III koormusmatkal „Jõuluks koju“ 20-21.12.2014 osalejatel tuli läbida kokku 56 kilomeetrit RMK matkateel Kellissaare – Hüpassaare lõigul varustuse ja seljakotiga GPS ja kaardi abil maastikul orienteerudes.

Hüpassaare lõkkeplatsil püstitati jao köetavad telgid. Peale õhtusööki külastati mõnesaja meetri kaugusel Kuresoo raba serval asuvat Mart Saare majamuuseumi, kus selle juhataja mängis kuulajatele orelil ja klaveril Mart Saare muusikat ning peale lühikest vestlust hakkas salvestuselt kõlama Mart Saare „Põhjavaim“. Muuseum osutus huvitavaks ja elavaks paigaks, kuhu soovitan võimalusel sisse astuda.

Peale muuseumist lahkumist pakkus hilisõhtune üliselge tähistaevas lõkke ääres istujatele võimalust rääkida atmosfääri puhtusest ja teispool muuseumi Kuresoo raba põhjaservas elavast 7-pealisest hundikarjast. Täpselt kell 7 hommikul kõlas laagriülema vanemseersant Andres Sillaotsa käsklus „Äratus“ ja algas tagasitee. Tuli lumesadu ja hiljem taevas selgines, matka alguspunkti tagasi jõuti päikeses sillerdavat lumist rada pidi vaid hetk enne päikese loojangut.

Tõe huvides peab märkima, et viimastele saabujatele sõideti Kurgja teed pidi vastu nende teekonna lühendamiseks. Koormusmatk oli osalejate jaoks tõsine katsumus, pannes proovile nii isikliku varustuse, vastupidavuse kui ka sõdurioskused navigeerimisel ja talvetingimustes telkimisel.

KL Toompea malevkond tänab KL Tallinna malevat, KL Saue malevkonda, Eesti Naisjuristide Liitu ja Eesti Politsei Naisühendust panustamise eest matka õnnestumisse. Perioodilisetel koormusmatkadel on oluline roll kaitseliitlaste väljaõppes ja koostöövõime ning väljaõppe testimises. On hea meel tõdeda, et nii suvine kui talvine koormusmatk väliööbimistega on saanud traditsioonideks.

Heldur-Valdek Seeder

Toompea malevkonna aasta kaitseliitlaseks valiti Kaido Tropp ja Toompea jaoskonna liige Marje-Anne Hendrikson valiti Tallinna ringkonna aasta naiskodukaitsjaks.

Toompea malevkond algatas traditsiooni, millega tahetakse välja tuua aasta jooksul enim silma paistnud malevkonnaliige.

Kaido Tropp ütles oma malevkonna kaaslaste kõrget tunnustust vastu võttes:
“See ei ole mitte ainult tunnustus mulle, vaid tunnustus kõigile teile, seepärast, et mina panustan malevkonna tegevusse kuna siin saan ma koos olla
inimestega, kes jagavad samu väärtusi mis mina.
Olles näinud Toompea malevkonda nii kaevikust kui parketi pealt ja saan öelda, et iga malevkonna liige saab anda oma panuse, kes ei saa tulla kaevikusse saab tulla instruktoriks, kohtunikuks või koolitajaks ja ka parketi pealt saab anda oma panuse, et Kaitseliit püsiks ja püsiks rahva vaba tahe. Elagu Eesti!”

Pealik Lukk rõhutas oma Toompea malevkonna 90. aastapäevale pühendatud kõnes järgmist:

Me elame kiiresti muutuvas maailmas. Aeg ja ruum muudavad ka meid ja kogu Toompea malevkonda, muutuvad ülesanded, muutuvad inimesed. Kiiresti muutuvas maailmas ei tohi me aga unustada oma minevikku, sest ilma minevikuta puudub tulevik. Me ei tohi unustada, miks loodi 1918. aastal Vabadussõja kõige raskematel hetkedel Kaitseliit, miks asutati 1924. aastal, reageeringuna NSV Liidu poolt mahitatud kommunistlikule riigipöördekatsele Kaitseliidu Toompea malevkond. Mäletada ja meeles pidada tuleb ka inimesi, kes on andnud oma panuse Toompea malevkonna loomisel, taasloomisel, arendamisel, juhtimisel ja aktiivsena hoidmisel.

Kaitseliit on vabatahtlik sõjaväeline organisatsioon, mis on loodud selleks, et koondada inimesi, kes armastavad oma kodumaad ja kellel on soov seda kaitsta, olgu siis relvaga või mingil muul jõukohasel viisil. Meie kaitsevõimes kahtlejatele lubage meelde tuletada, et Toompea malevkonna mõõgal olev moto „Üks süda, üks hing“ pandi kirja veidi enam kui 800 aastat tagasi, mil meie esivanemad üksmeelselt otsustasid vastu hakata ülekaalukale ning kaugelt parema relvastuse ja väljaõppega vaenlasele. Tookord ligi 20 aastat kestnud võitlus küll kaotati, kuid niisama üksmeelselt ja niisama ülekaaluka vaenlase vastu astusid meie vanaisad ja vanavanaisad 1918. aastal ja selle tulemusena sündis iseseisev Eesti Vabariik. Need on tõsiasjad, mis näitavad, kui oluline on rahva üksmeel ja kaitsetahe.
Ometi ei tohi täna, kus me iga päev näeme, kuidas ukraina rahvas sõdib ülekaaluka agressori vastu oma vabaduse eest, unustada, kui oluline on, et meie, vabatahtlikud, panustaksime üha enam ja enam sõjalisse väljaõppesse. Ainult hea väljaõppega sõdur suudab kaitsta Eesti riiki, olenemata sellest, kui suure ja vägeva vastasega on tegemist.

Lubage mul veel kord meelde tuletada – kodumaa kaitsmine on vabatahtlikult võetud kohustus. Ära küsi, mida Kaitseliit saab teha sinu jaoks! Mõtle, mida sina saad teha Kaitseliidu jaoks! Kui sul on mõtteid, siis jaga neid julgelt, ole aktiivne, teavita oma tegemistest malevkonna juhte, et saaksime koos leida sulle parima ja sobivaima viisi meie kaitsevõimesse panustamiseks.

Nii nagu igasugune organisatsioon, on ka meie malevkond just nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Seetõttu tahan eriliselt rõhutada tagala olulisust. Kui Vabadussõjas etendas Eesti sõjaväe edukas toimimises erilist rolli just väga hästi toimiv tagala, siis niisama tähtis on see ka praegu ja jääb selleks ka tulevikus. Tahan tänada kõiki, kes on panustanud nii oma aega kui ka materiaalseid vahendeid malevkonna paremaks muutmisel. Tänan eriliselt malevkonna liikmete lähedasi, kes on võimaldanud väärtusliku pere ja ühise aja arvelt meie malevkonna liikmetel panustada Eesti riigi kaitsesse.

Esmalt, kui üldse konverentsi juurde minna, tahaksin tänada Toomas Tamlat, kes oli ära teinud uskumatult suure töö ja pannud kokku programmi ning esinejad, kelle ettekandeid sai ainult nautida. Samuti tahaks tänada Kaitseliidu Peastaapi, kes toetas materiaalselt ja loomulikult Riigikogu kantseleid, kes andis meile ruumid.

Alljärgnevalt jagaksin teiega neid mõtteid, mida mina endaga konverentsilt kaasa võtsin.

Ajaloolane Jaak Valge avas meile 1924. a 1. detsembri mässu ettevalmistamise tagamaad ja tegelikult läks Eestil õnneks, et Nõukogude Venemaa tippjuhtkond ei jäänud siiski uskuma Eesti kommunistide loodud illusiooni fašistlikust riigipöördest Eestis, mida kommunistid peaks ära hoidma ja need 1000 meest, kes piiri taga juba valmis olid, jäid Eestisse tungimata. Millega mäss lõppes ja kuidas on see seotud meie malevkonna sünniga, teame me juba kõik isegi. Küsimusele, et kas Venemaa sellest midagi õppis, oli vastus, et Venemaa loobus peale seda maailmarevolutsiooni ideest ja keskendus kommunismi ehitamisele ühes riigis, mille peale peaksid vanad Euroopa riigid Eestile väga tänulikud olema.

Kommunikatsioonikonsultant Raul Rebase ettekanne avas detailselt neid võtteid, mida kasutakse agressioonide informatiivsel ettevalmistamisel kaasajal, mille märksõnadeks on süsteemsus ja mastaapsus ning kohati piiramatud ressursid. Ma ei tea, kas see teid julgustab või paneb hoopis muigama aga Raul Rebane tõi näite, et üks Venemaa väljaanne kujutas hiljuti Kaitseliitu kui neljakümnest tuhandest hambuni relvastatud liikmest koosnevat fašistliku organisatsiooni. Eraldi väärib äramärkimist Raul Rebase poolt räägitud lugu sellest kuidas totalitaarsed režiimid võivad sooviga meediat kontrollida saavutada hoopis vastupidise efekti.
Lugu ise järgmine, sügaval stagnaajal juhtus AK saate ajal kui Karl Vaino esines ikka tehnilisi apse, peale mida hakati kahtlustama sabotaaži ja otsustati saated salvestada. Ühel päeval enne saate eetrisse minekut pani keegi tähele, et meie heal kamraadil Urmas Reitelmann’l, kes toona pidas diktori ametit on seljas must ülikond, valge särk ja sinine lips. Olukorra lahendamiseks otsustati saade muuta must valgeks, peale mida võtsid kõik 500 ETV töötajat telefoni ja helistasid kõik tuttavad läbi, et vaadake AK’d, ehkki pilt on küll must valge, on Reitelmann seal sini must valges, sellest olla saanud üks kõige vaadatumaid saateid AK ajaloos.
Lisaks soovitas Raul Rebane Kaitseliidule, et olge nähtav, hästi relvastatud ja riietatud kaitseliitlane jätab rahva südamesse pikaks ajaks turvatunde, mida keegi sealt propagandaga võtta ei saa.

Mari Tomingas, NATO rahvusvaheline staabist andis ülevaate NATO ja Ukraina koostööst, mille saaks kokku võtta sõnadega, et NATO panustab kordades rohkem kui mõned aastad tagasi sellesse, et toetada reforme Ukrainas, mis võimaldaksid neil üles ehitada tänapäevastele lääne väärtustele vastava kaitsevõime ja loobuda sovietlikust taagast aga sellel teel on käia veel väga pikk maa, isegi pikem kui me praegu loota oskame.

Mati Raidma viitas oma ettekande alguses, et tema roll on võrreldes ajaga, mil ta andis nõusoleku tulla esinema, kuid sellele vaatamata maalis Mati Raidma suure pildi sellest, millised on riigis tervikuna ootused Kaitseliidu tegevusele ja kuidas neid ootusi, mis on kaugelt laiemad kui ainult riigikaitse, planeerida ja mõistlikult juhtida.
Lisaks lubas Mati Raidma, nüüd juba ministrina, et kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljade ja lasketiirude laiendamise küsimused saavad ka keskkonnakaitse aspektist uue hooga üle vaadatud kuna ohutsoon ei pea tähendama haruldase linnuliigi kadumist vaid hoopis allesjäämist kuna teda ei satu enam segama juhuslik inimene.

Kaitseliidu ülema, kindral Kiili mõneti jätkas eelmise kõneleja poolt alustatud teemat. Sõjameheliku otsekohesusega rõhutas kindral Kiili, et selleks, et Kaitseliit kui tema liikmete vabale tahtele tuginev organisatsioon, vajab mõistmist tema tegevust kujundavate riigiametnike poolt. Kaitseliit on unikaalne ja laiapõhjaline organisatsioon ning riik peab oluliselt parendama Kaitseliidule pandavate ülesannete planeerimist. Kindral rõhutas, et Kaitseliidu liikmed jagunevad võitlejateks, võimaldajateks ja võimendajateks ehk igal liikmel on oma roll ja võimalus kuidas Kaitseliidu tegevusse panustada. Mõnevõrra provokatiivsele küsimusele, et kas tulenevalt kõigist neist ootustest, mida Kaitseliidule tahetakse panna, võiks kunagi tulla Kaitseliidu ülem ka politsei süsteemist, vastas kindral kindlalt ei.

Kaitseliidu kooli pealik Erik Reinhold rääkis, kaitseliitlase kalleimast varast-ajast. Me kõik oleme kokku puutunud sellega, et kas meil endal või kamraadidel meie ümber ei ole piisavalt aega Kaitseliidu tegevusse panustada. Kusjuures Kaitseliidu tegevusest eemaldumiseks võib olla kaks teed, passiivsus ja seejärel huvi kaotus või üliaktiivsus ja seejärel läbipõlemine ning jällegi loobumine. Erik Reinhold tõi välja, et keskmisel eestlasel on vaba aega, mis töö, pere ja otsese puhkamise üle jääb 1800 tundi aastas ja üks tubli keskmine kaitseliitlane leiaks rakenduse neist ca 500’le. Samuti konkureerib Kaitseliit lisaks ajale, vanuselises segmendis kuni 35 aastat, perioodiga inimese elus, kus nii töö kui pereelus on inimene kõige intensiivsemas faasis. Ja kuna aega on vähe siis on ainuke võti see, et aega tuleb kasutada efektiivselt ja igasuguse väljaõppe osa peab olema planeerimine ja hindamine.

Meie malevkonnakaaslane, Andre Lilleleht, kes käesoleval ajal on Viru Vangla direktor, rääkis teemal „ Eesti Vabariik, Kaitseliit ja noorte kaitsetahe Ida-Virumaal“. Kindlasti oli tegemist ühe huvitavaima ja emotsionaalseima ettekandega konverentsi programmis. Andre Lilleleht selgitas, et Ida-Virumaad ei saa võtta ühtse tervikuna vaid see koosneb mitmest erineva suhtumise ja mõttemaailmaga osast, tinglikult võiks jagada Narva, Sillamäe ja Jõhvi, koos oma ümberkaudsete asulatega. Senini on riik püüdnud ennast kehtestada läbi paraadide ja loosungite aga see ei ole kindlasti piisav. Kindlasti ei ole lahing Ida-Virumaa pärast juba kaotatud kuna venekeelne inimene oskab väga hästi võrrelda seda, mis on Eestis ja mida ta näeb teisel pool piiri aga tõeline lahing seisab ees vene noorte pärast, sest see otsustab, mis saab Ida-Virumaast 20 aasta pärast. Selleks, et see lahing võita tuleb alustada nüüd ja teha seda igas linnas ja igas koolis just selle kooli eripära arvestades ja siis on meil veel tõeliselt lootust.

Konverentsi lõpetas Merike Jürjo, ettekandega „Quo vadis, Toompea Naiskodukaitse? Minevikupagasiga tulevikku.“ Merike Jürjo avas meile Naiskodukaitse ajaloo, selle, et Naiskodukaitse liikumine põhines ainult enda kogutud vahenditel ja ka need valdkonnad kuhu enne suurt sõda peamiselt panustati. Kindlasti oli väga huvitav ka pilguheit Toompea malevkonna naiskonna taasasutamisse ja enda tegevussuundade otsinguisse.

Ja nüüd on allakirjutanu tänukoht teile, Toompea naiskonna naised – ilma teieta ei saaks meie Toompea malevkonna mehed, kindlasti hakkama ja see vaev, mis te nägite Põhjakonnal ei unune. Aitäh teile!

Kaido Tropp
Toompea malevkond

13-15.10.2014 toimusid 2014 aasta Kaitsejõudude meistrivõistlused maastikuvõistlusel Võrumaal Nursipalus. Kaitsejõudude meistrivõistlustel osalevad Kaitsevägi ja Kaitseliit ning nende struktuuriüksused. Maastikuvõistlus koosneb taktikalisest laskmisest, märkeorienteerumisest ja suundorienteerumisest. Taktikaline laskmine viiakse läbi järjestikku kolmes erinevas laskealas, kus igaühes on 12 märki kahe kuni saja meetri kaugusel. Kasutatakse kahte tüüpi sihtmärke: metallist erineva kujuga sihtmärgid suurusega 20X20 cm kuni 30X30 cm, mida peab laskma seni, kuni sihtmärk kukub. Lisaks lastakse papist rinnakujusid kõrgusega 75cm, millel paiknevad erinevad punktitsoonid. Märkide vahele paigutatakse märke osaliselt katvaid valget värvi rinnakujusid, mille tabamine annab vastupidise tulemuse – karistuspunktid. Võistlejal peab rajale minnes kaasas olema vähemalt 120 padrunit ja seljas killuvest  ja rakmed 10 kg lisaraskusega.