Autor: Ilmar Raag

„Põhjakonn“  on nüüd juba aastaid olnud suvelõpu väljakutse Toompea malevkonnale. Huvitav on see, et seda õppust ei ole algselt välja mõeldud kusagil Peastaabi kabinetivaikuses, vaid tegemist Tallinna, Järva ja Viru vabatahtlike algatusega üheskoos õppuste korraldamiseks.  Nüüd on see traditsioon aga vaikselt kasvanud ja sel aastal oli Tallinna Malev väljas sisuliselt terve pataljoniga. Isegi, kui mõnele mehele põllu peal see palju ei tähenda, on suurte üksuste harjutused väga tähtsad, selleks et ka ohvitserid saaksid reaalselt aru, mida tegelikult tähendab sadade meeste liigutamine.

Niisiis, kui kätte jõudis 4. september, sai taas kinnitust, et Toompea on saanud tegusaks kompaniiks. Me olime tõstetud sisekaitsekompanii tasemest kergjalaväe kompanii staatusse ja võitlejaid oli kohale tulnud nii palju, et koos abiks antud pioneeridega ja Akadeemilise malevkonna lisandusega, oli meid isegi rohkem, kui tavalisele kompaniile vaja. Me olime vägi. Kogu Tallinna malev aga ei näinud sugugi lahjem välja kui SIIL-il. Kogu vägevat muljet rikkus võib olla ainult see, et meie kolonn liikus Kaitseväe keskpolügoonile väga aeglaselt. Oma osa sellel oli ka peatuses, kus meiega ühines punt saarlasi ja Tartu VGR.  Igal juhul, kui kohale jõuti, oli juba kombekalt pime ja uneaega palju ei jäänud. Ohvitserid läksid veel pataljoni staapi viimasele briifingule ja tagasi tulles jäi allakirjutanule uneajaks 3 tundi. A la guerre, comme à la guerre (Sõjas, nii nagu sõjas.)

Briifingul korrati seda, mida me juba teadsime. Meie vastasteks oli Viru ja Järva maleva tugevdatud kompaniid, kes on tuntud kahe nähtuse poolest. Esiteks suudavad nad kaitsel olles ennast silmini maasse kaevata, eriti kui neid sel puhul aitavad traktoritega pioneerid ja teiseks on Virus paar võitlejat, kes on legendaarselt pikalt vaielnud kohtunikega „surmasaamise” teemadel. See aga ei vähenda seda, et Toompea on alati tunnustanud virulaste ja järvakate väga tõsist visadust. Seekord oli nende ülesandeks kaitsta „peamist varustusteed” ja meie ülesandeks oli nende tugevalt kindlustatud positsioonid ära võtta. Kuna numbriliselt oli meid umbes sama suurusjärk, siis võis eeldada, et me saame selle ürituse käigus mitu korda surma. Teadupärast eeldavad kohtunike käes olevad tabelid, et ründajatel peab olema umbes kolmekordne ülekaal tulejõus, et üldse mingi edulootus tekiks.

Sõjas ei otsusta lõpuks paraku ju mitte vaprus, vaid reaalne arvuline tulejõud mingil kindlal hetkel. Vaprusega ja õnnega võib võita üksikuid lahinguid, kuid üldiselt mitte sõda. Kogu kunst seisneb selles, et osavalt manööverdades tuleb kontsentreeritud kohas saavutada vajalik ülekaal tulejõus ja siis on lootust, et saavutatakse ka edu.

Väikest lohutust pakub ehk teadmine taoliste õppuste näol ei ole tegemist spordivõistlusega, kus ühe poole võit oleks üldse ürituse ülim eesmärk. Lõpuks harjutatakse ju ikka üksuste koostööd ja see on väärtus omaette. Ometi eeldab ka õppus veidigi realismi, mille kohaselt me päriselt nii tugevalt kindlustatud vastast ei ründaks, kui meil on toetuseks ainult üks 81 mm miinipilduja rühm. Näiteks SIILi ajal tulistas üks taoline rühm vastase kaevunud positsioonide pihta kolmandiku oma päeva moonast, aga tulemuseks luges kohtunik vaid ühe haavatu. Õnneks jõudsid õppuste planeerijad seekord siiski äratundmisele, et võimalusi tuleb veidi võrdsustada ja nii sai Tallinna malev virtuaalselt kasutada 155mm suurtüki tuletoetust. See aga omakorda tähendas, et igas rühmas peaks tõepoolest olema tulejuht, sest ilma selleta jääb pidu ära. Toompeal on läbi õppuste üksikud tulejuhid olemas, kuid kahjuks on need esialgu veel ebaühtlaselt jaotunud. Samas on lahingtegevus Ukrainas alles hiljuti tõestanud, et kõige suuremal hulgal kaotusi kannavad mõlemad pooled just kaugtule läbi. Aga see selleks, briifi lõpuks anti meie maleva staabist teada, et seekord tehakse eraldi jõupingutus Medevaci ehk haavatute äravedamise harjutamiseks.  Idee oli selles, et „haavatu” ärkab kiires korras ellu vaid siis, kui ta on jõutud pataljoni medpunkti. Kui seda ei tehta, peaks võitleja olema lihtsalt mängust väljas. Etteruttavalt võib öelda, et väidetavalt ei ole pataljoni medpunkti ühegi varasema õppuse vältel jõudnud niipalju „haavatuid” kui seekord.

Järgmisel päeval enne sõda, saime kõik imetleda Toompea malevkonna salarelva – välikööki. Tagala arendustöö tulemusena oli meil selline väliköök, mille tehniline võimekus on võib-olla isegi Eesti parim antud hetkel. Ja eksib see, kes arvab, et see ei ole oluline. (Omavahel öeldes ei julge ma seda tehnilist sofistikatsiooni isegi mitte kirjeldada, sest kadestajaid võiks liiga palju tekkida.)
Lahingtegevus algas aga tavapäraselt laisalt, ehkki meie oma kompanii luurajad andsid suhteliselt varakult täpset infot meie peamisel teel olevatest vastase pioneeritõketest.  Meie kompaniid juhtis seekord Mihkel Tikk, kes võttis kõike rahulikult, aga ikkagi süsteemselt. Tema selge plaan üritas vältida meie kompanii selget hukku kaevikute ründamise läbi. Selle asemel üritasime läbi metsa ja mööda teed minna vastasest ümbert mööda. Manöövrid olid suurejoonelised, aga paratamatult tekkis ka hämmingu kohti, kus rühmad seisid ja ootasid. Probleem oli omamoodi selles, et rühmaülemad eeldasid liiga palju raadioteel tulevat koordineerimist ülevalt. Ideaal peaks ikka olema olukord, kus rühmaülem saab missiooni ja täidab selle oma parema äranägemise järgi ka nii, et tal ei pruugiks üldse sidevõimekust olla. Igal juhul kui kell oli 1600, ei olnud meil võetud palju rohkem kui üks mahajäetud pioneeritõke. Kui aga pimeda saabumiseni jäi napp paar tundi, tuli pataljoni staabist närviline käsk, et kõik üksused hakkaksid kohe ründama, sest tundus, et kogu pataljon oli kogunenud kuhugi lähtejoonele ja istus seal hämmingus.  Omamoodi üllatuslikult andsid antud käsust piisas, sest rünnakud olid üllatavalt tulemuslikud ja meie kompanii vallutas enne pimeduse saabumist isegi mõned väga olulised kaevikud, samal ajal kui kaugemad rühmad jõudsid tegelikult vastase tagala sellisesse sügavikku, et sealsetel üksustel ei olnud kohtunikke juures.  See aga tähendas, et meie taktikaline edu rõõmustas peamiselt meid endid.  Pimeduse saabudes pandi rünnakud seisma, aga luure võis edasi tegutseda. Mängureeglite kohaselt tuli nüüd ööbida neil positsioonidel, mis oli lahingutega väljavõidetud. Vastasel juhul võis vaenlane need öösel üle võtta. Vahetult enne päris öörahu, anti teada ligidal asuvatest vastase üksustest, mis aga olid hommikuks suuresti kadunud.

Tundus, et vastane oli peamiselt taganenud oma põhipositsioonidele, ehkki vähemalt üks rühm oli kusagil meie külje all metsas.  See jättis mulje, et vastane üritas üheaegselt ja veidi koordineerimatult kaitsta nii oma põhipositsioone, kui ka viljeleda liikuvat kaitset, mis kogu aeg teeb vasturünnakuid. Teise päeva kaugtule kaks tähtsamat sündmust olid kõigepealt 20 minutit kestnud rünnaku ettevalmistustuli Põhja Lahingukompanii rünnaku toetuseks, millegi saavatati kaevikutes siiski ka vastase pehmenemine. Teine märkimisväärne tuletellimus oli aga õnnetu. Meie pioneerid tellisid tuld väga täpselt iseendale peale, mille tulemusena kohtunik kuulutas kogu rühma surnuks. Önneks see meie teiste rühmade pidurdamatut hoogu ei peatanud.

Kui nüüd teha mingit kokkuvõtet, siis kõige olulisem on vast see, et me peame parandama õppuste vahekohtunike tööd. See on alati veidi tänamatu töö, aga ilma nende autoriteedita muutub kogu õppus lihtsalt balletiharjutuseks.  Teisalt tasub aga taas mõelda tõsisemalt side peale. Ukraina näide räägib vastase vägagi heast raadioluure võimekusest, millege näiteks peilitakse välja mobiiltelefonide asukohti, et sinna suurtükituld peale saata. Iga rühmas on kindlasti veel omad kitsaskohad. Oluline on aga see, et Toompea malevkonna kergjalaväe kompanii suutis tervikuna oma ülesande täita ja sellisena võime vähemalt sel sügisel korraks rinna kummi ajada enese üle uhke olla.

Jaheda suve järel alanud augustikuumuses sõitsid 4 Toompea malevkonna meest Marko, Herki, Jarno ja Heldur-Valdek) 4.08.2015 Kaitseliidu (täiesti heas korras) mikrobussiga Tallinnast Rõugesse Vabadussõja mälestussamba juurde, kus kell 13 algas Admiral Pitka luurevõistluse ametlik avamine. Tugimeeskond (Kurmo ja Egon) oli juba hommikul kell 8 alanud mandaadis kohal ja võtnud enda kanda asjaajamised kohapeal. Meeskond eraldi ettevalmistusi Pitkaks ei olnud teinud – igaühel oli isiklik kiire elu ja argipäeva toimetused olnud. Esmakordselt saadi kokku pool nädalat varem ostetud ühistoidu jagamisel Järve Keskuse parklas. Siiski olid kõik treenitud mehed ja samas koosseisus sama tugimeeskonnaga oli käidud varem väljas Utria Dessant 2015 patrullvõistlusel. Nii et üldine pilt meeskonna võimetest oli teada (füüsiliselt tugev, kuid väljaõpe või pigem selle puudumine piduriks) ja kohalesõidu ajal ennustamistele või muretsemistele energiat ei raisatud. Nauditi jäätist ja alanud suvekuumust.

Startis 24 võistkonda, nendest 8 välismaalt. 15 vastutegevuse meeskonda, kes erinevalt võistkondadest moodustasid ühise omavahel koordineeritud ja infot vahetava ja ülesandeid jagava üksuse. Seega iga lõpetanud võistkonna kohta oli rajal vähemalt üks side, juhtimise ja sõidukitega kindlustatud vastutegevuse meeskond, kelle ainsaks ülesandeks oli võistkonnalt maksimaalselt „elusid“ kätte saada ja võistkonna tegevusi häirida. Erinevalt varasematest võistlustest oli seekord lubatud ka vastutegevust (varitsusega kümneks minutiks) „maha võtta“, mida paaril korral ka kasutasime. Meie meeskonnale väga meeldis selline uuendus, kus vastutegevuse enesekindlust on võimalik kõigutada.

Pitkat on nimetatud Euroopa ja isegi maailma üheks raskeimaks militaarvõistluseks, ja selle aasta Pitkat varasematest raskemaks. Vähene ajalimiit sihtkohtadesse jõudmiseks ja intensiivne vastutegevus, ööpäevaringne liikumine, originaalsed ülesanded kontrollpunktides, palavus, sood + jõed + rabad (märjad jalad ja varustus, magamatus), piiratud toidu ja varustuse kogus (kõik pidi olema seljas). Nägime ka kontrollpunktis, kuidas teadvuse kaotanud võistleja kiirabiga ära veeti. Nelja ööpäevaga läbisime trackeri andmetel 147,8 km Võrumaa liigendatud maastikul. Võistluse raskust näitab katkestanud võistkondade suur arv – kokku katkestas 10 võistkonda, s.h 4 välisvõistkonda). Vastutegevuse „vihasest“ tegevusest annavad näite artikli lõpus olevad 6 pilti salvestatud liikumist http://sportrec.eu/ui/#1arkaoi, kus 2 vastutegevuse meeskonda (tähised CA) püüavad järjestikku liikuvaid Toompea ja USA1 võistkondi 41 minuti jooksul koordineeritult blokeerida („komeedi sabad“ näitavad manöövreid).

Toompea malevkonna pealik õnnitleb kogu võistkonda eduka soorituse puhul Admiral Pitka võistlusel. Kogu malevkonna nimel soovin tänada meie malevkonna võitlejaid, kes järjepidevalt esindavad meie malevkonda positiivses valguses erinevatel militaar-sportlikel võistlustel.

Põrgupõhja retk on sõjalis-sportlik võistlus, kus kunagistel metsavendade radadel tuleb kolme päeva jooksul raskel maastikul erinevaid ülesandeid sooritades kontrollpunkte läbida . Tegevuspaik on enamasti Raplamaa, kuid ka Pärnumaa põhjapoolsemad osad. Erinevalt teistest samalaadsetest võistlustest ei kanna võistlejad relvi, küll aga on kontrollpunktides lisaks ellujäämistarkustele vajalikud ka sõjalised teadmised. Meie malevkond osales Põrgupõhjal viimati ca kümmekond aastat tagasi, tekkinud pika pausi parandasid sel aastal viis võitlejat sisekaitsekompaniist. Rajale minevad võistkonnad on neljaliikmelised, viies meeskonnaliige on esindaja, kes täidab erinevaid logistilisi ja meeskonda üld-toetavaid rolle. Kuid näiteks teisel päeval tuli ka esindajal koos oma meeskonnaga meditsiinipunktis üks ülesanne täita.

Põrgupõhja retke iseloomustab alati raske ja soine maastik. Sel aastal lisandus ka sagedane vihm ja eriti aktiivne vastutegevus, mida tuli vältida. Tõelise ebaõnnena vigastas üks meie võitleja kohe esimesel päeval vastutegevuse eest varjudes ja betoontruubi vastu kukkudes puusa ning jalga. Sellest tingituna katkestas ta teise päeva hommikul. Võistluse juhendis on kirjas, et võib jätkata ka kolmekesi, mida tehtigi. Kahjuks aga saab ühe võistleja puudumisel kohe igas kontrollpostis miinuseid, samuti võistluse lõpul varustusekontrollis. Tolle tõttu langeti ka esimese päeva lõpus 13. kohalt viimaks eelviimaseks, ehk 19. kohale. Aga tuleb meie mehi tunnustada, et ei antud alla ja võideldi lõpuni!

Ja see oli seda väärt, sest saadi hindamatuid kogemusi ning tekkis heas mõttes sportlik viha järgmiseks aastaks. Ehk kindlasti oleme uuesti väljas ja võitlemas siis juba koha eest esikümnes! Kõige olulisemad õppetunnid olid kindlasti kasutatava varustuse osas – näiteks tuleb võtta kaasa nuga, mida saab visata. Toompea oli ka ainuke võistkond, mis ei kasutanud GPS seadmeid, enamuse kaasvõistlejate ja kohtunike üllatuseks. Kasutati ainult nö vanakooli lahendust – kaart ja kompass. Ja saadi suurepäraselt hakkama, seega ei maksa liiga klammerduda tehnoloogiasse, mis võib alati alt vedada.

Hea kokkuvõtlik video Kaitse Kodu! poolt, kus täpselt näidatud ka, mis ülesandeid kontrollpunktides pidi lahendama:

Kui mõned alles seedisid jaanipäevašašlõkki, siis teised kasutasid pühadejärgset nädalavahetust hoopiski linnalahingut harjutades. Sedakorda oli tegevuskohaks Keila linn, kus stsenaariumi kohaselt olid Eestile vaenulikud „separatistid“ mõned võtmetähtsusega hooned hõivanud ja üritasid ülejäänud linna kontrolli alla saada.Korda looma ja seaduslikku võimu taaskehtestama saadeti Kaitseliidu üksused, mille hulgas siis ka Toompea koondrühm oli. Koondrühm tolle tõttu, et meie kõrval võitlesid ka kamraadid Akadeemilisest malevkonnast. Peamise jõu moodustas Põhjakompanii ja nö heade poolel oli ka jagu kohalikke Keila kaitseliitlasi Harju malevast. 

Vaenulikku poolt etendasid mitmed üksused ja reaalsema pildi loomiseks ei oldud sugugi alati selgelt eristatavas ühtses vormis. Samas sai ka ründav pool sõbralikelt tsiviilelanikelt ja nende hulka sulandunud luurelt kasulikku infot vastase paiknemise kohta. Seega, lisaks ehedale linnaruumile oli õppuse õhkkond vägagi realistlik.

Õppuse käik kulges meie jaoks positiivselt, lõppeesmärk saavutati ja väärt õppetunni võrra rikkamana saab üksuste väljaõpet ainult paremaks teha. Erinevate üksuste koostöö on alati hea kogemus ja loob samas uusi sõprussidemeid kaaskaitseliitlaste vahel. Suur tunnustus ka Keila linnavalitusele, kes võimaldas õppust nende juures teha! Loodetavasti saab sellest pigem reegel kui erand! Ametliku tänuavaldusena sai linnavalitsus tänukirja ja Tallinna maleva laualipu meie malevapealiku kol-ltn Lauri Abeli käest.

Ohtralt pildi- ja videomaterjali antud õppuse kohta leiab nii Tallinna maleva kui ka Keila linna Facebooki lehelt. Kel huvi, visake pilk peale! Siin paar klõpsu lihtsalt atmosfääri loomiseks.

J.I.

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, peab alustama sellest, et Toompea malevkond üksusena Võidupüha paraadil seekord ei osalenud. Aga et kamraadidel teistest üksusest oli inimesi vajaka, said ka mõned meie malevkonna liikmed võimaluse Kärdlas marssida. Ehk osa ajaloolisest sündmusest, kuna senini pole Hiiumaal Võidupüha paraadi korraldatud. Ajalooline oli ka see, et Toompea pooljagu marssis rivis Kaitseliidu Meredivisjoni üksusega ehk kandis Mereväe vormi. Ühel võitlejad oli küll selle vormiga kogemust, nimelt ajateenijana Vahipataljonis, osaledes Vabariigi aastapäeva paraadil. Teiste jaoks aga uus ja ilmselt ka ainukordne võimalus „mereväelasena“ esineda.

Väljasõit Tallinnast oli 22. juunil, õhtul toimus Kärdlas ca 4-tunnine paraadiproov ning öö veedeti Kärdla Gümnaasiumis. Paraad ise möödus suurepärase ilmaga ja mönusas* meeleolus. Lisaks Toompea „mereväelastele“ marssisid 23. juunil Kärdla peaväljakul koos teiste Kaitseliidu kamraadidega ka kaks meie meest, teklid peas, koos Akadeemilise malevkonnaga. Samuti olid mitmed Toompea võitlejad seotud paraadi korraldusliku poolega. Seega, kuigi kaugel saarel, olid pealinna mehed ja naised Toompea malevkonnast ikkagi aktiivselt väljas.

Kui nii võtta, siis teiste õnnetus oli meie õnn – ajalooline võimalus ja kogemus saada osa Võidupüha paraadist Hiiumaal. Aga olenemata (all)üksusest, kui kamraadidel on abi vaja, aitame! See on ju üks Kaitseliidu väärtustest – vennaskond, nn küünarnukitunne. Oleme ju lõpuks kõik ühe ja sama asja eest väljas!

Tänud kõigile tublidele Toompea võitlejatele, kes paraadil osalesid või aitasid selle edukale toimumisele kaasa! Eks näis, mis väljakutsed ja võimalused järgmise aasta Võidupühal meid ootamas on!

J.I.

* – nagu ka Saaremaal, ei kasutata ka enamikes Hiiumaa murretes õ-tähte. Seega, mönus meeleolu oleks kõige paslikum ja korrektsem iseloomustus.