Ilmar Raag, Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik alates detsemberist 2017, kapten.
Ilmar Raag sündis 21. mail 1969 Kuressaares. Eraelus on ta filmirežissöör. 2003. aastal osales Ilmar Raag Eesti Reservohvitseride Kursusel. 2005 aastal liitus ta Kaitseliidu Toompea malevkonnaga. Toompea malevkonna kooseisus osales Ilmar 2006 – 2008 mitmel Erna seltsi korraldatud luure-patrullvõistlusel, läbides Erna retke 2008. 2014. aastal osales ta Eesti Kaitseväe missioonil Kesk-Aafrika Vabariiki. 2016-2017. aastal osales ta Kaitseväe missioonil Mali Vabariiki.
Jan Lukk, Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik 3. juulist 2013 kuni detsember 2017, leitnant.
Jan Lukk on sündinud 2. juulil 1978. Aastail 1998−99 läbis ta ajateenistuse Õhutõrjedivisjonis, lõpetades teenistuse kahurimeeskonna ülema ja rühmavanema kohusetäitjana. 1999. aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Alates 2000. aastast on J. Lukk olnud aktiivselt tegev Kaitseliidu Tallinna Maleva Toompea malevkonnas instruktori ja väljaõppepealikuna. 2002. aastal lõpetas ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse rühmaülema kursused ning 2007–08 Kaitseliidu kooli kompaniiülema kursused. Ta on teeninud Kaitseväe reservõppekogunemistel õhutõrjepatarei patareiülema abina ning õhutõrjepataljoni staabiohvitserina.
Heiki Arike, Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik 5. oktoobrist 1999 kuni 3. juulini 2013, major.
Heiki Arike sündis 5. mail 1965. aastal. Aastail 1983–90 õppis ta Eesti Põllumajanduse Akadeemia majandusteaduskonnas, mille lõpetas ökonomist-organisaatori erialal. Õpingute ajal viibis ta aastail 1984–86 ajateenistuses Nõukogude armees. 1992–93 töötas H. Arike Tartu Siseasjade Valitsuses, Tartu Politseiprefektuuris, oli Eesti Vabariigi Siseministeeriumi asekantsler ja 1993–94 siseminister. Järgnevatel aastatel töötas ta mitmel ametikohal aktsiaseltsides Medisk ja AS Eesti Raudtee. 2005., 2006. ja 2007. aastal täitis ta teenistuskohustusi Maaväe staabis Kevadtormi CIMIC spetsialistina. Ta on olnud riigikaitseõpetaja Tallinna Teeninduskoolis ja Jakob Westholmi Gümnaasiumis. Alates 2008. aastast töötas H. Arike Kaitseliidu Peastaabis avalike suhete osakonnas.
Heiki Arike suri 9.oktoobril 2018.
Jüri Tikk sündis 30. septembril 1956. Aastail 1980–83 õppis ta Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas ning töötas mitmel ametikohal Tartu linnas: Tartu Kunstimuuseumis, Tartu Riikliku Ülikooli väliskirjanduse kateedris, Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonnas ja Tartu Ametiühingute Nõukogu Kultuurihoone direktorina. 1991. aastal sai J. Tikust Valga piiripunkti ülem. 1992. aastal lõpetas ta Kaitsejõudude Peastaabi korraldatud jalaväeohvitseride kursused ning asus teenima Kuperjanovi üksikus jalaväepataljonis. Aastail 1993–96 oli ta Eesti Vabariigi kaitseministri nõunik ning Vabariigi Valitsuse eriesindaja Paldiskis, kus koordineeris Paldiski tuumaobjekti ülevõtmist. 25. septembril 1995 Jüri Tiku ja õppekeskuse komandöri kontradmiral Aleksandr Olhovikovi allkirjastatud akt tähistabki Paldiski tuumaallvee-laevnike õppekeskuse tuumaobjekti üleandmist Eesti Vabariigile. Hiljem töötas J. Tikk erinevatel ametikohtadel Piirivalveametis, Siseministeeriumis, OÜ Majanduskaitse büroos, Tallinna Õpetajate Majas ja Tartu Ülikoolis. J. Tikk oli üks Kaitseliidu Tartu Akadeemilise malevkonna taastamise eestvedajaid ja selle esimene pealik (1996). 2011. aastal lõpetas ta Tallinna Ülikoolis riigikaitseõpetajate kursused.
Jüri Tikk suri 7. septembril 2013.
Enn Tupp, Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik 10. maist 1994 kuni 26. novembrini 1997, major.
Enn Tupp on sündinud 30. oktoobril 1941. Aastail 1960−67 läbis ta ajateenistuse Nõukogude armees, lõpetas lennukooli radist-navigaatori erialal ning teenis lennuväes. 1967. aastal asus E. Tupp õppima Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonda, mille lõpetas 1973. aastal kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina suusatamise erialal. 1971. ja 1972. aastal tuli ta Eesti NSV meistriks laskesuusatamises ja -jooksus. Aastail 1974–88 töötas E. Tupp spordiühingu „Jõud“ Võru rajooninõukogu esimehena ja laskesuusatamise treenerina ning 1989–90 Võru linnapeana. 1990–92 oli E. Tupp Eesti NSV ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige ning kuulus 1991–92 riigikaitse peatüki toimkonna esimehena Põhiseaduse Assambleesse. 1993–94 töötas ta Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumis ning oli 1994−95 kaitseminister. Pärast seda, kuni erruminekuni 2007. aastal, on E. Tupp töötanud Eesti Vabariigi kaitsejõududes ning olnud Eesti Vabariigi sõjaväeatašee Soomes, Lätis, Leedus, Taanis ja Norras.
Karl Johannes Terras, Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik 1. augustist 1926 kuni Kaitseliidu likvideerimiseni 1940. aasta juunis, nooremleitnant.
Karl Johannes Terras sündis 9. septembril 1890. Lõpetanud 1916. aastal Peterburi ülikooli õigusteaduskonna, astus ta vabatahtlikuna 6. tagavara sapööride pataljoni ja omandas 1917. aastal Mihhailovi kahurväekoolis lipniku auastme. Vabadussõja ajal korraldas K. Terras Kaitseliidu moodustamist Virumaal, teenis suurtükiväepolgus ja ringkonnakohtus ning määrati 1919. aastal sõjaministeeriumi juriskonsultiks ja kodifikatsiooniosakonna ülemaks. 1920 sai K. Terras Vabariigi Valitsuse asjadevalitsejaks ja nimetati 1921. aastal riigisekretäriks. Sellel ametikohal töötas ta kuni 1. septembrini 1940, olles enne Nõukogude okupatsiooni kõige kauem oma ametikohal püsinud kõrgem riigiametnik. K. Terras oli ka Kaitseliidu Tallinna Maleva pealiku abi, Riigitrükikoja Nõukogu esimees, Eesti Spordi Keskliidu esimees, Eesti Vabariigi Riiginõukogu ja Eesti Olümpiakomitee liige.
Karl Terras arreteeriti 7. jaanuaril 1941 ja hukati Kirovi oblastis Vjatka vangilaagris 25. veebruaril 1942. aastal.
Otto Tief, Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik 1. jaanuarist 1925 kuni 1. augustini 1926, kapten.
Otto Tief sündis 14. augustil 1889. Aastail 1910–16 õppis ta Peterburi ülikoolis õigusteadust, kuid mobiliseeriti Esimesse maailmasõtta ning lõpetas 1921. aastal eksternina Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Vabadussõjast võttis O. Tief osa Kalevlaste Maleva ridades, pälvides Vabadusristi II liigi 3. järgu. Alates 1920. aastast töötas ta kohtu-uurijana, prokuröri abina ja kohtuministeeriumi nõunikuna. O. Tief oli Eesti Vabariigi Riigikogu III ja V koosseisu liige ning 1926–27 töö- ja hoolekande- ning kohtuminister. Pärast seda tegutses ta advokaadina.
18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots O. Tiefi Eesti Vabariigi peaministri asetäitjaks peaministri ülesannetes. 22. septembril 1944, paar tundi enne Nõukogude tankide saabumist lahkus O. Tief Tallinnast, kuid ei pääsenud üle mere Rootsi. Ta arreteeriti 10. oktoobril 1944 ja mõisteti 10 aastaks vangi. Elanud üle kõik Siberi vangilaagrite vintsutused, pöördus O. Tief 1956 tagasi Eestisse. Aastail 1958−65 elas ta uute repressioonide kartusel Lääne-Ukrainas ja hiljem Lätis Ainažis. Otto Tief suri 5. märtsil 1976.