikast endale avalikke liitlasi. Pikemas perspektiivis ei ole see aga võimatu, kui väikeste sammudega seatakse kahtluse alla Ukraina toetamise mõttekus ajal, mil Eestis on ka muud lahendamata probleemid.

2) Venemaa huvid läbi kaose

Juhtimine läbi kaose tähendab tegelikult mõjuoperatsioone, kus Venemaa üritab oma lippu varjata. Venemaa on ääretult pragmaatiline – kõik, kes on Euroopa Liidu või NATO praeguse toimimise vastased, on järelikult Venemaa liitlased. USA-s on toetatud üheaegselt erinevaid paremäärmuslasi ja samas ka Black Lives Matter jõude. Ka Lääne-Euroopa euroskeptikuid on tihti toetatud varjatult ja valgeks pestud vahemeeste kaudu. Kõige rohkem vene toetust saab see, kes suudab kõige efektiivsemalt lagundada Lääne otsustusprotsesse. Kui 80-ndatel aastatel protesteerisid Lääne-Saksamaal inimesed USA tiibrakettide paigaldamise vastu, siis oli selle taga aus sõjavastasus. Väheseid huvitas tookord, et liikumise rahal oli peidetult Nõukogude päritolu.

Seetõttu on iseenesest väga loogiline, et kasvõi ainult teoreetiliselt võis Wagneri mõjuoperatsioonide seltskond küsida, miks ei peaks EKRE sobituma samasse ritta teiste Lääne paremkonservatiivsete populistidega, keda vene eriteenistused on diskreetselt toetanud. Pigem on tõenäoline, et taolisi katseid tehakse, ehkki nende tulemuslikkust on raske hinnata, sest EKRE olukord on ka ilma venelastetagi üsna hea.

Kahtlemata seab Venemaa taoline tegutsemine eesti konservatiivsemaid poliitikuid raske valiku ette. Kui neil õnnestub praegu nõrgestada Euroopa Liitu, siis saavutatav efekt sisaldab üheaegselt kahte tulemust. Konservatiivsed rahvusriigid võivad selle läbi tugevneda, aga samal ajal toimub see, mida taotleb ka Kreml.

Kõige tõenäolisemaks taolise pöörde instrumendiks on venelaste poolt pakutud raha või fossiilkütused „sõbra hindadega“. Kõik see, mida me näeme Ungari puhul. Eesti suunamuutus võib omada aga laiemat mõju olukorras, kus Euroopa ühtsus ei ole tagatud. Seetõttu ma ei välistaks, et venelastega heades suhetes euroopa konservatiivsed populistid, kes on juba praegu EKRE-ga poliitilised liitlased Euroopa tasandil, tuleksid eestlaste juurde ettepanekutega, millest on raske keelduda. Võib-olla tehakse taolisi ettepanekuid hoopis USA sõprade poolt. Kogu jutuajamises ei pruugita Venemaad ja Ukrainat kordagi mainida, kuna eesmärk on ju hävitada Brüssel ja liberaalne korruptsioon Washingtonis.

Mida Eesti saab teha? Nulltolerants korruptsioonile ja mõjuvõimuga kauplemisele. See on julgeoleku küsimus ja klassikaline hübriidoht.

Rahvusvahelises plaanis ei suuda me tõenäoliselt teha rohkem kui me praegu teeme. Meie väiksemal aktiivsusel on aga kindlasti oma negatiivne mõju.

RAHVUSKÜSIMUS

Kui me võtame võimaliku ohu hindamise aluseks Ukrainas toimunu 2022 aasta esimesel poolel, siis on tänaseks dokumenteeritud VÄGA palju juhtumeid, kus juhtivatel ametikohtadel isikud ei täitnud sõja alguses oma ülesandeid. Näiteks HERSONI suunal olid mitmed sõjakomissariaadid tühjad, sest nende juhid olid juba lahkunud. KIIEVI suunal ei liikunud Ukraina luure info vene sissetungist edasi kõikidele üksustele. Jne, jne. Väga mitmetel juhtudel kahtlustatakse, et tegemist oli reetmisega, kus vene eriteenistused olid mõnede sõlmpunktide ülemad ära ostnud. See, et okupeeritud territooriumil leiti tihti väga kiiresti uued juhid, osutab, et töö nendega oli juba varem ära tehtud. Üldiselt hinnatakse, et see oli FSB töö.

Ukrainas olid enamus reeturid ühtlasi juba varem venemeelsete poliitiliste ühendustega seotud. Ka Eestis on venekeelse elanikkonna hulgas umbes 15-20% inimesi, kes uuringute kohaselt suhtuvad Eesti praegusesse põhiseaduslikku korda negatiivselt. Samas ei ole nad organiseerunud ja neil ei ole ühtseid poliitilisi nõudmisi. Stabiilsuse tingimustes ei kujuta nad Eestile ohtu. Kriisi tingimustes, kus tekib üldisem ettekujutus, et põhiseaduslik kord võib muutuda, võivad ka selle grupi seest leiduda need 2-5% (vene kogukonnast) kes lähevad negatiivselt hoiakult üle aktiivsele vastutegevusele.

On jätkuvalt tõenäoline, et vene eriteenistused on nende inimestega arvestanud, sama moodi nagu seda tehti Ukrainas.

Seega Ukraina analoogia põhjal on väga vähe tõenäoline, et vene eriteenistuste huvi oleks Eesti vastu kadunud. On väga tõenäoline, et Eestis on „põrandaaluseid“ GRU luurajaid, kelle peamine huvi on Eesti Kaitsevägi ja eFP ja et FSB üheks ülesandeks on agentuurvõrgustiku kaudu mõjuisikute värbamine.

Ometi ei ole rahvuskonflikti teravaks provotseerimine lähitulevikus väga tõenäoline. Põhjuseid on kaks:

1) Kuna VF-l ei ole praegu sõjalist jõudu, et “relvile tõusnud” kaasmaalasi reaalselt toetada, raisatakse liig vara ära proxy jõud, mille kasutamine on VF vaatenurgast efektiivne alles siis, kui VF armee saaks punktivõidu ka ära noppida. Nii Gruusia 2008 kui Ukraina 2014 vene edu oli seotud VF regulaarvägede valmidusega toetada kohalikke proxy võitlejaid, kes alustasid konflikti ja pakkusid Venemaale sobiva casus belli.

2) Tulevase lahinguvälja kujundamise huvides on Venemaale prioriteetne saavutada mingigi Lääne poliitiline lagunemine enne, kui alustada uut sõda. Venemaa on teadlik, et Donbassi versiooni proovimine praeguses olukorras tooks kaasa toetuse Eestile.

Rahvuskonflikti hübriidstsenaarium muutub tõenäoliseks siis, kui Venemaal tekivad reaalsed võimalused rünnata balti riike ilma efektiivse NATO vastuseta. Indikaatorid, mida peab jälgima on:

1) Venemaa vastaste sanktsioonide maha võtmine ilma valitsuse vahetuseta Kremlis.

2) Poliitiline kriis Washingtonis või Brüsselis, mis peatab mingeid rahvusvahelisi otsuseid.

3) USA üksuste äraviimine Ida-Euroopast.

4) Vene erakonna tekkimine Eestis, millel oleks Eesti praeguse poliitilise kursi vastased seisukohad.

Mida Eesti saab teha?

Rahvuskonflikti stsenaariumi pehmendamiseks on kaks peamist strateegiat.

a) Maksimaalselt võimaldada nende venelaste sulandumist Eesti ühiskonda, kes seda soovivad. Ühtne eesti kool, jne. See tegevus peab saavutama olukorra, kus kriisi tingimustes ei vastandu eesti ja vene kogukonnad, vaid erinevad maailmavaated. Ida-Ukraina on Venemaa rünnakule vastu pidanud eelkõige seetõttu, et paljud etnilised venelased Ukrainas läksid vabatahtlikult võitlema VF vastu.

b) Teha seda, mida KAPO niigi teeb. Ehk kärpida Eesti vastase tegevuse võimekust. VF kodanikud ei tohi omada relvasid jne.

(järgneb)