Veel hommikul piiksatas telefon ja tõi sõnumeid, et sõbrad ei saa matkale tulla. Mis teha? Selline on elu. Ise olin endale lubaduse andnud ja nii ma teele läksin. Rong viis mind Kehrasse, kus kohtasin Mats Õuna, kes oli tulnud perega. Vaatasime märga lund ja jäätuvat teed, ning otsustasime, et esimese lõigu kõnnime siiski ainult mina ja Vabadussõja aegses kostüümis Mats. Tallinna ümbritseb kõigepealt suhteliselt avatud maastikuga ja tihedate asulatega vöönd, mille järel tuleb aga metsane vöönd. See algabki umbes KEHRA kohast. Tolle laupäeva hommikuks taandus talv Eestile iseloomulikuks heitlikuks sulaks, kus soojakraade oli napilt 2 või 3. Kõige esimese asjana katsetasin matka alustamiseks teooriat, et “paigalseistes peab veidi külm olema”. Nii oli mul seljas 1 kihina spordisärk, seejärel vägagi ühukene […]